Kliimaministeeriumi välja töötatud jäätmereformi jõustumisel loodetakse suurendada kodumajapidamistes tekkivate olmejäätmete, sealhulgas pakendijäätmete ringlussevõttu. Tegemist on väga kuluka reformiga nii tooteid pakendavatele ettevõtetele kui ka tarbijatele, kuna Eestis puudub piisav võimekus sorditud jäätmete käitlemiseks ja ümbertöötlemiseks.

Kodumajapidamistes tekib palju toidupakendite jäätmeid, seega vaatleme teemat just nende näitel. Kliimaministeeriumi visiooni järgi hakkaks pakendite ringlus toimima järgmiselt: toidutootja pakendab toote ja saadab selle kauplusesse, tarbija ostab toote ja viskab pakendi koduõuele toodud vastavasse konteinerisse, jäätmevedaja viib sorteeritud pakendid ümbertöötlemisse ning saadud materjal suunatakse peale ümbertöötlus uuesti kasutusse. Kõlab lihtsana, eks?

Paraku on see vaid kallis illusioon, mis tegelikkuses ei suurenda pakendite taaskasutust. Miks?

Esiteks tuuakse kava järgi iga korterelamu õuele erinevat värvi konteinerid, mis peaks suurendama tarbija motivatsiooni jäätmeid sorteerida seeläbi, et korrektselt sorteeritud jäätmete äravedu on tarbijale kolm korda soodsam.

Teatavasti pole tasuta lõunaid olemas. Pakendijäätmete äraveo kasvavad kulu peaksid kinni maksma tootjad, mis tähendab, et tarbijale lubatud "soodsam" jäätmevedu väljendub tegelikult toidukaupade hinnatõusus, sest tootjatele pandud uued kohustused kanduvad paratamatult edasi toote lõpphinda.

Teiseks ei suurenda värvilised prügikastid iseenesest jäätmete ringlusse võtmist, kui puudub võimalus nendega kogutava materjali tööstuslikuks sortimiseks ja ümbertöötluseks. Liigiti kogumine ei ole eesmärk, vaid abivahend toimiva jäätmete väärindamise tööstusele sisendi saamiseks. Liigiti kogutud pakendijäätmed põlevad lõppkokkuvõttes täpselt sama hästi kui segamini kogutavad. Lihtsalt nende teekond saab nii ettevõtete kui ka tarbijate jaoks olema oluliselt kallim.

Sorteeritud plast läheb ikkagi ahju

Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo väitis hiljutises artiklis, et "kui suhelda Eesti ettevõtetega, kes teevad plastjäätmetest uusi tooteid, siis põhimõtteliselt saab siiski öelda, et Eestis on piisavalt käitlemise võimekust, et kogu Eestis kogutud plastpakend ringlusse võtta." Meie ümbertöötlemise võimekus on maksimaalselt umbes 10 000 tonni aastas, aga plastpakendi jäätmeid tekib umbes 45 000 tonni aastas.

Probleem pole isegi arvudes, vaid selles, et meil on ümbertöötluse võimekus ainult kõige lihtsamalt ümbertöödeldavate liikide jaoks nagu plastpudelid ja kile. Seda tingimusel, et materjalid on puhtad ja eelnevalt sorditud.

Ülejäänud plastiliikide jaoks, mida toidu pakendamisel ja tarbimisel kasutatakse, meil võimekust pole. Seetõttu ei saa kuidagi mõistlikuks pidada kliimaministeeriumi illusoorset plaani, et kogume mingid segajäätmed kokku, nimetame pakendiks ja vaatame siis, mida tootjad sellega peale hakkavad.

Prügiveo kulud läheksid tootja kraesse

Jaanisoo ütleb samas artiklis, et "praegu katavad tootjavastutusorganisatsioonid eeskätt nende pakendite kulu, mis jäävad pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmäärade sisse. Edaspidi peavad tootjad katma kõikide oma turule lastud pakendite käitlus- ja veokulud."

Pakendite tootjavastutus on nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õigusruumis selgelt reguleeritud. Tootjavastutuse kohustused on pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmäärade täitmine, selleks vajaliku pakendijäätmete kogumistaristu rajamine ja teenindamine, kogutavate pakendijäätmete töötlemine ja ringlussevõtu korraldamine, elanikkonna teavituskampaaniate läbiviimine ning riiklik aruandlus.

Eestis on see korraldatud tootjate rahastatud taaskasutusorganisatsioonide kaudu. Tootjavastutuse ülesanne ei ole aga piltlikult öeldes kahekümne tonnise veokiga iga metsatalu juurde viimase kui üksiku pudeli järele sõita.

Kliimaministeeriumi plaan laiendada olulisel määral pakendite tootjavastutuse kohustusi on üllatav ja muret tekitav. Kavaga panna tootjatele kohustus katta kõikide pakendite kõik jäätmekäitluskulud muutuvad tootjate kohustused võrreldes Euroopa Liidu regulatsioonidega märkimisväärselt suuremaks. Seega ei ole jäätmereformi eelnõu vähimalgi määral seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, vaid puhtalt kliimaministeeriumi ametnike ja huvigruppide algatusega.

Viiekordne kulude kasv

Vaatamata asjaosaliste kinnitustele ei anna jäätmereform ringlussevõtu paranemise kohta mingisugust kindlust. Eelnõust ja selle seletuskirjast võib välja lugeda kahte kindlat asja: tõusevad keskkonnatasud ja tootjavastutuse kulud.

Sellele, kas kasv on miljonites või kümnetes miljonites eurodes või veelgi rohkem, seletuskiri vastust ei anna. Kaudselt võib aru saada, et riik plaanib koguda erinevate tasude kaudu umbes 30 miljonit eurot aastas, millele lisandub jäätmekäitluskulude tõus, eeldatavalt kaks korda suurem summa. Seega on pakendite tootjavastutuse kulude kasv praeguselt umbes 14 miljonilt eurolt enam kui viis korda suurem.

Tootjavastutuse teenustasu on teatavasti üks hinnakujunduse komponentidest. Kui riik seda kulu regulatiivsete vahenditega jõuliselt kasvatama hakkab, siis muutuvad tooted tarbijale kallimaks. Kui kodumaise tootja hinnatase ületab kaubanduse ja tarbijate jaoks kriitilise taseme, siis tekib poeriiulile mõni välismaine asendustoode sellisest riigist, kus tootjavastutuse koormised on mõistlikumad.

Seepärast ei tohiks Eesti ettevõtetele rakendada Euroopa Liidu õigusest erinevaid tootjavastutuse nõudeid, mis võivad viia liigselt koormavate kuludeni tööstusele ja tarbijatele ning seada kahtluse alla kogu reformi otstarbekuse.

Tootjad ei ole vastu liigiti kogumisele, jäätmemajanduse ümberkorraldusele ega keskkonnaeesmärkide täitmisele. Jäätmete ringlusse jõudmine peab aga olema korraldatud otstarbekal viisil, mis ei sea ohtu Eesti tööstuse konkurentsivõimet ega too kaasa toodete hinnatõusu. Lisaks peab olema tagatud jäätmete käitlemise ja ümbertöötlemise võimekus enne, kui minnakse tegema nii suuremahulisi ümberkorraldusi jäätmete kogumisel.