Esimene töönädal on selja taga. Päris tihe graafik on teil olnud.

Jaa, eks see vist nii hakkab olema järgmised viis aastat.

Teie eelkäija Josep Borell on öelnud, et diplomaatia on topeltstandardite haldamise kunst. Olete te selle esimese nädalaga omandanud või on teil plaanis amet ikkagi ümber kujundada?

Ma ei ole küll selle peale nii mõelnud. Mul on olnud küll ridamisi kohtumisi, aga olen alati saanud rääkida seda, mida me mõtleme.

Oma esimesel välisvisiidil suundusite te kohe Kiievisse ja teie Twitteri kontolt võis lugeda, et Euroopa Liit tahab, et Ukraina selle sõja võidaks ja me teeme kõik, mida selleks vaja. Kas see on Euroopa Liidu strateegiline seisukoht?

See on see, millega vaielda ju tegelikult ei ole võimalik. Ega sõdu alati võideta, aga neid kindlasti ei võideta siis, kui ei seata võitu eesmärgiks. Kui me seame võidu eesmärgiks, siis me kujundame oma strateegiad ja taktikad ka sellele vastavalt, siis ei ole lihtsalt see, et me anname seda, et Ukraina peaks kuidagi vastu, vaid me anname talle ikkagi rohkem selleks, et ta suudaks Venemaa rünnakut tõrjuda ja me ei ole sugugi seal.

Teie arsenalis on sõnad, diplomaatia, lubadused, aga olgem ausad – relvakapi võtmed on ju endiselt pealinnades. Te teate seda palju paremini kui mina või televaataja, et need kapid on tihti ukrainlaste eest ikkagi jäetud lukku või sealt on võetud õige vähe välja. Teisisõnu – Euroopa ei tee ju kõike selleks, mida vaja.

Jah, on täpselt nii, nagu sa ütled. Need relvaotsused saavad teha ikkagi liikmesriigid ja paraku seal on erinev arusaamine, millega meil ikkagi praegu tegu on. Et kui suur oht see on, kui Ukraina kaotab ja Venemaa selle sõja võidab. Kui suur oht see on meile kõigile – mitte ainult meil Euroopas, vaid tegelikult ka kogu maailmas. Kui vaatame, kuidas Venemaa, Iraan, Põhja-Korea ja rohkem võib-olla peidetult ka Hiina teevad omavahel koostööd, siis see ei ole sugugi küsimus ainult Ukrainast, vaid see on palju laiem küsimus.

Teisisõnu – mida see päriselt tähendab, kui te ütlete, et Euroopa teeb kõik selleks, mida vaja, et Ukraina selle sõja võidaks?

See tähendabki seda, et me peame kogu aeg neid liikmesriike tagant nügima, veenma ja eest vedama, et nad teeksid kõik selleks.

See on teie retooriline võte, nii-öelda mittelubadus Kiievile, et Euroopa nüüd päriselt teeb. Strateegilist muutust selles mõttes ju ei ole, pealinnade seisukohad ei ole muutunud.

Seal on oluline vahe, sõnades on tegelikult jõud – kas me ütleme, et Ukraina peab võitma või Ukraina peab vastu pidama.

Kuidas neid valikuid tegelikult Kiievis praegu nähakse – olukorras, kus Ukraina suurim sõjaline toetaja USA on sisuliselt öelnud, et relvad tuleb maha panna ja asuda läbi rääkima?

No ei ole ju veel öelnud. Selles mõttes ukrainlased on ikkagi üsna optimistlikud. Neil on olnud head kontaktid ka Ameerika tuleva administratsiooniga ja nad teevad selle nimel ikkagi järjepanu tööd, et uus administratsioon mõistaks ka nende toetamise vajadust ja seda, et Putin ei tohi seda sõda võita. Meeleolud ausalt öeldes minu üllatuseks ei olnud nii tumedad, kui meile siitpoolt paistab.

Kas president Zelenski tegelikult on valmis selle sõja külmutama tingimusel, et Ukraina kontrollitud alad võetakse NATO-sse? Kõlab huvitavalt, aga on see ka poliitiliselt realistlik?

Ma ei näe, et praegu otseselt oleks see võimalus, aga kõik ju sõltub tegelikult ikkagi nii Euroopa kui ka Ameerika abist. Sa ei saa sõdida, kui sul relvi ei ole. Ja see on probleem, see on selge.

Ungari peaminister Viktor Orban annab kuuldavasti Donald Trumpile nõu, kuidas Ukraina sõda lahendada. Olete te ka ise saanud Trumpi meeskonnaga kontakti, et oma nõuandeid jagada?

Ei ole veel saanud kontakti, aga neid kontakte aktiivselt otsime.

Kui murelikuks teid teeb, et Viktor Orban on see ideoloog Euroopast, kes Donald Trumpi meeskonda nõustab?

Muidugi me teame ju Viktor Orbani seisukohti. Tema arvamus on see, et temal on nii-öelda rahustrateegia – rahustrateegia on see, et anname Venemaale selle, mida ta tahab ja siis on rahu. Mina väidan, et me oleme seda juba nii-öelda proovinud. Kui mõtlete Minski lepingute peale, et nii-öelda tõmbame joone vahele ja kõik on rahulik – tegelikult ei ole. Me saame lihtsalt rohkem sõdu ja ma ei mõista, miks Viktor Orban sellest aru ei saa või mis siin ikkagi taga on.

