Elering avaldas reedel värske Eesti elektrivarustuskindluse aruande, kus toob välja, et praegune reaalsus on veel mõne aasta tagusest keerulisem, sest energiajulgeoleku tagamiseks on vaja senisest põhjalikumat ettevalmistust.

"Iga järgnev talv toob meile ja meie Läänemere-äärsetele naabritele üha selgemalt esile tõsiasja: kuigi tavapäraste olude korral on meie elektrivarustus kindlalt tagatud, muutuvad turvavarud järjest õhemaks. Piisab vaid sellest, kui kokku satuvad pikemad külmalained, tuulevaikus ning mitu ootamatut riket elektrijaamades või riikidevahelistes ühendustes ja võime end leida olukorrast, kus elektritarbimist tuleb reguleerida," kirjutas Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk aruande eessõnas.

Mõni aasta tagasi oli Eleringi vaade märksa optimistlikum. Veel 2020. aastal avaldatud varustuskindluse aruande eessõnas kirjutas toonane ettevõtte juht Taavi Veskimägi: "Ükski analüüs, ei tõenäosuslik ega konkreetsete elektrijaamade kättesaadavuse hinnang, ei näita, et Eesti tarbijate elektriga varustamisel esineks 2030. aastal probleeme".

Äsja valminud aruandes toob Elering välja, et energeetikas on viimastel kümnenditel olnud liiga vähe turusignaale, mis kannustaksid ehitama uusi juhitavaid elektrijaamu, samas kui vanad jaamad on kaotanud konkurentsivõime ja lahkuvad järk-järgult turult.

Kuni 2030. aastani on Eesti varustuskindluse tagamiseks Eesti elektrisüsteemis vaja kuni 1000 megavatti ja sealt edasi ca 1200 megavati juhitava võimsuse olemasolu. Eestis on aruande kohaselt praeguseks installeeritud juhitavat tootmisvõimsust umbes 1800 megavatti, millest töökindluse väljakutsete ning tehniliste piirangute tõttu on kindlat tootmisvõimsust mõnevõrra vähem, kuid piisavalt Eesti varustuskindluse tagamiseks. Siiski väheneb see varu nii Eestis kui ka regioonis laiemalt aasta-aastalt.

"Lähiaastate võtmeküsimuseks on 1000 megavati juhitavate võimsuste säilitamine Eesti elektrisüsteemis. Kui lähematel aastatel on võimalik vajadus katta olemasolevate võimsustega, siis pikemas vaates tuleb uute lisandumist toetada täiendavate abinõudega, kuna turupõhiselt taolisi võimsusi tõenäoliselt piisavas mahus juurde ei teki," ütleb Kilk.

Et seda tagada, on käimas strateegilise reservi loomine aastaks 2027 ja saartalitluse reservi võimalik rakendamine juba 2026. aastal. Lisaks on Elering käivitanud pikaajaliste sagedusreservide hanke, et meelitada investeeringuid uutesse tootmis- ja salvestusvõimsustesse kuni 500 megavati ulatuses.

Tuleva aasta veebruaris ühendavad Balti riigid oma elektrisüsteemid Venemaa võrgust lahti ja liituvad Mandri-Euroopa süsteemiga. Kilk võrdles selle sammu tähtsust aruannet tutvustaval pressikonverentsil Eesti astumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse, märkides, et energeetika seisukohalt on see sama märgiline muudatus.

"Varem oleme olnud sõltuvuses oma naabri suvast, meil aidati oma bilanssi hoida ja polnud täit kindlust, et me ise hakkama saame, aga ülemineku käigus oleme endale selle võimekuse loonud," kinnitas Kilk, kelle sõnul peaks muudatuse mõju elektri hinnale olema minimaalne.

Ta tõi välja, et Eesti, Läti ja Leedu koostööleping Valgevene ja Venemaaga ühiseks toimimiseks lõpeb 7. veebruari õhtul ning 8. veebruari hommikust lülitatakse ükshaaval kõik oma naabrite suunas kulgevad liinid välja.

