Eestikeelsele haridusele üleminek on koolis kestnud üle kahe kuu ja meedias on ilmunud esimesed ülevaated, kuidas lastel ja koolidel läheb. Uudisväärtuse on ületanud kajastused, kuidas lapsed saavad kahtesid ja lapsevanemad püüavad neid aidata koduseid töid Google'i abil tõlkides.

Sellest võib kergelt jääda mulje, et üleminek oligi planeeritud toimuma nii, et õpetaja tuleb ühel päeval klassi ette, õpetab oma ainet samamoodi nagu varem, kuid lihtsalt räägib teises keeles. Kuidas viia ainetundi läbi siis, kui õpilane eesti keelt veel ei oska, aga õpetaja muid keeli kasutada ei saa?

Mitmekeelsus Eesti koolis pole midagi uut. Lapsed on varemgi asunud õppima kodukeelest erineva emakeelega koolis. Vene kodukeelega lapsevanemad on aastaid teadlikult pannud oma lapsi õppima eesti õppekeelega kooli ja keelekümblusklassidesse. Ka Ukraina sõjapõgenike lapsed jätkasid Eestis kohe kooliteed.

Õpetajaid valmistatakse juba aastaid Eesti ülikoolides ette toime tulema sellega, et klassis õpivad koos erineva emakeelega lapsed. Narvas tegutsev Tartu Ülikooli kolledž on spetsialiseerunud mitmekeelses õppekeskkonnas töötavate õpetajate ettevalmistamisele. Riik eraldab raha ja pakub tuge, ülikoolid valmistavad ette spetsialiste. Võti on aga tegelikult selles, mis toimub iga päev koolis ja tunnis.

Lõimitud aine- ja keeleõpet rakendatakse Eestis juba üle 20 aasta. See on õpetamise viis, mida kasutatakse, kui aine sisu on vaja õpetada keeles, mida laps esimese keelena ei oska.

Lõimitud õppes seab õpetaja tundi ette valmistades eesmärgi mitte ainult ainele, vaid ka keeleoskuse arendamisele. Laps omandab samaaegselt tunnis nii aine sõnavara, kui ka eesti keele grammatilisi struktuure. Näiteks õpib õpilane eristama metsloomi ja koduloomi, oskab neid nimetada, kirjeldada ja võrrelda: metskits on keskmist kasvu, väiksem kui põder, ja võib olla täpiline.

Edu võti on suhtumises ja tahtmises

Õpetaja, kes sellel õppeaastal eestikeelsele õppele üleminevas koolis esimeses või neljandas klassis läks klassi ette, "vajutas lülitit" ja lihtsalt hakkas rääkima teises keeles, teeb põhimõtteliselt valesti. Õpetaja peab aduma, et vahetada ei tule ainult keelt, vaid vahetada tuleb kogu lähenemist õpetamisele ja tunnis tuleb hakata tegema asju teistmoodi.

Ennekõike peab õpetaja veenduma, et õpilane mõistab, millest tunnis räägitakse. Õpetaja ülesanne on leida viisid, kuidas selgitada ja näitlikustada ainet ilma, et selleks läheks õppijal vaja eelnevaid teadmisi mõistetest võõras keeles. Ta võib näidata pilti, ta võib midagi näitlikku otsida internetist, ta võib skeeme joonistada.

Võib vaid ette kujutada, kui palju see nõuab kannatust ja leidlikkust, võtab energiat ja ettevalmistusaega. Mõelge korraks ise, kuidas te seletaksite eesti keeles kellelegi, kes eesti keelt ei oska, mis asi on näiteks kiirus.

Üleminekukoolides oleks praegu õpetajatel suureks abiks diferentseeritud õppematerjalid. Lapsed saaks siis lugeda klassis sama lugu, aga osadel on laused pikemad, lauses on rohkem omadussõnu, tekst on pisut keerulisem. Teistel on laused lühemad ja tekstis kasutatakse ennekõike põhisõnavara. Sellise tekstiga saab keeleõpet alustav laps hakkama. Kui aga õpetaja küsib tunnis, millest jutt oli, siis on kõigil lastel sama vastus. Praegu on meil on selline materjali diferentseerimine õpetaja ülesanne.

