Toomas Kevvai: vähemusvalitsus muudaks rahva hääle kuuldavamaks

Mida võiks muuta meie valitsemiskultuuris, et suurendada riigikogu rolli ning vähendada lõhet riigikogus opositsiooni ja koalitsiooni vahel ja laiemalt Eesti ühiskonnas? Ühe lahendusena pakuksin välja vähemusvalitsuse, kirjutab Toomas Kevvai.
Küsimus, millele proovin järgnevalt vastust otsida on see, kes defineerib meie riigis omaniku ootuse. Täpsemalt: kui põhiseaduse järgi on meie riigi kõrgeim võim rahvas, siis kuidas on avaldunud, avaldub praegu ja võiks avalduda tulevikus vox populi ehk rahva hääl?
Eesti taasiseseisvumisel oli koos iseseisvusega meie ühine ootus taas luua oma riik selle kõigi tunnustega ja vabaneda nõukogude taagast. Rahva valitud esindajad – riigikogu koostöös valitsusega – viisid läbi hulganisti reforme, mis olid selleks vajalikud ja loogilised. Olgu näitena toodud riiklike institutsioonide loomine, omandireform, rahareform, erastamine, iseseisev kaubandus ja välispoliitika jne jne. Need valikud tehti suures osas riigikogu tasandil.
1990. aastate teisel poolel tehti suured otsused ühinemiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga. Just ühinemisotsus Euroopa Liiduga tõi kaasa mastaapse muudatuse meie poliitikakujunduses. Jah, rahvas väljendas oma tahet EL-iga liituda, millega aga sisuliselt kaasnes valdava osa meie elu reguleerivatest seadustest harmoniseerimine EL-i õigusraamistikuga.
Sattusime olukorda, kus sisuliselt väga suures osas meie eluvaldkondades võtsime üle ja rakendasime õigusruumi, mille peamine liikumapanev jõud oli saada EL-i liikmesriigiks. Meie seadusandlus arenes nii suunas, kus me võtsime üle väärtused, mis polnud sündinud meie riigi loogilisest arenguvajadusest, vaid tekkinud aastakümnete pikkuse arengu tulemusel EL-i nn vanades liikmesriikides.
Vaid ühe väikse näitena tooksin loomakaitse, mis toona ei olnud meie ühiskonnas kuigi akuutne, pigem võõras teema. Nagu toona loomakaitseseaduse arutelul riigikogus nenditi: me siin räägime loomade kaitsmisest, aga samal ajal ei suuda oma lastele luua väärilist kasvukeskkonda.
Kõige suurem muutus, mille EL-iga liitumise ettevalmistus kaasa tõi, oli riigikogu rolli marginaliseerumine väga paljude eluvaldkondade eesmärkide defineerijana. Toona arusaadaval põhjusel muutus riigikogu karmilt väljendudes kummitempliks. Siiski viisid valitsus ja ametkond suures plaanis ellu EL-i liitumishääletusel kaudu defineeritud rahva tahet.
2004. aastal sai Eesti Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Toona võis seda ehk iseloomustada piltlikult, et olime EL-i rongile suutnud järele jõuda ja sellele hüpata. Kahjuks peab nentima, et kui tol hetkel oleks võinud loota, et me mitte lihtsalt ei hüpanud rongile, vaid hakkasime ka aktiivselt kaasa rääkima selle juhtimisel, siis seda me väga märgatavalt ei suutnud.
Ilmselt mõned inimesed veel mäletavad meie Euroopa-poliitika üht põhipostulaati: "Nõudlik jah" (parem muidugi see kui ei midagi). Arvestades EL-i otsustusprotsessi, kus enne (ministrite) nõukogu ja europarlamendi lauale õigusaktide jõudmist menetletakse neid tihti aastaid nõukogu töögruppides ja Euroopa Komisjoni pädevuses olevaid akte komisjoni töögruppides, kus osalevad ka kõigi liikmesriikide ametnikud, on loogiline, et vajalike muudatuste tegemine eelnõudesse on selle viimasel etapil praktiliselt võimatu.
Ametnikud aga peavad selleks, et väljendada oma riigi arvamusi, omama mingit sisendit ehk nn poliitikasuuniseid. Kui neid suuniseid pole, siis peavad nad need välja mõtlema oma professionaalsuse baasil (ja tihti seda teevadki kindlasti mitte halvasti). Siit aga jõuame küsimuseni, et kes defineerib praegu nii Euroopa-poliitika kui ka siseriiklike poliitiliste otsuste osas meie rahva baasseisukohad ja meie riigi eesmärgid.
Kunagise tippametnikuna õnnestus osaleda ühel riigi tippametnike koolitusel, kus muuhulgas küsiti, kellena osalejad end identifitseerivad. 95 protsenti identifitseeris end poliitikakujundajana. Sellega resoneerib ehk üks teine ammune koolitus Taani parlamendi koolitaja juhtimisel, kelle sõnum ametnikele oli, et kui teid huvitab poliitika kujundamine, siis minge poliitikasse.
