Eesti Toiduainetööstuse Liidu arendusnõunik Üllar Huik väitis hiljutises arvamusloos, et pakendite sorteerimise nõudmine on mõttetu, kuna neid ei saa niikuinii tegelikult ringlusesse võtta ja lõpetavad seetõttu ahjus. See on tootjate esindajalt huvitav süüdistus. Kui küsida, kes tegi, siis vastuseks on, et ise tegi.

Pakendite ringlussevõetavus sõltub peamiselt kahest faktorist. Esiteks, kas turule lastakse toode, millega on jäätmeks muutudes miskit pihta hakata või teab tootja juba eos, et sellest saab pärast kasutamist väärtusetu prügi. Teiseks, milline on jäätmefirmale üleantava pakendi kvaliteet ja see sõltub sellest, kui hästi või halvasti on jäätmeid sorteeritud.

Toiduliidu esindaja osutas hulgalistele pakendite eluringi probleemidele, mis lahendamist vajavad. Selline sisekaemus on väga tervitatav, sest paljud inimesed ei tea, et tootjatel on seadusest tulenev kohustus tagada, et turule lastavad tooted oleks eeskätt korduskasutatavad ning parema puudumisel vähemalt ringlusse võetavad. Ning seejuures on kõik kaasnevad kulud samuti tootja vastutus.

Paraku ei olnud tal pakkuda ühtki lahendust. Vastupidi, eelnõu väljatöötamise ajal seisis toiduliit aruteludes jäigalt selle eest, et tootjad saaks oma kohustused kõigi kulude ja kirjadega toote hinna väliselt maksumaksja kaela veeretada. Kui inimese kantav kulu nihutatakse jäätmekäitlusele, liigub ka hinnasurve tootjatelt jäätmefirmadele. Seadusjärgne kohustus oma pakendi eest vastutada ei ole kuhugi kadunud, kuid selle jõustamise meetmetele seistakse vastu.

Paigaltammumine ei vii edasi

Algselt nägi seaduseelnõu kavand ette, et juba pakendite turule laskmisel peab ettevõte tasuma kõrgemat pakendiaktsiisi, kui pakend on toodetud raskelt või üldse mitte ringlussevõetavast materjalist. Lisaks oli läbipaistvuse tagamiseks ette nähtud, et ringlusse võtmise eesmärgid kehtiks eraldi müügipakenditele ning veo- ja rühmapakenditele. See võimaldaks vältida seda, et koduse tarbijani jõuavad aina kergemad ja kehvemini ringlussevõetavad pakendid, samal ajal kui kaubanduses ringlevad pakendid muutuvad aina raskemaks, et tehe päeva lõpuks kokku tuleks.

Selgituseks tähelepanek, et selle aasta lõpu seisuga peavad olema ringlusse suunatud 65 protsenti kõikidest pakenditest ja 2030. aastal 70 protsenti. Määra mitte saavutamise korral tuleb pakendiettevõtetel tasuda täitmata kohustuse pealt aktsiisi. Olgu öeldud, et Eestis on pakendite ringlussevõtu sihtarvud seni olnud täidetud. Seda on oluline meeles pidada, kui ilmub taas mõni pessimistlik arvamus, mis kuulutab, et "niikuinii läheb kõik ahju!" Nii see siiski pole, aga kindlasti saab paremini.

Osava lobitööna suudeti eristav ringlussevõtu eesmärk laualt maha saada põhjendusega, et uus aktsiis hakkab niikuinii tootjaid suunama õigele teele. Arvestades praegust majanduslikku ja poliitilist olukorda, läks ringlussevõtust sõltuv aktsiisitõus viimasel hetkel eelnõust välja. Paraku ei ennistatud ka lihtsalt kohaldatavat kontrollimehhanismi, et tekiks aus ülevaade, millised pakendid tegelikult ringlusse jõuavad.

Tagatipuks on nüüd võetud seisukoht, et kõige õigem tee edasi on teha mitte midagi. Kuivõrd vanaviisi pakendite tootmist kavatsetakse jätkata, siis pole neid jätkuvalt võimalik vajalikus mahus ümber töödelda. Ärme siis tee üldse midagi ehk saadame kõik ühes kuhjas ahju? Just see saatus langeb osaks kõigile pakenditele, mida liigiti ei koguta ja mis satuvad segaolme konteinerisse ehk nii-öelda prügikasti.

