"Huvigruppide tugeva lobitöö tõttu on avalikkusele jäänud tunne, et jäätmereformi polegi vaja kuna see ei too lahendusi," kirjutab Rait Pihelgas. Ta eksib. Huvigruppide, st linnade ja valdade liidu, mille asedirektor Pihelgas on, ja Eesti Jäätmehoolduskeskuse tugeva lobi tõttu oleme hoopis portsu otsas, mida nimetatakse jäätmereformiks, kuid mis sisus on munitsipaalsete monopolide loomine.

Tihti on Eesti kohalikud omavalitsused oma ülesannete täitmisega kimpus. Saame pidevalt kuulda, kuidas raha on vähe ja (lisa)kohustusi palju. Jäätmereformiga tegid mõned omavalitsuste lobiorganisatsioonid aga suurepärast tööd: kliimaministeeriumile on selgeks tehtud, et kõik jäätmekorralduse probleemid lahenevad, kui luua munitsipaalmonopolid, mille teenuste hinda ei määraks enam turukonkurents, vaid linna- või vallavalitsus ning ühtlasi anda neile ohtrasti maksumaksja raha kulutamiseks.

Nõus võib olla faktiga, et omavalitsustel ongi raha juurde vaja (sh jäätmekorralduseks), kuid ebaaus on rahvast eksitada väidetega, et reform suurendab jäätmete materjalina ringlussevõttu ning sealjuures hakkab kõik olema odav ja efektiivne. Jäätmete ringlusse võtmisest, mis on tegelik päris probleem, läheb reform kahjuks kaarega mööda.

Jäätmeveo hind tõuseb niikuinii

Jäätmeveo hind tõuseb, sest vallad ja linnad saavad võimaluse lisada veo- ja käitluskulule samas suurusjärgus kulu. Eelnõus seisab: "Jäätmehoolduse arendamise teatud kulud saab kanda jäätmearvele, aga kuni veo- ja käitluskulu mahus.". See tähendab, et juba praegu võib julgelt väita, et hind võib tõusta kaks korda või rohkemgi.

Kui palju raha hakkab kuluma aga siis, kui kõik unistused ja vallatused päriselt ellu viiakse, ei tea keegi. Tasu elanikule tõuseb ja omavalitsus saab oma kümnise, kuid see tõsiasi jäetakse targu välja ütlemata.

Lisaraha ei lähe mitte keskkonna heaks ja jäätmete ringlussevõtuks, vaid selleks, et omavalitsused looksid need süsteemid, mis praegustel turuosalistel juba ammu olemas, ning ühtlasi palgataks tööle hulga inimesi. Sisuliselt on tegemist jäätmemaksu kehtestamisega ning inimestele valetatakse lausa kaks korda: esiteks, et hind ei tõuse ning teiseks, et meil on maksurahu.

Monopol paha, aga munitsipaalmonopol okei?

Pihelgase väljaütlemised annavad märku omavalitsuste jäätmekorraldusettevõtete loomise plaanidest, mis võib viidata asjaolule, kust reformi kandev idee üldse pärit on. Ilmselt on Eesti Jäätmehoolduskeskusel plaanis hakata ettevõtlusega tegelema ning seda maksumaksja raha ning jäätmereformi abil loodud seadusandlikku keskkonda kasutades. Mõned näited.

Pihelgas kirjutab: "Jäätmereform suunab omavalitsusi koostööle ja läbi selle tekib võimalus ressursside kasutamise efektiivistamiseks."

Mitte miski ei ole seni takistanud omavalitsustel jäätmevaldkonnas koostööd teha. Ja on ka tehtud, näiteks Pihelgase enda juhitud Eesti Jäätmehoolduskeskus teeb tegelikult selles osas head tööd.

Omavalitsuste hanked on läinud järjest sisulisemaks, aga ka keerulisemaks. Hangete igasuguste detailidega ülekülvamine on viinud tõesti selleni, et pakkujad ei taha enam jäätmeveoga tegeleda (vt Ragn-Sellsi kommentaar).

Ühesõnaga tuleb aru saada, et mitte omavalitsuste koostöö puudumine ei ole takistuseks, et me ringlussevõtu sihtarvudega hakkama ei saa, vaid põhjused on siiski mujal. Omavalitsustel on korraldatud jäätmeveo raames olnud aega ju 20 aastat ringlussevõttu arendada.

Pihelgas kirjutab: "Jäätmereformi tulemusena tekib eeldus, et turule tulevad uued jäätmevedajad ja välditakse jäätmeveo monopoli."

Millel selline väide põhineb, jääb arusaamatuks. Kas loodav munitsipaalmonopol siis ei olegi jäätmeveo monopol?

Pihelgas kirjutab: "Omavalitsus saab sõlmida elanikuga ühe ja püsivalt kehtiva kliendisuhte jäätmeveo teenustega seonduvas."