Aga tõsi ta on, et tal on olnud ikkagi kõige pikemad kohtumised Donald Trumpi meeskonnaga. Kui Donald Trumpi kohta öeldakse, et neil seda plaani hetkel ikkagi ei ole, nad seda plaani alles panevad kokku, siis on oluline, et me püüame ka sinna plaani nii-öelda oma mõtteid lisada ja nendega suhelda.

Te käisite oma esimesel töönädalal ka Maltal. Kohtusite ka Venemaa välisminister Lavroviga?

Ei kohtunud.

Millest see tegelikult räägib, et Sergei Lavrov on esimest korda Euroopas pärast täiemahulise sõja algust ja istub taas selle laua taga, kus Euroopa julgeolekust räägitakse?

See näitab seda, et need asjad on edasi liikumas, muutumas ja mitte tingimata paremuse poole.

Kas peaksime tunnistama, et selline jõupoliitika aeg globaalse korra kujundamisel on tagasi ja et Euroopa paraku selles jõupoliitika mängus on väga nõrk?

Me oleme küll selles olukorras, kus vägisi tundub, et see, kellel on jõud, sellel on ka õigus. Et see maailm tahab kuidagi tagasi tulla, aga me ei tohi sellele kuidagi alla anda.

Me peame koonduma nende riikidega, kes mõistavad, et ikkagi peab olema meil õigusriik, et kehtivad ÜRO harta tingimused, kus ei ole võimalik minna teisele riigile kallale, ilma et sul ei oleks sellega seoses endal mingeid tagajärgi ja kus ei ole võimalik anastada teisi riike. See on kõigi huvides ja siin me peame kindlasti töötama nii Aafrika, Ladina-Ameerika kui ka Aasia riikidega, kes on ka mures rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra murenemise pärast.

See Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika, mida te nüüd nädala jagu juhtinud olete, on ju disainitud täiesti teistsuguses julgeolekuolukorras, mis on võrreldamatu tänasega. Mis tegelikult selles välis- ja julgeolekupoliitika mehhanismides muutuma peaks, et Euroopa jääks alles, jääks ellu, selles täiesti muutunud globaalses olukorras?

See on tõesti tõsi. Need struktuurid on ikkagi loodud siis, kui on ikka puhas rahuaeg. Meil on nüüd erinevad raportid, Niinistö raport näiteks, mis ikkagi ütleb, kuidas me peaksime valmistuma selleks, et on täiemahuline sõda, kuidas kõik ühiskonna erinevad tasandil peaksid selle jaoks valmistuma. Aga nagu ma varem ütlesin – see arusaamine ei ole seal lõpuni, me peame asjadele lähenema hoopis teistmoodi.

Väga paljud küsimused taanduvad ikkagi finantsidele, rahale.

Kaitsevõlakirjad tulevad 500 miljardi ulatuses ja neile riikidele, kes tahavad osaleda vabatahtlikus korras.

Me teeme praegu koos kaitsevoliniku [Andrius] Kubiliusega nii-öelda seda kaitse valget paberit, kus üks osa puudutab ka rahastamist – kust siis kõigeks selleks raha võtta, et kaitsetööstust edendada, rahastada ja kaitsesse rohkem investeerida. See on algusjärgus. Erinevatel liikmesriikidel on erinevad tundlikkused seoses erinevate rahastamismudelitega, aga selge on see, et me peame mõtlema ka nii-öelda kastist välja lahendusi.

Kuidas te kirjeldaksite seda, mis toimub praegu Gruusias, kas võrdlused Maidaniga on üle paisutatud?

Eks iga riik on unikaalne, aga selge on see, et Gruusia inimesed väljendavad oma oma tahet, mis läheb selle valitsuse tahtega vastuollu. Valitsus on öelnud, et nad Euroopa teed ei jätka. Samas inimesed siiski väljendavad, et nad seda soovivad.

Te juhite 16. detsembril esimest korda Euroopa välisasjade nõukogu. Kas on mingid otsustavad sammud plaanis välisministritele välja pakkuda, mida Gruusia osas teha?

Jah, me neid arutame. Arvestades seda, et ikkagi Gruusia valitsus on asunud ründama rahumeelseid meeleavaldajaid, vägivalda kasutama. Need on asjad, mis ei ole Euroopa kandidaatriigile kuidagi aktsepteeritavad ja on meil ka nii-öelda tööriistakastis ju tööriistu, mida me saame sel puhul kasutada. Ja seda arutelu me hetkel peame.

Prantsusmaa ja Saksamaa on valitsuskriisis, USA-s toimub võimu üleandmine ja Euroopas käib sõda. Kas ma liialdan, kui ma ütlen, et te asusite tööle ajal, mis on tõenäoliselt viimase paarikümne aasta kõige ohtlikum Euroopas, julgeolekuolukord on kõige hapram?

Ma arvan, et ei liialda. Selles mõttes see julgeolekuolukord ongi äärmiselt keeruline ja kõik need faktorid nii-öelda koos moodustavad sellise täiusliku tormi, mida meie vastased püüavad ära kasutada. Nüüd küsimus on, kas me suudame ennast kokku võtta, et sellised käigud kuidagi läbi ei läheks.