Usaldus riigi vastu selle kõrgeimal tasandil kukkus sügisel veelgi, riigikogu usaldab nüüd vaid 27 protsenti ja valitsust 32 protsenti elanikest¹ See on selge oht meie seni hästi teeninud esindusdemokraatlikule süsteemile, sest kui inimestel puudub usaldus institutsioonide vastu, siis puudub ka huvi neid vajadusel kaitsta. Ükskõik kas sise- või välisvaenlaste eest.

Kuigi võluvitsa kiireks lahenduseks pole, sest see sõltub paljudest osapooltest (mh riigimehelik poliitiline kultuur, vastutustundlik ajakirjandus, kaasav ametnikkond ning olukord majanduses), siis ühe suure sammu saame riigina teha ära küll, me saame kergitada saladuseloori riigi tegevuste osas taas kõrgemale ja lõpetada lausaliseks saamas asutusesisese kasutamise ehk AK-märke salastuslaat.

Saladuseloor mõjutab nii seadusloomet kui ka igapäeva

Seadusloome on demokraatliku riigi olulisim lõputult jahvatav protsess. Tõsi, ametkondade vahelised töömeilid suuresti olulist infot avalikkusele edasi ei anna ning totaalne avatus võib tekitada info vääriti tõlgendamise kaudu uusi probleeme. Küll on aga tarvis, et mõjuanalüüsid ja põhjused meid kõiki mõjutavate seadusandlike otsuste taga oleksid kättesaadavad.

Samuti on nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasanditel oluline, et igapäevane ja rutiinne suhtlus riigi ja kodaniku vahel ei oleks isikuandmete kaitsmise egiidi all automatiseeritult salajaseks tembeldatud, luues süsteemi, millega riik kaotab oma usaldusväärsuse, ametnik oma töörahu ja kodanik oma usu koduriigi läbipaistvusesse.

Süüvides probleemi tuuma kerkib küsimus, miks justkui vägisi tahab seadusloome jätkuvalt salajastesse infotunnelitesse pugeda ning kus on need sekkumised, kus me taas päikese ja värske õhu tuppa saame lasta.

Eesti on avatud valitsemise partnerluses olnud juba aastast 2012 ning selle aja jooksul on mitmeid asju katsetatud ning palju ka ära tehtud. Hea näide on kasvõi läbipaistvust edendavad digivahendid rahvaalgatus.ee ja minuomavalitsus.ee, mis on sihtgruppides hästi omaks võetud.

Siiski tundub, et seadusloome ja makrotasandi juhtimise salastatus on siiski selle aja jooksul süvenenud. Ka koosloomekeskkonna arendus, mis olulise verstaposti ja suure ettevõtmisena seadusloome kaasavamaks on lubanud teha, on justkui sümboolselt selle tuules aastateks venima jäänud.

Info avalikustamise erisused on arusaadavad väga spetsiifilistel ja teatud juhtudel, kuid praegune salastatuse praktika ei hõlma ainult seadusloomet.

Ka igapäevane suhtlus kipub olema salalik. Juhul kui kodaniku nimi või e-posti aadress on riigiasutuse vastuses nähtav, siis läheb sageli tempel automaatselt peale sajandi lõpuni. Olgu siis ära mainitud, et taasiseseisvunud Eesti Vabariiki on meil olnud mitu korda vähem kui on sääraste dokumentide salastamise aeg.

Praktilisi näiteid leian ma igapäevases töös piisavalt, kui ministeeriumist või kohalikust omavalitsusest laekuvad "Asutusesiseseks kasutamiseks kuni 2099" märkega vastused neile saadetud algatustele.

Seadusepügal, millega seda põhjendatakse² ütleb sisuliselt, et salastada on vaja dokument, milles olev info kahjustab oluliselt eraelu puutumatust. Kui inimene on aga avalikult kirja rahvaalgatus.ee-st riigiametisse saatnud, siis on tegu absurdiga.

Muidugi on sellele tähelepanu pöörates senini olnud võimalik ka sama dokument märketa kätte saada, mis illustreerib hästi, et tegu pole kurjade ametnike omavoli vaid eelkõige süsteemi nõrkusega.

Kuid kust need kalad sisse ujuvad ja miks me sellist süsteemi üldse kasutame ja kannatame? Lõppeks tekitab see lõputult sääraseid absurdseid ja bürokraatlikke olukordi, mis tükk tüki haaval usaldust maha viilivad.

Julge läbipaistvus tagab valitsemise kvaliteedi

Riik on õnneks asunud teemaga tegelema. Justiitsministeerium on koostamas analüüsi avaliku teabe seaduse võimalikuks reformiks koos väga esindusliku ekspertlusega töögrupiga alates ministeeriumitest, õiguskantsleri ja meedia esindajateni välja³.

Ja see on mõistlik, sest juurdepääsupiirangute alused peabki üle vaatama. Seda lähtudes lihtsast printsiibist, et riigis toimuv on avalik, välja arvatud õigustatud erandjuhtudel, mitte nagu praegu, mil teabe avalikustamine on justkui tehtud ainult teatud alustel kohustuslikuks.

Isegi kui seadus jätab võimaluse rohkem infot avalikustada, siis ametnikud on ju inimesed ja miks peaks seaduse mitmetimõistetavuse korral panema ennast haavatavasse positsiooni? Eriti arvestades, et polariseerunud ühiskonnas ongi konstruktiivset, avatud ja kaasavat seadusloome protsessi oluliselt keerulisem ja närve kulutavam läbi viia.

Võttes fookusesse just seadusloome, siis avaliku teabe seadus annab praegu suure osa vastutusest asutuse juhi kätte, sest õigustloovate aktide eelnõud, kavandid ja muud olulised dokumendid saab juht asutusesiseseks teabeks tunnistada enne nende vastuvõtmiseks esitamist, kui on juba liiga hilja sisulistele puudustele osutada.⁴ Töörahu on säilitatud, aga selle hinnaks on sama töö vundamendiks olevate demokraatlike printsiipide murenemine.

Lahendus on seega julgem läbipaistvus ja seadus, mille läbiv joon oleks avalikustada kõike selgelt piiritletud ja vajalike eranditega, mitte vastupidi. Kuna usaldus töötab fundamentaalsel tasandil ainult kahepoolselt, siis ei ole võimalik jätkata süsteemiga, kus kodanik peab usaldama riiki, kuid riik ei usalda kodanikku.

Väiksem salastatuse foon annab võimaluse kodanikele ning ajakirjanikele infoga vastutustundlikult ümber käies hakata usaldusprobleemi vähemalt osaliselt lahendama. Ajakirjandust tuleb vaadelda selles tehtes lisanduva silmapaarina, et prioriteetideks seatud reformide ja uute seaduste loomisel potjomkinlust, ebaausat konkurentsi või kellelegi ebaproportsionaalselt tugevalt lajatamist vältida.

Selgus, läbipaistvus ja siht tagab omakorda valitsemise kvaliteedi, mis tagab tugeval usaldusel rajaneva demokraatliku riigi.