Küsimus on see, kas me oleme reaktiivsed või proaktiivsed. Selleks, et olla reaktiivne, peab olema defineeritud ja võimalikult laiapinnaliselt õigel pädevustasemel kokku lepitud sektorpoliitikate põhialused ja tulevikueesmärgid. See annaks väga selge juhise ka täidesaatvale võimule ehk valitsusele ja ametkondadele eesmärgistatud toimetamiseks. Paraku pean nentima, et siin on meie riigis oluline lünk. Minu mõnevõrra idealistliku maailmapildi järgi peaks meie riigi põhiarengusuundades jäme ots olema riigikogu käes, kellel on kõige laiaulatuslikum rahva mandaat.
Aga selle asemel on meil Brežnevi pakike, koalitsioonileping, milles mõned riigikogus esindatud erakonnad lepivad kokku küsimustes, mis peaksid olema tegelikult riigikogu saali sisulised aruteluteemad.
Nimetan seda Brežnevi pakikeseks selle tõttu, et õiguslikku staatust mitteomava paberiga sõna otseses mõttes tasalülitatakse ühelt poolt suur osa rahva valitud riigikogu liikmetest välja sisulistest aruteludest ja teisalt pannakse sinna (analoogiliselt Brežnevi pakikesega) sisse juba ette tehtud otsuseid, millel tegelikult ei ole mingisugustki arvestatavat valimistel saadud rahva mandaati, olgu näitena toodud pensionireform või kooseluseadus.
Ma ei võta siin isiklikult seisukohta, kas üks või teine nendest näidetast mulle sisuliselt meeldib või mitte. Oluline on see, et sellise mastaabiga otsused väärivad võimalikult suurt demokraatlikku konsensust rahvaesindajate tasandil, kuid koalitsioonilepingu kaudu võib see olla pigem ühe või teise koalitsioonipartneri pealesurutud tingimus.
Mida võiks muuta meie valitsemiskultuuris, et suurendada riigikogu rolli, vähendada lõhet riigikogus opositsiooni ja koalitsiooni vahel ja laiemalt Eesti ühiskonnas?
Ühe lahendusena pakuksin välja vähemusvalitsuse, mis toimiks reaalselt täidesaatva võimuna ja viiks ellu riigikogu (rahvaesindajate) läbiarutatud ja kokkulepitud tahet. Kindlasti eeldab see professionaalset ja karismaatilist valitsuse koosseisu. Isiklikult usun, et praegune valitsusjuht Kristen Michal saaks sellega hakkama, aga ka ministrite kabinetile esitatavad nõuded oleksid tõenäoliselt praegusest kõrgemad.
Riigikogu peaks selleks looma ilmselt mingi poliitikate põhialuste formaadi ja võiks olla vastavate komisjonide üks põhiülesandeid see välja töötada ja suures saalis kokku leppida. Tegemist peaks olema väga selgelt sõnastatud ja eesmärgistatud poliitikadokumentidega, mis ei peaks olema suured mitte lehekülgede arvult, vaid sisult. Need poliitika põhialused peaksid olema valitsuse tööprogrammi sisuks ja miks ka mitte riigieelarve nn tulemusvaldkondade jaotuseks. Nii saaksime koalitsioonilepingu Brežnevi pakikese asemele riigikogu tasemel laiapõhjaliselt ja võrdsetel alustel kokku lepitud poliitika.
Riigikogule peaks selliseks tööks tagama ka piisava ekspertiisi, mille rahalised allikad saaks leida, kui vähendada nn poliitikakujundajate ametikohti ministeeriumides ja riigi arengule suunatud institutsioonides. Tõuseks ilmselgelt ka riigikogu prestiiž, aga ka õigustatud nõudlikkus riigikogu liikmete professionaalsele panusele, mis peaks ulatuma kaugemale sotsiaalvõrgustikes poseerimisest.
Olgu lõpetuseks rõhutatud, et eelnev mõttearendus ei ole kuidagi seotud praeguse koalitsiooniga, vaid on küpsenud pikema aja jooksul. Ja ilmselt on idealistlik arvata, et Eestis võiks koalitsioonilepetest lahti saada, aga siis võiksid need olla pigem üldisi eesmärke ja tegevusi sisaldav kokkulepped, mis ei välistaks riigikogus laiapõhjalist ja kõigile esindatud erakondadele võimalust andvat arutelu.
Toomas Kevvai oli üle 20 aasta põllumajandusministeeriumi asekantsler. Kevvai vastutas Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimistel põllumajanduse ja toiduohutuse peatüki eest. Viimasel viiel aastal on autor olnud ametis erasektoris.
Toimetaja: Kaupo Meiel