Rahu. Kes küll ei ihkaks rahu. Pea kolm aastat kestnud Venemaa jõhker agressioon Ukraina vastu on muutnud rahuüleskutsed üha sagedasemaks. Saaks ometi asja kokku pakkida. Eluga edasi minna. "Need probleemid" seljatada, nagu hüüdis hiljuti kontserdilavalt popstaar Jared Leto.

See on ohtlik suundumus, mis viitab, et lääne enesekindlus on kõikuma löönud. Meie kõhklused või väiksemgi viide järeleandmiste tegemiseks üksnes innustavad Venemaad agressioonikursil jätkama.

Rahu on ihaldusväärne, loomulikult. Ent rahul ja rahul on vahe. Rahu võib olla kas õiglane ja pikaajaline või ebaõiglane ja petlik, sillutades teed edasiseks verevalamiseks. Ajaloos ei ole paremat õppetundi kui see, mis juhtus 1938. aastal Baierimaa pealinnas.

"Münchenis päästeti rahu," ütles Ühendkuningriigi peaminister Neville Chamberlain, kui oli koos Adolf Hitleri, Benito Mussolini ja Édouard Daladieriga allkirjastanud Müncheni kokkuleppe, mille alusel pidi Tšehhoslovakkia loovutama Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad. Andes Hitlerile pisut teise riigi alasid, loodeti vältida sõja puhkemist. Paraku naiivselt. Tulemus oli risti vastupidine.

Imperialistlikest ideedest kannustatud diktaatorile näitas selline järeleandlikkus üksnes rahvusvahelise üldsuse nõrkust ja andis Hitlerile julguse nõuda veelgi rohkemat. Suurejoonelisest rahukuulutamisest möödus vaevalt aasta, kui vallandus teine maailmasõda, mis tõi kaasa kohutavad tagajärjed kogu maailmale. Münchenis "päästetud" rahust ei jäänud mitte midagi alles.

Lagunes Rahvasteliidul põhinenud maailmakord, hukkusid miljonid ja paljud riigid jäid aastakümneteks okupatsiooniohvriks. Ennatlikule kokkuleppele mineku eest maksti väga ränka hinda.

Nüüd oleme hetkes, mis paljuski sarnaneb aastaga 1938. Praegu on meil veel võimalik vältida toonaseid vigu.

Agressor ei tohi saada midagi, mida tal varem ei olnud

1938. aasta otsused Münchenis peavad püsima õppetunni ja hoiatava meeldetuletusena, et järeleandmised agressorile ja chamberlainlikud püüdlused saavutada rahu ükskõik millise hinnaga püsivat rahu ei kindlusta. Katsed osta endale stabiilsust, toites agressorit teiste riikide vabadusega, on määratud lõppema katastroofiga kõigi jaoks, sest agressori isu ainult kasvab.

Vladimir Putin pole oma eesmärke varjanud, ta tahab hävitada Ukraina suveräänsuse, taastada Venemaa kui impeeriumi ja lõpetada NATO-l ja Euroopa Liidul püsiva julgeolekuarhitektuuri Euroopas. See tähendab soovi tuua Euroopasse tagasi kaitsetud hallid alad, mis tegelikult jätaks sõjaohu püsivalt Euroopa kohale.

Praegu pole näha vähimatki märki sellest, et Putin oleks oma imperialistlikest eesmärkidest loobunud ja päriselt rahu tahaks. Seetõttu on väikseimgi vihje võimalikele järeleandmistele ja Ukraina territooriumite loovutamisele äärmiselt ohtlik.

Kui agressor saab agressiooni lõpptulemusena endale midagi, mida tal varem ei olnud, tuleb olla valmis, et ta ei peatu. Ta jääb ihaldama ja relva jõul haarama veelgi rohkemat ning lootus rahuks haihtub täpselt nii, nagu see haihtus ka 1930. aastate lõpus. Igasugused järeleandmised Putinile võimaldaksid Venemaal hinge tõmmata, kosuda ja oma eesmärkide saavutamiseks veretöid jätkata.

Õiglase ja pikaajalise rahu tagab vaid see, kui agressor tõmbub tagasi oma piiridesse, võetakse agressioonikuriteo eest vastutusele ja ta korvab sõjategevusega põhjustatud kahjud. Agressiooniks relva haaranu kaotus peab olema päevselge. Ta peab sõjast väljuma kehvemas seisus, kui ta oli seda alustades.

