Järgmisel aastal on rahvusringhäälingu eelarve enam kui kahe miljoni euro võrra väiksem ja arusaadavalt vähema raha eest rohkem sisu ajakirjanikel teha ei õnnestu.

Ma ei tea, kas see on küsimus, aga vastus on muidugi jah.

Tegelikult see number, kaks miljonit, mis on küll õige ja riigieelarve mõttes väike, inimese jaoks suur, selle peaks panema konteksti. Sellele eelneb sisuliselt vähemalt minu ajaloos seitse ja pool aastat mitte küll automaatset kärbet, aga pooleldi külmutatud eelarveid, mille jooksul oleme elukalliduse tõttu kogu aeg sellist… ma ei taha öelda närutamist, aga permanentset kärpimist teinud. Nüüd lihtsalt tulid viimased miljonid otsa.

See on see kontekst ja tõesti, see on keeruline. 

Tegelikult on rahvusringhäälingu eelarve järgmisel aastal ju üle 40 miljoni euro. Seda on väljastpoolt vaadates ja ka objektiivselt päris palju.

Ühelt poolt me ka majas sees ja juhtkonnas rääkisime, et lõpuks ikkagi ka see on suur number. Kuigi tõenäoliselt ükskõik, kellega sa räägid poliitikutest, siis ka 30 miljonit on suur, 20 miljonit suur ja 10 miljonit on ju suur number. Tegelikult kõik on ju väga suured numbrid, nii et see 40, jälle alati võib malakaga öelda, et noh, teil on niigi liiga palju raha. Mida ka väga sageli öeldakse. 

Aga tõepoolest, kõik, mida me saame, kogu selle raha püüame maksimaalselt parimal moel võimalikult tõhusalt ära kasutada. Mingit kasumit me ei teeni ega oota, kuskile raha kõrvale ei pane.

Selge on see, et kõik toimetused, kõik programmid said kärpesuunise. Me vahendasime tegelikult riigieelarve suunist, et ega juhatus ega nõukogu, kes ka protsessis ju osaleb, seda raha tegelikult ju juurde ei anna ega ära ei võta. 

Nii et me oleme kahjuks selles kontekstis ikkagi natuke administraatorid. Aga programmid tegelikult tegid oma ettepanekud oma proportsiooni läbi ja ma tahaks loota, et halvas olukorras tehti parimad otsused.

Neid üksikuid saateid või tegevusi, mis järgmisel aasta ära jäävad, on kirjutavas ajakirjanduses juba loetletud ja ei hakka uuesti üle kordama. Aga ma usun, et nii rahvusringhäälingu juhatus kui ka rahvusringhääling tervikuna oli ju mingis mõttes päris suure valiku ees. Ühest küljest see, mida nüüd näeme kärpena, tähendabki siit ja sealt mitmetest erinevatest kohtadest selle natuke rohkem kui kahe miljoni kokkusaamist. Kokkuvõttes väga paljude kärbete summa. Ja teisest küljest oleks võinud ju ka öelda, et paneme lihtsalt mingisuguse ühe suure tüki rahvusringhäälingu programmist kinni. Kuidas see valik nende kahe pooluse vahel sündis?

See on tegelikult väga täpne küsimus. Et kärbe tuleb, oli meile tegelikult enam-vähem selge maikuust alates. Algul räägiti kümnest protsendist, seitsmest protsendist. Lõpuks jõuti siis selle nelja protsendini nominaalselt, millele, tõsi küll, lisandub käibemaksu tõus järgmise aasta keskel. See tähendab meile automaatselt kulude kasvu, sest me peame see raha kuskilt võtma. Meile seda tagasi keegi ei maksa ja ka seda ei kompenseerita. Nii et tegelikult sellele neljale protsendile tuleb veel üksjagu juurde. Vaatasime sellele numbrile peale, mis saabus meile tõesti alles septembri lõpus ja siis jäi meil sisuliselt üks kuu või poolteist kuud aega, et see asi nõukokku viia ja kooskõlastada. 

Me vaatasime juhatuses sellele peale ja meile siiski tundus, et küll väga suurte raskustega, aga on võimalik nii teha, et me ühtegi programmi päriselt kinni ei pane, vaid kõik tõesti nüüd löövad peitliga oma vöö sisse veel ühe või kaks auku, tõmbavad vöö koomale ja kõik programmid, suured saated ja püsiteenused, kõik jätkuvad. See oli see ülesanne või tungiv soovitus ja palve, mille me toimetustele andsime ja tegelikult väga suurte pingutuste hinnaga me sinna kohta jõudsime, ja nõukogu selle tõesti ka sel nädalal üks päev enne riigieelarvet ka kinnitas.