"Poolteist päeva üritame tõestada oma tulevastele Euroopa partneritele, et me saame ka iseseisvalt hakkama, näitame, kuidas meie süsteem töötab. Kõik vahendid on meil selleks olemas. Pärast seda, 9. veebruari õhtul lülitamegi sisse uued liinid Poola ja Leedu vahel," kirjeldas Kilk eesootavat protsessi.

Süsteemi tasakaalustamine muutub keerulisemaks

Raport toob välja, et Eesti riik on võtnud eesmärgiks toota aastaks 2030 taastuvatest energiaallikatest elektrienergiat kogu Eesti tarbimise ulatuses. Investeeringud, mida on selle täitmiseks tarvis, on muutunud üha aktuaalsemaks – Eesti lisab elektrivõrku mitu tuhat megavatti taastuvenergia tootmisvõimsusi ning Eleringi hinnangul peaks olema koos juhitava tootmisvõimsusega elektrivõrku ühendatud kokku umbes 5500–6000 megavatti tootmisvõimsusi.

"Sarnaselt regiooni teiste riikidega seisab ka Eesti lähiaastatel silmitsi väljakutsetega hoida taastuvenergia kiire arengu olukorras piisavaid juhitavaid
tootmisvõimsuseid. Tootmisvõimsusi on elektrisüsteemi lisandumas palju, kuid see on eelkõige ilmast sõltuv tootmine. Võimsusi on vaja ka perioodideks, kui tuul ei puhu ja päike ei paista," tõdetakse raportis.

Elektrisüsteemi juhtimise väljakutsete kohta märgib aruanne, et üha suurenev taastusenergia tootmise osakaal ning vanade tradisiooniliste tootmisseadmete elektrienergia turult välja langemine tähendab, et kui vanasti sai elektritootmist väga täpselt ja lihtsalt ette planeerida, muutub see nüüd aina keerulisemini ennustatavaks.

"Lisaks on erinevad mõjud ka tulenevalt taastuvenergia iseloomust – kui näiteks tuul võib puhuda ööpäevaringselt, siis päikesetoodangut öisel ajal ei ole," sedastab raport. "See tähendab, et elektrisüsteemi juhtimisel tuleb kasutada uusi tehnilisi lahendusi ja otsuste tegemine tuleb tuua võimalikult lähedale reaalajale. Kvaliteetsete otsuste tegemine tähendab suurte andmemahtude töötlemist ning tööriistu, mis võimaldaksid täpsemalt hinnata tulevikku," seisab dokumendis.

Seega on üha tähtsam rakendada mitmesuguseid prognoosisüsteeme, mis võimaldaks ette näha, kuidas tootmine ja tarbimine muutuvad.

Raportis peatutakse ka küberturvalisuse mõjul varustuskindlusele ja tuuakse välja, et energiasektori sõltuvus Hiina tehnoloogiast kasvab. Elering toob välja, et näiteks Eesti päikeseenergiapaigaldistes on väga suur osakaal ühel konkreetsel Hiina inverterite tootjal, põhipõhjuseks odav hind.

"Kuna taastuvenergia osakaal kogu energiatootmises üha suureneb, suurenevad ka oluliselt Hiina tehnoloogiaga kaasneda võivad ohud. Ühelt poolt toetab sellise tehnoloogia olemasolu kliimaeesmärkide saavutamist, kuid teisalt võib kaasa tuua olulisi riske varustuskindlusele," märgitakse raportis.

Elering on seisukohal, et praeguseks on Hiina tehnoloogia osakaal ja selle kontrollitavad tootmisvõimsused Eesti energiasüsteemis saavutanud mahud ja taseme, kus see vajab kindlasti tähelepanu ja käsitlemist nii turuosalistepoolt, kuid ennekõike riiklikul ning rahvusvahelisel tasandil.