Võrreldes 21. sajandi algusega, mil mina maale kolisin, tundub elu ääremaal jälle vilkamaks muutunud olevat. Osa talusid, mis sajandivahetusel tühjalt seisid, on tänaseks küll sootuks ära lagunenud, teistes aga on järjepidevalt elatud ja kolmandatesse tasapisi uusasukad saabunud. Õigupoolest tuleb praegu maal vaba kinnisvara juba hoolega otsida.

Kui aga vaadata maal asuvat koolivõrku, siis paistavad suundumused mõneti teistpidised. Minu kodukandist on veerand sajandi jooksul üle käinud mitu koolireha. Kümmekond aastat tagasi kaotati kohalik keskkool. Tookord oli kogukond üsna võitluslik, kuid riigi ette antud Exceli tabelite vastu ei saanud siiski keegi. Gümnaasiumiosa lõpetas tegevuse ja elu läks edasi. 

Tõsi, esimestel aastatel jätkasid paljud põhikoolilõpetajad haridusteed mitte gümnaasiumides, vaid kutseõppeasutustes – mitte niivõrd huvi ja eelduste tõttu, vaid puhtpragmaatilistel kaalutlustel. Nimelt polnud Tartu gümnasistidele ette nähtud õpilaskodu(sid), neid olevat liiga kallis ehitada, nagu ministeeriumist rahvakoosolekule kohale saadetud ametnik seletas. Nii oli noortel kõige taskukohasem minna kutsekooli, kus õpilaskodu olemas ja võimalus ka stipendiumi saada.

Mis on peamine mõõdupuu?

Sestsaadik on üle Eesti kerkinud ridamisi riigigümnaasiume, üks uhkem kui teine. Küllap on neis mõnus õpikeskkond, ärksad õpetajad, paljudel nähtavasti ka mugavad õpilaskodud maalt tulijaile. Ja riigile üliolulise argumendina mastaabiefekt, mis peaks automaatselt ka kvaliteeti tähendama.

Olen kuulnud arutlusi, et kui hajaasustuses väiksed koolid ühte suuremasse keskusse kokku koondada, saab õpetajatele väärikamat palka maksta. Ah et asi on rahas? Ma pole küll õpetaja, aga kümmet last klassis õpetada tundub oluliselt meeldivam ja stressivabam kui kahtkümmend nelja, isegi kui selle eest makstaks, ütleme, kolmkümmend protsenti suuremat palka.

Raha on tänapäeva maailmas kõigile mõistetav mõõdupuu. Identiteet aga märksa hoomamatum. Ometi on kohalik kool just maapiirkondades olnud pikka aega identiteedi kese. Minu kodukandist pärit teatrimees Karl Ader kirjutab oma lapsepõlvemälestustes suure soojusega Koosa koolist. Tsaariaja koolipreili oli lastele suureks eeskujuks. Ükskord olevat ta kooli saabunud kummalistel laudadel lund mööda liueldes. Ärksameelne õpetajanna nimelt suusatas! 

Vaatepilt innustas koolipoisse sedavõrd, et mõne aja pärast rühkisid paljud, omatehtud "pütilauad" all, hommikuti kooli poole.

Leiutajateküla naiivsest õhinast

Mulle meeldib mõelda Leiutajatekülast kui ideaal-Eesti metafoorist. Selline tore, veidi kolklik, kuid ärksaid ideid tulvil rahumeelne kamp, kes koos ühist asja ajab. Kui on probleem, siis mõtleme lahenduse välja. Kui midagi on puudu, siis leiutame. Leiutajatekülas lööb terve kogukond lastekasvatamises kaasa, alates kärbes Jaagust ja lõpetades rännukoer Klausiga. 

Leiutajateküla-Eesti vältimatu eeldus on kogukondlikkus. Ega selleks palju vaja olegi, meil ju nagunii kõik tunnevad kõiki. Teiseks tuleks vähem viriseda ja rohkem üldise hüve nimel tegutseda. Tugev kogukond hakkab üha rohkem inimesi ligi meelitama, olgu see siis maal või mõnes linnaasumis. Ja nii ongi mitmel pool juhtunud. Sidus kogukond ei saagi olla teab kui suur, anonüümselt ju sisukaid inimsuhteid ei loo.

Riigi vaates on prioriteediks muidugi kulutõhusus. Prognoosi järgi on kulude kasv aastaks 2035 ühe Eesti maakoolis õppiva õpilase kohta Euroopa Liidu suurim. Nii plaanib järgmine "koolivõrgu korrastamise" reha maapiirkondades ära kaotada põhikooli ülemise astme. Haridusvõrgu korrastamise plaanide kohaselt jäävad kodu lähedale alles 6-klassilised algkoolid, 7.–9. klassid aga koonduvad valla- ja piirkonnakeskustesse. Loeme dokumendist: "Haridusvõrgu korrastudes töötavad koolides kvalifitseeritud õpetajad, kes saavad pühenduda täistööajaga õpetamisele ja panustada kooli arengusse.