Vaikiv periood on normaalne

Usun, et paljudel õpilastel üleminekukoolide esimeses ja neljandas klassis kestab veel vaikiv periood ja see on täiesti loomulik. Kahjuks ei räägita Eestis sellest piisavalt palju ja nii muretsevad paljud lapsevanemad, et laps ei räägi tunnis ning hädas võivad olla ka õpetajad.

Kui me läheme täiskasvanuna uude keskkonda, kus räägitakse keelt, mida me ei oska, siis me ise ju alguses ka jälgime ja harjume. Meile on samuti vaja teatud kohanemisaega. Alles siis, kui oleme kogunud piisavalt sõnavara, harjunud keskkonnaga, hakkame vaikselt suhtlema.

Lapse vaikiv periood koolis võib olla väga individuaalne. Minu lastel, kes läksid kodukeelest erineva õppekeelega klassidesse, oli vaikiv periood kuu kuni poolteist. Kogenud õpetajad räägivad, et vastavalt sellele, millised hoiakud on peres ja milline on lapse iseloom, võib vaikiv periood kesta kuni aasta.

Sageli kiputakse muretsema, kuidas nii saab, laps ju tunnis ei räägi, kas ta ikka õpib. Võin kinnitada, et õpib küll, kui ta töötab kaasa ja näiteks kordab koos teistega. Mis iganes põhjusel trotsist vaikiv laps tunnis kaasa ei tööta.

Kui õpilasel on vaikiv periood, siis tema kaasamisel õppetöösse on taas suur vastutus õpetaja õlgadel ja see võib olla väga raske aeg. Õpetaja peab andma endast parima, žestikuleerima, tooma näiteid, näitama pilte. Sellest hoolimata võib tunduda, et milleks ma seda kõike teen, kuna pole kindlust, kas õpilased saavad aru.

Üks lasteaiaõpetaja jagas koolitusel isiklikku lugu, kuidas ta tundis end ükskord tunnis täielikult läbikukkununa, sest mitte midagi ei tulnud välja. Ta tantsis, hüppas, näitas, aga tagasisidet õpilastelt ei saanud. Hiljem kuulis ta ühe mängupausi ajal, kuidas laps nukuga rääkides kasutas õpetaja väljendeid ja hääletooni.

Suhtumist keeleõppesse kujundavad ka lapsevanemad

Kui laps õpib koolis kodukeelest erinevad keeles, sõltub tema õppeedukus väga palju lapsevanemate hoiakutest. Paljud ootavad, et nende laps saaks koheselt nii keele- kui ka aineõpingutes edukalt hakkama. Paljude jaoks on raske leppida teadmisega, et alguses on lapsel keeleomandamise aeg, et lapsele tuleb anda aega kohanemiseks. Tulemused ei jää tulemata.

Kindlasti on lapsevanemaid, kes istuvad pärast koolipäeva koos lapsega, tõlgivad ja arutavad koduseid ülesandeid lapse kodukeeles. See ei peaks olema lapsevanema ülesanne, sest teadmised ainest ja veendumus, et laps ülesandest aru saab, peab olema õpetajal.

Seoses üleminekuga eestikeelsele õppele on lapsevanematel palju küsimusi ja nad on mures, kuidas laps hakkama saab, kas laps harjub, kas õpetaja tunnis muudab oma õpetamise viisi või hakkab laduma kahtesid.

Oleme Narva kolledži lastevanemate akadeemias juba rohkem kui aasta vältel pakkunud lapsevanematele tuge ja teadmisi, mis on parimad viisid, kuidas kodus oma last toetada.

Lapsevanem ei saa võtta endale õpetaja rolli ja vastutust. Kui puudub tahe ja valmisolek koolis teistmoodi õpetada, kannatavad ennekõike lapsed. Haridustee jääb puudulikuks, süveneb vastumeelsus ja langeb motivatsioon.

Kui ilmnevad märgid, et midagi sellist koolides toimub, tuleb sellesse väga tõsiselt suhtuda. Oluline on kooli ja kodu vaheline koostöö: kõikide osapoolte informeeritus, vastastikune lugupidamine ja soov tegutseda koos ennekõike lapse heaolu ja alles siis akadeemilise edukuse nimel.