Üha rohkem räägitakse veel mitte alanud rahuläbirääkimistest ning Ukraina rahujärgsest tulevikust. Rahuläbirääkimised, kui need eeldatavasti lähikuudel algavadki, ei ole iseenesest areng positiivses suunas, kuni sõjategevus jätkub ja eskaleerub ning Venemaa ei muuda karvavõrdki oma poliitilisi eesmärke.

Läbirääkimiste sisu ja tulemus, mis kujundavad Ukraina tuleviku, sõltuvad eelkõige sõjatandril toimuvast. Sariagressor Venemaa on selgelt huvitatud mistahes hinnaga endale üha rohkema võõra maa krahmamisest ning Ukrainat psühholoogilisest, sõjalisest ja majanduslikust nõrgestamisest, mitte rahule pühendumisest.

Venemaa lähtub arusaamast, et ta ei pea lõpuks okupeeritud territooriumeid loovutama, lootes neid isegi juurde suuda, kusjuures Ukraina poolt Kurski oblastis hõivatud väike ala kuulub nagunii "tagastamisele".

On üpris raske ette kujutada – kui Ukraina ja lääs ei haara otsustavalt initsiatiivi –, et Vladimir Putini juhitud Venemaa nõustub Ukraina vältimatu teekonnaga Euroopa Liitu ja NATO-sse ning taandub rahvusvaheliselt tunnustatud või 2022. aasta alguse de facto piiridesse. Vastutusest sooritatud sõjakuritegude ja tekitatud kahju eest ei maksa rääkidagi. Sariagressor nõuab jätkuvalt Ukraina ja teda toetava lääne kapitulatsiooni. Venemaa usub, et ohjad on nende käes ning aeg tiksub pigem nende kui Ukraina ja lääne kasuks.

Miks? Sest lääs on praegu poliitiliselt nõrk. Donald Trumpi USA presidendi ametisse astumiseni on veel aega ning tema hoiak ja plaanid Ukraina ja Venemaa suhtes ei ole seni kaugeltki selged. Euroopa Liidu suurriigid Saksamaa ja Prantsusmaa vaevlevad sisepoliitilistes keeristes. Kagu- ja Kesk-Euroopa ning Kaukaasia orbaniseerumise doominoefekt võtab hoogu. Lisaks Ungarile Slovakkia, Gruusia, võib-olla Rumeenia. Serbia nagunii. Bulgaarias on küllalt tugev venemeelsus juba ammu olemas.

Venemaa tunneb – loodetavasti soovmõtlikult –, et lääs mureneb, nõrgeneb ja lõpuks annab alla.

Vaherahu tegemise ja läbirääkimiste alustamisega ei tohi kiirustada

Ukraina on tõesti väga raskes seisus ja Venemaa püüab seda iga päev halvendada enneolematute raketi- ja droonirünnakutega ning kahuriliha pealetungiga kogu rinde ulatuses. Ega Venemaal pole ka oluliselt kergem, kuigi tema füüsilised kannatused – näiteks põlevate naftabaaside näol – on palju väiksemad. Putin on mängur, kes mängib vene ruletti oma riigi majanduse ja tulevikuga, sealhulgas suurendades talumatult Venemaa sõltuvust Hiinast. Ta mängib täispangale ja võtab uskumatuid riske, mida lääs vaevalt endale võtab enne, kui Venemaa NATO-t ründab.

See, kes psühholoogiliselt ja ressursside poolest kauem vastu peab, on tõenäoliselt võitja. Läänemaailma rahalised ja tehnoloogilised ressursid on palju suuremad, kuid psühholoogiline külg on märgatavalt nõrgem. Vastasel juhul oleks lääs juba ennast mobiliseerinud ja pannud oma kaitsetööstuse masinavärgi täistuuridel tööle. See heidutaks Venemaad palju võimsamalt, kui Ukrainale loa andmine kauglöökide andmiseks, ja sunniks teda rahule. Seda ei ole paraku ikka veel juhtunud, mistõttu Venemaa ei mõtlegi tõsiselt arulageda ja barbaarse agressiooni lõpetamisele.

Kuivõrd vastaspoolte seisukohad on täiesti vastandlikud ning agressor Venemaa, kes alustas ja peab ka lõpetama sõjategevust, ei näita rahu soovi, peale Kremli tühja juttu, ei tohi läbirääkimiste alustamisega kiirustada. Esiteks peab Venemaa ise tulema välja rahualgatusega, mida on võimalik kuidagi tõsiselt võtta. Teiseks on Venemaa nähtavasti valmis seda tegema ainult juhul, kui ta silmnähtavalt loovutab initsiatiivi ning mõistab, et aeg töötab tema kahjuks ja ta lõpuks kaotab.

Seetõttu peab lääs käivitama täiemahuliselt oma sõjatööstust ning andma Ukrainale senisest oluliselt suuremas mahus sõjalist abi. Eriti selliseid vahendeid, mille abil on Venemaa terves Euroopa osas asuvad sõjalised ja majanduslikud objektid löögiulatuses. Venemaa peab lõpuks hakkama tundma seda, mida Ukraina on tundnud varsti juba kolm aastat. Sõja viimine Venemaa territooriumile massiivsete, täpsete ja hävitavate kauglöökide abil on ainus viis terrori lõpetamiseks.