Selleks, et jõuda püsiva rahuni, tuleb Ukrainat sõjaliselt aidata ja Putinile selgeks teha, et tema eesmärkide saavutamine lahinguväljal on võimatu. Rahu vundament laotakse rindel, kui parafraseerida Jaan Poskat, Eesti riigimeest, kes juhtis 1920. aastal edukalt Eesti rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.

Oluline on näha ka laiemalt pilti. Venemaa agressiooni lõpptulemusel on kaugelt suurem mõju kui vaid Ukraina edasine saatus. Kui kavatsus piire relva jõul muuta ei saa karistatud ja agressioon kui riikidevaheliste suhete tööriist täielikult diskrediteeritud, vaid sõda lõppeb hoopiski territooriumide võitmisega, ei saa ükski riik edaspidi oma piiride püsimises liialt kindel olla. Venemaa edu raputaks kogu senist maailmakorda ja innustaks tõenäoliselt teisigi jõudu kasutama.õ

Näeme juba praegu, et Venemaa ümber on kogunenud mitmed "kurjuse telje" riigid, mis on valmis enda huvidest lähtuvalt Venemaad tema agressioonis toetama. Liigume üha enam selles suunas, et maailm on lõhestunud demokraatiate ja diktatuuride vahel, mistõttu peavad demokraatiast, vabadustest ja reeglitel põhinevast maailmakorrast huvitatud riigid püsima vastuseisus kurjusega ühtsed.

Peame püsima enesekindlad

Alates täiemahulise sõja puhkemisest on üle kogu maailma välja käidud vähemalt 25 erinevat rahuettepanekut. Ent tõsiselt pole võimalik võtta ühtegi sellist, milles puuduvad viited ÜRO põhikirjale, territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele, või mis selgelt ei nimeta Venemaad agressoriks ja Ukrainat selle agressiooni ohvriks.

Ja kahtlemata ei saa leppida rahuplaanidega, mida arutatakse ilma Ukraina osaluseta. Ei tohi tekkida olukorda – nagu juhtus 1938. aastal Münchenis –, et ühe riigi saatus otsustatakse tema selja taga.

Ukrainlased on esitanud kümnest punktist koosneva rahuplaani ja nüüd ka võiduplaani, mis peaksid olema kogu rahvusvahelisele üldsusele teekaardiks saavutamaks õiglast rahu. Nagu Ukraina isegi on viimastel nädalatel korduvalt rõhutanud: kõige alus on see, et agressorile ei loovutata mitte kübetki oma territooriumist.

Kui ukrainlased püsivad oma eesmärkides kindlad ja jaksavad võidelda, siis pole muul maailmal vähematki õigust võbeleda, kartma lüüa ja meeleheitlikult näilist rahu taga ajada.

Venemaa loodab, et kui ta piisavalt kaua ootab, siis väsib maailm Ukraina toetamisest. Ent Venemaa pole kaugeltki kõikvõimas. Ärgem langegem Venemaa propaganda lõksu, mis üritab meid muuhulgas veenda nende majanduse heas käekäigus ja sanktsioonide mittetoimimises. Venemaa majandus on palju halvemas seisus, kui Moskva välja paista laseb. See hetk, mil sanktsioonid ja sõjaväsimus Venemaad vältimatu kollapsini räsivad, tuleb.

Palju õigeid asju on juba tehtud. Märkimisväärsed sanktsioonid ning EL-i ja G7 hiljutised otsused anda Venemaa külmutatud varade alusel Ukrainale laenu tõestavad, et vajadusel suudab lääs käituda otsustavalt. Hoiame meeles, et meie majanduslik jõud on Venemaa omast 25 korda suurem. Ukraina taga seisab maailma kõige edukam kaitseallianss. Ukrainal on selged plaanid ja pole vaja teha muud, kui Kiievit nende elluviimisel toetada.

Lääne ülesanne on püsida kindlalt senisel rajal. Karmistada sanktsioone ja tõhustada olemasolevate sanktsioonide jõustamist ja otsida viise keerata kinni Venemaa naftatulud, ning loomulikult anda Ukrainale kõik, mida nad vajavad lahinguväljal agressorile vastu seismiseks.

Ainus viis rahuni on Venemaa väljatõmbumine Ukrainast ja oma piirides püsimine. Kõik nõudmised sõja lõpetamiseks adresseerida üksnes ja ainult Moskvale.