Taas paistavad välja monopoolsed soovid: kas tõesti on klientide huvides, et alates reformi jõustumisest kuni "maailma lõpuni" oleks kliendil üks ja sama leping? Kuidas selline asi soodustaks ja suurendaks konkurentsi, mille puudumise pärast nii mures ollakse, jääb arusaamatuks.

Pihelgas kirjutab: "Reform loob eeldused muuta jäätmevaldkonna andmete haldamine sama hästi korraldatuks nagu pangateenuste kasutamine – kogu info on olemas, kõik soovitud tegevused saab tehtud oma arvuti või telefoni abil."

Andmed on kõikidel ettevõtetel olemas, igakuiselt. Arvuti ja telefoni abil saavad kliendid asju ajada juba praegu. Millist lisaväärtust tooks, kui munitsipaalmonopol loob samad võimalused, jääb taas arusaamatuks. Halduskoormus kasvaks selle muudatusega tohutult nii ettevõtete kui ka riigipalgaliste poolel. Samuti pole teada, kas planeeritav infosüsteem Pistrik on üldse lennuvõimeline, senine Kotkas ei ole seda kahjuks väga olnud.

Pihelgas kirjutab: "Võib ju väita, et erasektoril on need [investeeringud infosüsteemidesse] juba olemas ja nende loomine on väga kulukas, aga reformi eeldus ei ole luua sama võimekusega infosüsteeme, vaid praegusest kordades efektiivsemaid ja kasutajasõbralikumaid."

Erasektori investeeringud on tehtud lähtudes parimast hinna ja kvaliteedi suhtest. On selge, et kui munitsipaalmonopolile antakse õigus küsida inimestelt mitmeid kümneid miljoneid eurosid lisaks, siis loomulikult saab selle eest ehitada väga häid infosüsteeme.

Küsimus on, kas saadav väärtus ja tehtavad kulutused on korrelatsioonis.

Püüdkem meeles pidada, et Eesti probleem pole mitte ülikallite infosüsteemide puudumises, vaid et meil ei võeta jäätmeid piisavas mahus ringlusse. Me käitume väga rehepaplikult, kui reformi lõpptulemus on see, et raha on kulutatud meeletutes summades kellade ja vilede peale, aga jäätmete ringlusse võtmise sihtarvud jäävad ikka täitmata. Lisaks tuleb tasuda ka jäätmetrahv.

Kas meil on vaja reformi, mis ei vii tulemusele?

Pihelgas lõpetab oma arvamusloo mõttega, et reform ei olegi mõeldud ringlussevõtu parandamiseks (tehnoloogiate või investeeringute tegemiseks), vaid ainult sellele eelduste loomiseks.

Selles tegelikult seisnebki kogu reformi puudus: palju auru (raha) läheb vilele ja põhiprobleem, mida lahendama asuti, jääb ikka lahendamata. Kogu jäätmevaldkonna probleem seisneb ju selles, et jäätmeid ei lähe piisavas koguses ringlusse, me raiskame neid põletades või ladustades ressursse ning Eestit ähvardab seetõttu ka prügitrahv.

Kuidas me ometi oleme jõudnud sinna, et teeme reformi, plaanime luua uued maksud, võtta inimeste taskutest pea sada miljonit eurot uut raha ja tunnistame juba eos, et jäämete ringlusse võtmine polevatki oluline?

Me ei näe, et probleem oleks selles, et inimesed ei sorteeriks jäätmeid või et jäätmeettevõtete klienditeenindused ja logistikud oleksid ebapädevad. Probleem on selles, et ettevõtted on toimetanud 20 aastat omavalitsuste korraldatud jäätmeveo tingimustes ning on saanud teha vaid seda, mida neilt hankega on sisse ostetud. Pärsitud on olnud jäätmete ringlusse võtmine ja innovatsioon, sest omavalitsused on soovinud saada vaid odavaid hindu.

Tulemus on, et jäätmete ringlussevõtmine on olnud stagnatsioonis ning Eesti riigil on tekkinud oht saada jäätmetrahv.

Me peaksime keskenduma sellele, kuidas jäätmed kiiresti ringlusse võtta, seda aga reformis ei ole ja paistab, et sellesse ka ei tule. Eelnõu jõustudes jäätmete ringlussevõtt eriti ei suureneks, sest seda ei kavatseta isegi mõõtma hakata, kogu rõhk on vaid maksude kogumisel ja jäätmete kogumisel. Muudatused puudutavad vaid tehnilist poolt: kuidas raha liigub ja kes arveid välja saadab. Selle tarvis on aga vaja koguda maksuraha ning muidugi palgata ka uusi töötajaid. Seega olemegi alguses tagasi: saame vaid uued maksud ja hulga uut bürokraatiat.