Mis silma alt ära, see mureta? Prügimäed hakkavad kellegi tagahoovist ikka üle puulatvade paistma, nii et ärapõletamine on nagu võluvits, mis taaskord probleemid silme alt kuhugi ära saadab. Aga kas ikka on? Lisaks õhusaastele, mis põletamisel igal juhul tekib, jääb järgi tuhk, umbes 30 protsenti põletatava materjali algsest mahust. See tuleb ikka kuhja ajada. Jah, hunnik kasvab aeglasemalt, aga prügimäed ei kao nii kuhugi.

Praegusele ebatõhusale pakendisüsteemile on lahendused olemas ja selleks ei pea alustama ilmtingimata tagumisest otsast, vastates küsimusele, kuidas halvast materjalist head uut materjali teha. Eestis on maailma tõhusaim panditaara süsteem ja see on tõestus, et me tegelikult oleme võimelised laiemalt pakendeid ja nende materjale ringluses hoidma.

Kolm sammu pakendiummiku lahendamiseks

Minu hinnangul on vaja teha ära kolm asja, et me ei tõdeks kümne aasta pärast, et oleme samas kohas, kus praegu, ja ei arvaks, et jätkuvalt suurt midagi teha ka ei ole.

Esiteks peavad korduskasutuslahendused saama normiks. Nii nagu avalikel üritustel, suudame ka kaubanduses ja toitlustuses hoida selliselt kokku kõige rohkem loodusressursse ning tekitada võimalikult vähe jäätmeid. See ei juhtu üleöö, see pole võimalik kõikides kaubagruppides, see vajab harjumist, aga see on võimalik, kui probleemide leidmise asemel ühiselt lahendusi otsime.

Teiseks peavad tootjad võtma ka päriselt vastutuse turule lastava pakendi eest. Isegi kui suudame korduspakendeid rohkem kasutama hakata, jäävad ühekordsed kasutusele veel kauaks. See materjal tuleb aga päriselt maksimaalselt kaua ja väärtuslikuna ringluses hoida. Peaks olema ettevõtjate endi huvi konkurentsi võrdsustavate reeglite järele.

Loomulikult on tootja majanduslik motivatsioon madal, kui konkurent kõrval saastavamat pakendit odavalt turule saab paisata mõtlemata, mis sellest pärast kliendini jõudmist saab. Valikuid teeb aga tootja, mitte tarbija, sest inimene valib toodet, mitte pakendit.

Kolmandaks peame vastavalt jäätmereformis kavandatule muutma pakendite liigiti kogumise ja ära andmise inimestele mugavaks ja ühtmoodi arusaadavaks. Mida rohkem suudame neid materjale sorteeritult kokku korjata, seda majanduslikult otstarbekam on ka ringlusse võtmine. Heituda ei tasu ka sellest, kui esialgu liigpalju raisku läheb. Ühest küljest annab piisav materjalivoog kindlust ettevõtjatele selle peale ärimudeleid luua, teisalt paraneb ringlussevõetavus kui eelnevalt nimetatud kaks sammu astume.

Ressursside raiskamine on ka poliitiline probleem

Ahju ja mäkke ei saada me protsente, vaid tonne päris materjali. See on ressurss, mis on loodusest ammutatud. Osa sellest taastumatu, osa taastuv, aga mitte sellises tempos, kui me suudame tarbida ja jäätmeid toota.

Paljuski tuleb toormaterjal riikidest, mis pole kõige demokraatlikumad või mille käitumist me alati ennustada ei saa. Sellise sõltuvuse riske näeme praegu realiseerumas läänemaailma endise liidri tõmbluste ja diktaatoritega sõbrustamise näol.

Biopõhised materjalid panevad aga aina suuremat survet metsadele ja rohealadele, mis pole samuti jätkusuutlik. Niisiis ei lahenda me ainult kuhjuva prügi probleemi, vaid väärtusliku materjali raiskamise probleemi.

Kriitikat jäätmereformile võib teha, olen minagi väljendanud arvamust, et tahaksin rohkem ambitsiooni näha. Küll aga tasub alati tähele panna, kui keegi turuosaline peidab probleemide loetelu taha soovi praegust olukorda kramplikult säilitada ning küsida, miks seda tehakse. Kas ollakse lihtsalt kõigi muutuste vastu? Kas ei taheta muutuda, sest see nõuab harjumuste muutmist? Kas ei taheta oma tegevuse eest vastutust võtta või on nüüdne asjakorraldus kriitiku arvates tõesti parim võimalik lahendus?