Ei ole ammu enam uudis, et õpilaste eesti keele (ehk siis emakeele) oskus nii kõnes kui kirjas käib alla. Õpetajad kurdavad, kuidas laste sõnavara muutub üha ahtramaks, kirjalikud tööd (kõigis õppeainetes) on täis elementaarseid õigekirjavigu, kõnekeelde lipsavad sisse ingliskeelsed väljendid ja klassikirjandite kirjutamise ajal otsitakse sobivat eestikeelset sõna telefonist inglise keele kaudu.

Olen tegelikult aastaid mõelnud, millest on tulnud selline ebavõrdsus, et eesti keele ja kirjanduse tunde annab õpetaja tervele klassile, gümnaasiumiastmes siis umbes 32 õpilasele korraga, ent võõrkeelte tundides jaguneb klass enesestmõistetavalt kaheks keelerühmaks.

Nii on see olnud läbi aegade ja ka põhjus tundub igati loogiline: võõra keele õppimine on tõhusam väiksemates rühmades, igal õpilasel on nii rohkem võimalusi tunnis oma suulist väljendusoskust arendada ja pidev kirjalik kontroll on tõhusam, sest õpetajal on rohkem aega tööde parandamiseks. Emakeele puhul on aga alati eeldatud, et siin ei pea hakkama keelt õpetama nullist, sestap võime rahulikult eesti keele tunnid viia läbi suure klassiga.

Nii võis see tõesti olla varasematel aegadel, mitte aga tänapäeval. Põhikooli lõpuks oskavad õpilased inglise keelt enamasti juba nii hästi, et on suutelised lugema ilukirjandust ja omavahel inglise keeles suhtlema, rääkimata gümnaasiumitasemest. Inglise keele õpe on meil Eestis väga hea ja ka õpilaste motivatsioon kõrge. Samal ajal laste eesti keele oskus taandareneb, eneseväljendusega nii kõnes kui ka kirjas on paljudel üha suuremaid probleeme.

Eesti keele ja kirjanduse õpetajad on koolides ühed kõige koormatumad: parandamist ootavate kirjandite, etteütluste, esseede ja loovtööde virnad on pidevalt ees; pidulike kooliürituste korraldamisel vaadatakse ikka lootusrikkalt emakeeleõpetaja otsa ja millalgi peaks aega leidma ka kultuuriliseks enesearendamiseks, lugema ja olema kursis uuema kirjandusega, teatriga, et olla oma aine õpetamisel tasemel.

Kui eesti keele tunnis on klassis korraga kolmkümmend õpilast, pole lihtsalt võimalik, et kõik neist saaksid võimaluse tunni jooksul suu avada, ikka on nii, et aktiivsemad arutavad ja ülejäänud "soo" on vait, heal juhul kuulab.

Proovime nüüd endale ette kujutada pilti, kus inglise, prantsuse, vene või saksa keelt õpetatakse klassis korraga 32 õpilasele. Absurd, eks! Aga eesti keele puhul peetakse seda millegipärast enesestmõistetavaks normiks.

On tõesti aeg teha eesti keele päästmiseks otsustav samm ning jagada ka eesti keele ja kirjanduse tundides klass kaheks rühmaks, et õpetajal oleks võimalik keelt tõhusalt õpetada ja väheneks emakeeleõpetajate pidev ülekoormus, töötamine hilistel õhtutundidel. Õhtu saabub, päev veereb, aga seda vabadust emakeeleõpetajale parandamata kirjandite virna alt paraku ei paista. Ehkki meil on ju vaba Eesti riik ja riigikeeleks eesti keel.