NATO liikmesriigid peavad paralleelselt tagasi pöörduma külma sõja mõtlemise ja kollektiivkaitse korraldamise juurde, mis nõuab igalt liitlaselt umbes neli protsenti SKP-st. Mitte ainult ääreala riikidelt, kellel on Venemaaga ühine riigipiir. Siis tajub Venemaa, et ta mitte ainult ei suuda Ukrainas oma imperialistlikke ambitsioone teostada, vaid ka uuele sõjalisele avantüürile minek NATO vastu muutub enesetapjalikuks ürituseks.

Kasutades verise diktaatori Putini enda sõnu, küll vastupidises suunas: Venemaad tuleb jõuga rahule sundida. Teda ei saa rahule meelitada mistahes diplomaatiliste võtete, telefonikõnede, konverentside ja järeleandmistega. See on tõdemus, milleni on jõutud pea igal läänes toimunud julgeolekufoorumil, kuid praktilised teod ei jõua veel arusaamadele ja poliitilistele deklaratsioonidele järele.

Ukraina tulevik on kindel üksnes tuumavihmavarju all

Ukraina saamine NATO liikmeks ei ole kahjuks kindlalt otsustatud, vaatamata eelmise NATO tippkohtumise sõnastusele "pöördumatust" teekonnast allianssi. Teisalt peaks olema täiesti selge, et Venemaa heidutamine, mis tähendab (relva)rahujärgse uue Ukraina-vastase agressiooni vältimist, on võimalik üksnes Ukraina kohal laiuva tuumavihmavarju abil. Olgu Ukraina NATO liikmesriik või mitte. Tuumavihmavarjuta riigi ründamine on palju vähem riskantne ja ahvatlevam, mille tõestuseks on Venemaa agressioonid Gruusia ja Ukraina, kuid mitte näiteks Balti riikide või Poola vastu.

NATO liikmelisus tähendab praktiliselt automaatselt USA, aga ka Suurbritannia ja Prantsusmaa tuumavihmavarju laienemist Ukraina territooriumile. Selles ulatuses, mida Ukraina riik kontrollib suveräänselt. See ongi peamine tõrge Ukraina NATO-liikmelisuse ees, kuivõrd tuumasõja kuitahes ebatõenäoline perspektiiv painab teatud riike.

Mis Ukraina riigipiiridest (tulevikus) me räägime? Mis staatuses on okupeeritud territooriumid, kui Venemaa ei taandu 1991. aasta detsembri piiridesse? Kas viimastega seoses ei ole uus sõjaline konflikt sisse programmeeritud, kuigi NATO (sealhulgas Ukraina) mõistagi ei alusta vallutussõda? Kas Ukraina liikmelisus alliansis tähendab seda, et külm sõda Venemaaga ja kõrged kaitsekulutused Läänes kestavad igavesti? Need on üksnes mõned olulised küsimused, mille pole praegu vastuseid.

Ukrainale kiputakse pakkuma NATO liikmelisuse (ajutise) aseainena Euroopa liitlaste vägede kohalolekut, kuid see ei anna kahjuks tuumavihmavarjuga võrreldavat efekti. Esiteks on Ukrainal endal on mitusada tuhat lahingutes karastatud sõjaväelast, mida keegi Euroopas pole võimeline pakkuma. Kui suurtest jõududest käib jutt, mis paneksid Venemaad mõtlema? Kümnetest tuhandetest ehk tervetest diviisidest? Kust neid võetakse?

Teine variant, mis on vähemalt praeguse seisuga muidugi pigem teoreetiline, on Ukraina tuumarelvastumine. Seda ei soovi ka lääneliitlased, mitte ainult Venemaa, kuivõrd see oleks vastuolus tuumarelvade leviku tõkestamise jõupingutustega, sealhulgas Iraani osas. Stalinistliku Põhja-Korea rong on kahjuks juba aastate eest läinud.

Kokkuvõtteks

Arutelud läbirääkimiste võimalikkusest agressoriga ning Ukraina tuleviku sõlmküsimustest on siiski kasulikud, vaatamata pea totaalsele teadmatusele. Need aitavad paremini mõista, mida peavad Ukraina ja teda toetav lääs tegema soovitud eesmärkide saavutamiseks.

Putini Venemaa propaganda kuulutab lõpuks välja igal juhul oma "võidu", kui just Venemaa kokku ei kuku. Ukraina ja demokraatliku maailma võit on siis, kui Venemaa on sunnitud sõjategevust lõpetama, rahu kestab ning Ukrainast saab aastatega, kuid kindlalt Euroopa Liidu ja NATO liige, tuumavihmavarju all ja nendes piirides, mida õnnestub Ukraina territooriumi vabastamise ja läbirääkimistega saavutada. Vaevalt, et moskoviidid peavad päriselt oma võiduks mõne oblasti annekteerimise, kui valdav osa Ukrainast on Moskvast sõltumatu ja läände ankurdatud. Toimivate tuumagarantiidega.

Mis muidugi ei välista Kremli jaoks musta stsenaariumit, et Venemaa kukub kokku enne relvarahu ja kokkuleppelist lõpplahendust, sest Putin lootis kangekaelselt Ukraina ja lääne murdumisele.