Pärnumaal elab kokku ligi 3000 ukrainlast, kelle kooskäimise koht on Ukraina keskus Vabakonna majas.

Ukrainas perearstina töötanud Lira tuli Eestisse koos poja ja abikaasaga. Psühholoogiharidusega Tetiana koos poja ja tütrega. Lasteaiaõpetajana töötanud Polina tuli koos oma õe ja õetütrega. Kõik kolm jõudsid Eestisse kohe sõja alguses. Uus riik, uus keel, uued inimesed.

Sotsiaalkindlustusamet ütleb, et üldiselt on Ukraina sõjapõgenikud kohanenud päris hästi. 90 protsenti siia jõudnudest on läbinud kohanemisprogrammi ja saanud teadmised Eesti ühiskonnast.

"Need, kes on tahtnud Eestis ilusti toime tulla, oma elu siin sisse seada, on seda ka teinud. Kuid loomulikult me ei saa välistada, et on teatud raskused teekonnal ja neil see võib kauem aega võtta," ütles sotsiaalkindlustusameti rändeteenuse juht Liis Paloots.

Lira, Tetiana ja Polina ütlevad, et kuigi algus oli raske, on nad hakanud Eesti ellu sisse elama.

"Ma elan siin Pärnus, minu poeg õpib Koidula gümnaasiumis, ma õpin eesti keelt ja töötan siin," ütles Lira Kutšerenko.

Tetiana Iliashova lisas, et temagi elab Pärnus ja tema lapsed käivad lasteaias ja koolis.

Polina Vitiuk töötab Ukraina keskuses koos Ukraina laste ja peredega ning õpib eesti keelt.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel on Eestisse jõudnutest ligi pooled saanud keeleõpet vähemalt A1 tasemel ja täiskasvanutest ligi pooled on kas juba tööl või tööd otsimas.

"Meie ikkagi täheldame, et see soov see kvalifikatsioon Eestis vastavaks teha on suur. Kui inimestel on tahe, siis üldjuhul on täiesti võimalik hakata ennast teostama varasemal elukutsel," rääkis Paloots.

Lira töötab praegu joogatreeneri ja massöörina ning ütleb, et tema jaoks oli nii töö kui elukoha leidmine lihtne. "Kõige raskem on minule vabalt rääkida eesti keelt," sõnas ta.

Ka Tetiana ja Polina ütlevad, et eesti keele õppimine on olnud suurim väljakutse. See on teinud keerulisemaks ka erialase töö leidmise.

"Olen saanud eesti keeles B1 taseme ja tulevikus tahan leida hea töökoha," ütles Polina. Ma tahan töötada laste õpetajana," ütles Polina.

Vaatamata enamiku soovile Eesti ellu sisse sulanduda, ei tasu siiski unustada põhjust, miks need inimesed kodust lahkusid. See tekitab ka ebakindlust, mis saab edasi.

"Meie täheldame, et inimesed soovivad ju koju tagasi minna, kui olukord normaliseerub. Aga paraku on oluline silmas pidada, et me ju ei tea, kas ja kuna see sõda lõpeb," lausus Liis Paloots.

Tetiana ütleb, et kuigi teda on siin hästi vastu võetud, mõtleb ta ka tagasiminekule. "Kui on kuhu minna ja asjaolud lubavad, siis läheme tagasi. Seal on minu sugulased ja vanemad, sellepärast ma lähengi," ütles ta.

Polina ei tea, kas ta tahaks jääda siia või minna tagasi. "Peaaegu kolm aastat tagasi ma lahkusin kodust ja jätsin kõik maha, töökoha ja pere. Küsimusele, kas ma tahan tagasi minna, ma ei tea, mida vastata, sest seal ei ole mul enam midagi, pean nullist alustama," lausus Polina.

Liis Paloots rõhutab, et me kõik saame aidata Eesti eluga paremini kohaneda. Kuigi võrreldes sõja algusega tuleb põgenikke kordades vähem, tuleb neid Eestisse endiselt.

Eestis on 34 000 Ukraina sõjapõgenikku

20. oktoobri seisuga on Eestis ajutise kaitse alusel kehtiva tähtajalise elamisloaga 34 000 Ukraina sõjapõgenikku. Alaealisi on nende hulgas ligi 11 000.

Esimesel sõja-aastal pages Eestisse sõja jalust kõige rohkem, üle 41 800 inimese. Ajutine kaitse on aastane elamisluba ja seda on nii eelmisel kui sel aastal usinalt pikendatud. See näitab, et Eestis on kohanetud ja siia jäädakse pikemaks ajaks. Aga on ka loobujaid.

Ajutise kaitse saajad peavad läbima kohanemis- ja keeleõppe-programmi. A1 taseme kursustele on kutsutud 28 000 inimest. Neist esimese aastaga läbis kursuse üle tuhande inimese, tänaseks saab eesti keele algtasemel hakkama 13 747 sõjapõgenikku. Paraku on see vaid veidi üle poole kutsutuist.

Üldiselt ukrainlased tunnevad, et saavad Eestis suheldud, kuigi see ei pruugi tähendada, et juttu aetakse eesti keeles. Umbes veerand on küsitluses vastanud, et saavad aru ja oskavad kasutada enamust eestikeelsetest igapäevastest väljenditest, pooled oskavad kasutada mõnda sõna ja fraasi. 15 protsenti ei oska üldse eesti keelt, kaheksa protsenti saab juba aru selge kõne mõttest ning oskab kirjutada lihtsamaid tekste.