Mõtleme korraks. Mina näiteks ei soovi kooli tööle minna eelkõige just seepärast, et iga päev täiskohaga õpetamine on väga intensiivne ja stressirohke tegevus. Kaaluksin õpetajatööd hoopis täiendava võimalusena – näiteks võiksin käia lapsi õpetamas 3–4 tundi nädalas. See võiks olla panus kogukonda, mis ühelt poolt võtaks põhikohaga õpetajatelt pinget vähemaks, teisalt pakuks õpilastele vaheldust ja mitmekesistaks õppetööd. 

Mina saaksin oma tausta poolest läbi viia mõne eesti keele ja kirjanduse, ajaloo- ja ehk ka inglise keele tunni. Mõni teine huviline lapsevanem võiks aeg-ajalt õpetada matemaatikat ja programmeerimist, kolmas loodusaineid ja neljas näiteks liikumist. Natuke nagu Leiutajatekülas?

Loodetavasti ei pea ootama apokalüpsist

Olen maale kolimisest saati mõnikord fantaseerinud apokalüptilistel teemadel – mis saab siis, kui tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub? Maal on maandumine teadagi pehmem. Vett saab kaevust, toa soojaks kütta oma metsa puudega, söögikraami aiamaal kasvatada, kalal ja seenel käia. Ja pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ei saaks enam keegi kobiseda, kui külas kambakesi ümbruskonna lapsi õpetatakse. 

Õppesisu muutuks mõistagi kardinaalselt. Vundament oleks ellujäämisoskused kõige laiemas mõttes, aga vähem olulised poleks ka inimeseks olemise oskused. Sealhulgas need, mida annavad muusika, kunst, kirjandus. Muuseas, umbes pool sajandit tagasi oli meie naaberkülaski pisike algkool. Üsna tavalises talumajas, mis praegugi alles.  

Apokalüpsist veel siiski ei terenda ja raamdokumentides selleks ei valmistuta. Aga juba praegu ei saa maainimene käituda nagu teenust ootav klient, ka hariduses. Maal on inimsuhted tihedalt läbi põimunud – näiteks õpetaja pole maal kunagi lihtsalt anonüümne pedagoog, vaid näiteks sugulane, trenni- või koorikaaslane. Või müüb sulle hoopis kartuleid või kanamune. Külapoes satutakse ikka vahel kokku ja uuritakse, mis toimub.

Käisin hiljuti kodanikupäeva puhul ühes kodukandi väikekoolis. Seal õpivad vene rahvusest kohalikud lapsed, mis tähendab, et eestikeelsele haridusele üleminek toimub täie rauaga. Igatahes saime riigikeeles arutletud küll.

Vestlusringis kõnelesime hakatuseks sellest, mida tähendab olla kodanik. Rääkisin lastele, et kõik algab suhtumisest: kui mõtled, mida kõike teised (vald, riik, täiskasvanud) sinu eest peaksid tegema, oledki paratamatult pettunud, et keegi midagi ei tee. Kui aga muudad mõtteviisi ja sõnastad enda jaoks, mida sina ise saaksid teha, et asjad natukenegi paremaks saaksid, muutub kõik.

Edasi uurisingi, mis mured lastel oma kodukohas on. Selgus, et külas pole noortekeskust, kus pärast tunde aega veeta. Tasapisi hakkas arutelu jumet võtma: üheskoos mõtlesime, et ruumi võiks esiotsa kasvõi siitsamast koolimajast leida, igaüks saaks kodust ühe lauamängu ühiskasutusse tuua; pannkoogiteoks oleks vaja kõigest kokku leppida, et üks laps toob piima, teine jahu, kolmas mune. Lastel lõi lambike põlema.

Kuuldu ei andnud mulle rahu. Uurisin järele, et tõepoolest, mõni aeg tagasi tegutses sealkandis noortekas küll, kuid kuna lapsi-noori käis seal vaid käputäis, ei nähtud asjal mõtet. Palgakulu ja kõik see muu, mis Exceli tabelisse asetatuna näib otstarbetu väljaminekuna. 

Selge see, arvutustabelis ümarduvad päris paljud arvud nulliks. Aga kui meid on niivõrd vähe, siis peaks lugema ju iga ainumas inimene! Ja mis eeskuju anname meie, täiskasvanud, lastele ja noortele, kui jälle käsi laiutame? Kuidas panna noored kodukohta kiinduma? Ikka jõuame identiteedini, uhkuseni oma kodukoha üle, mida omakorda kasvatab võimalus kaasa lüüa, panustada, ise midagi luua.

Loodetavasti ei pea ootama apokalüpsist, et loov ja paindlik lähenemine päriselt hariduses omaseks saaks, et tõeline innovatsioon leviks. Tahaks, et seda Leiutajateküla naiivset õhinat ikka jätkuks. Ja et jõulutulukesi kaugetesse metsanurkadesse ikka juurde tekiks.