Kati Tuulis: Eesti kooli plussid ja miinused

Õpetaja on mingis mõttes nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Õpetaja peab käima muutustega kaasas ning suutma teha õppimise tänapäeva noorukile huvitavaks. Selleks peab ta ise õppima ning seeläbi saab olla õpilastele eeskujuks, kirjutab Kati Tuulis algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.
Olen 43-aastane, koolis töötanud 24 aastat. Minu õpilased õpivad üldõpetuse põhimõtete järgi. Allpool toon välja oma mõtted selle kohta, mis on Eesti koolis hästi ja mis halvasti.
Eesti kooli kolm tugevust
1. Õpetajad
Meil on palju ideedest pulbitsevaid, inspireerivaid, särasilmseid ja pühendunud õpetajaid, kelle õppemeetodid on nüüdisaegsed ja kaasahaaravad. Õpetaja tähistab õpilastega nende võite ja edusamme, ebaõnnestumise korral lohutab. Õpetajad pühendavad palju oma aega, et õpilasi individuaalselt juhendada ja suunata. Õpetajad märkavad ja aitavad õpilasi, kes nii kiiresti ja hästi ei suuda kui teised.
Õpetaja on mingis mõttes nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit: õpetaja, juhendaja, suunaja, märkaja, terapeut, suhtekorraldaja, südamesõber, usaldusisik, psühholoog. Õpetajale räägitakse tihti ka sellest, millest perele rääkida ei julgeta või taheta.
2. Autonoomia ja võimalused
Meie riiklik õppekava annab õpetajale vabaduse leida ise oma tee. Meie koolis on võimalik valida, kas annad algõpetust tava- või üldõppena. Õpetaja saab valida, mis järjekorras mida õpetab. Peamine, et õpitulemused/õpiväljundid oleks saavutatud.
Koolil on lähtuvalt oma võimalustest õigus valida, milliseid valikaineid õpilastele pakkuda. Õpetajatel on võimalus käia Erasmusega välismaal end eri valdkondades täiendamas. Lisaks pakutakse kursuseid väga mitmekülgsetel teemadel.
3. PISA tulemused
Eestis on alati haridust oluliseks peetud ning nii õpilased kui õpetajad töötavad tulemuslikult. Meil on põhjust olla enda töö üle uhke, sest oleme saavutanud PISA-s väga head tulemused. Oluline on proovida seda hoida ning kui me üheskoos pingutame ning õpilasi kuulame ja nende vajadustega arvestame, siis see meil ka õnnestub.
Eesti kooli kolm nõrkust
1. Õpetajate koormus
Õpetajate koormus peaks olema nädalas 35 tundi, kuid reaalsus on teine.
Kirjutasin huvi pärast üles ühe töönädala tunnid. Sinna kuulusid tundide andmine, nende ettevalmistamine, tööde parandamine, ühe klassiastme olümpiaadiks ettevalmistamine ja nende tööde parandamine, töökoosolekud, aukude ajal teiste õpetajate asendamine, Stuudiumi täitmine, mentoriks olemine, koolis õpiringide läbiviimine, koolipäeviku väljatöötamine, koostöökoja juhtimine.
Lisaks klassijuhatajatöö: suhtlemine vanematega, klassiõhtud, õppekäigud, õpilaste võistlusteks ettevalmistamine (kord nädalas), suhtlemine kooli tugipersonaliga (konfliktid, õpiraskused, õpilaste toetamine), arenguvestlused.
Ma sain oma nädala koormuseks 64 tundi. Jah, kõik nädalad ei ole sellised, aga enamjaolt on koormus suurem kui 35 tundi. Ma kindlasti teen nii mõndagi, mida ei peaks tegema (avan õhtul kodus Stuudiumi pärast tööaega; teen klassiõhtuid; korraldan nädalavahetusel perepiknikuid (kaks korda aastas), käin lastega õppekäikudel (mis tihti kestavad kauem kui koolipäev), pean klassi Facebooki-gruppi, kus iga päev postitan pilte meie tegemistest, kirjutan toredatest juhtumitest ja jagan laste töid.
Samas leian, et just see kõik aitab kasvatada oma klassi tunnet. Väljaspool tunde toimuvad tegevused aitavad luua palju mälestusi ja õpilasi liita. Tihti õpivad õpilased õppekäikudel, vanematega klassiüritustel osaledes rohkem kui klassitunnis. Ehk siis suur osa õpetaja tööst on selline, mis normkoormuses ei kajastu.
2. Kaasav haridus
Ma õpetajana ei oska kõikides olukordades alati õigesti käituda, erivajadusega õpilasi juhendada või aidata. Läbitud koolitused ei anna eksperditaseme teadmisi ja oskusi. Lapsi on klassis palju ja kui nende seas on isegi ainult kahel õpiraskused, on keeruline õppetööd korraldada viisil, et vajalikku tähelepanu jaguks nii neile kui kõigile ülejäänud õpilastele. Erivajadusega õpilase ja tavaõpilase vajadused ei kattu ja seetõttu nende ühine õpiteekond ei toimi.
3. 21. sajandi tööoskuste õpetamine õpilastele
Minu õpilased istuvad igal nädalal erinevates neljastes gruppides, õpilased on harjunud tegema paaris- ja rühmatööd, lahendavad elulisi probleeme. Julgustan neid mõtlema loovalt ja kasutama oma fantaasiat. Õpilased saavad esitleda oma rühmatöid klassile, seame igal esmaspäeval nädala eesmärgid ja nädala lõpus arutleme nende täitmise üle.
Julgustan neid välja ütlema oma mõtteid ja arvamust. Osaleme projektides. Proovin neile õppimisel näidata võimalikult palju päriselu. Mitte õpikut, töövihikut, vihikut. Arutame, räägime, uurime, avastame, arutame veel, analüüsime, mida teha teisiti.
Samas ei ole see levinud praktika. On õpetajaid, kellel on raske olla avatud uuendustele ning teha oma töös muudatusi. Endiselt pannakse õpilased klassiruumis üksteise selja taha, kahekaupa istuma ning tunnis puudub arutelu. Lastakse lahendada ülesandeid/töölehti/töövihikut ja sellega piirdutakse. Nii aga jääb mitmete oluliste oskuste – näiteks suhtlemise, argumenteerimise, vaidlemise – areng tagaplaanile.
Õpetaja peab käima ühiskonna muutustega kaasas ning suutma teha õppimise tänapäeva noorukile huvitavaks. Selleks peab ta ise õppima ning seeläbi saab olla õpilastele ise eeskujuks.
Toimetaja: Kaupo Meiel