Kuigi ka nõukogul oli legitiimne küsimus, et äkki paneks näiteks ETV+i kinni, selline ettepanek või mõttekäik käis nõukogu koosolekult läbi. Aga minu vastus, võib-olla oli natuke selline poliitiline või läheb üldse Eesti raamist ka välja, aga mäletan väga hästi, et kui oli Maidan Ukrainas, oli see siis 2014, siis nii-öelda võitjate või demokraatliku uue valitsuse enam-vähem esimene suunis või plaan oli, et koolid, kõik peavad hakkama ukraina keeles rääkima. Ja see loomulikult mitte ainsana, ja ma ei taha kuidagi öelda, et see on hea või halb, konstateerin fakti, et see oli tegelikult peamine impulss, miks venemeelsed hakkasid miilitsajaoskondi üle võtma Donetskis, Luhanskis. Ma tahan öelda, et tegelikult me peame mõtlema, mis meie käitumisest tuleneb, kõik asjad tuleb läbi mõelda.

Aga veel kord – me leidsime, et ühtegi programmi me sulgeda ei taha. Ka ETV+il, Raadio 4-l, venekeelsel veebiuudisel, aga ka inglisekeelsel veebiuudistel on tänasel sõja ajal väga suur koht, et kõik meie inimesed oleks ühes infoväljas.

Nii et see on see soov ja see soov tegelikult eelarves täitus.

Ka kolleegidega neid kärpeid ette valmistades olen seda valikut korduvalt arutanud ja see on iseenesest arusaadav, teame, et rahvusringhäälingu eelarve on pigem püsinud paigal, samas kõikvõimalikud kulud on viimaste aastate kiire inflatsiooni tingimustes ainult kasvanud ja kasvavad ka järgmisel aastal. Ja tegelikult me ju võime aimata ka seda, et äkki tuleb kärpida ka 2025., 2026. aastal. See ei ole jätkusuutlik ja selline tükikaupa maha viilimine pigem tekitab asjatut venitamist?

Jah, alustame ka sellest, et alati tuleb mõni poliitik, kellele juhuslikult just tundub, et tema erakonda kas on täiesti põhjendamatult kiusatud või pole lihtsalt piisavalt palju kiidetud. Et tegelikult on neil üldse liiga palju veel raha. See on selline ma ütleks, et pigem nagu pseudopopulistlik veider, isiklik kius. Aga see on jälle see koht, millest meie eelarve sõltub.

Jõuame siin ühe laiemalt vähetuntud faktini, et lõppeva aasta maikuus, pärast päris pikka ettevalmistust võttis Euroopa Liit vastu sellise asja nagu Euroopa meediavabaduse määruse või European Media Freedom Acti. Ja see ütleb tegelikult kõige muu hulgas – peab kaitsma meediat ja vaba ajakirjandust, vaba sõna, natuke määratleb ka seal suhteid ühiskondadega uuemas mastaabis – aga ta ütleb muuhulgas kahte asja: et avalik-õiguslike ringhäälingute rahastamine Euroopas, Euroopa Liidus peab olema piisav ja sõltumatu.

Me rääkisime ka nõukogus sellest, et piisavuse üle võib alati debateerida. Kellelegi meeldib väike, kellelegi suur, aga põhimõtteliselt sõltumatu ta ei ole. 

Las ma siis olen täiesti otsekohene: tegelikult rikub Eesti Vabariik seda otsekohalduvat direktiivi juba seitse kuud ja jätkab rikkumist. Varem oli – kui meeldib, ei meeldi, mul on teistmoodi idee, me teeme igaüks isemoodi. Täna on ikkagi meie enda valitsused läbivalt üle 20 aasta öelnud, et kui on otsekohalduv direktiiv, siis selle me võtame üle ja see on kokkulepe. 

Nüüd on tegelikult probleem ja on kiire, et kuidas ikkagi reguleerida rahvusringhääling nii, et selle rahastamine oleks sõltumatu. Et ei oleks nii, et ühele rahandusministeeriumi ametnikule tundub, et Eesti Rahvusringhääling, aga kultuur ka laiemalt ongi tohutult esirinnas oma kuludega. Mis on tegelikult väitena minu hinnangul suhteliselt manipulatiivne ja tegelikult juhib teemast kõrvale.

Nii et me peame sellega kiiresti tegelema.

Õnneks kultuuriministeeriumis on ka rahvusringhäälingu seadusemuudatused töös, aga see põhiprobleem, et kuidas see rahastamine sõltumatuks saada, selles osas tegelikult selgust ikkagi veel ei ole.

Ma nüüd küsin kohe üle, paljude kuulajate jaoks oli see kindlasti üllatav: rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose ütles praegu, et Eesti Rahvusringhäälingu rahastamine riigieelarvest ei ole selline, mis tagaks rahvusringhäälingu sõltumatuse lähtuvalt Euroopa direktiivist.

Mina olen vahendaja. Sõnumitooja loomulikult lüüakse kohe mättasse, aga seda ütleb seesama määrus. Ja minu arust meie valitsused, kes on pigem püüdlikult euroopameelsed – see pole etteheide, see on konstateering – siin võiks seda sama resoluutsust jätkata.

Nii et kui see küsimus oli, et mis saab aastal 2026, 2027 ja edasi? Mingi selline poolformaalne lubadus ministri poolt oli, et siis järgmised kaks aastat pärast seda praegust kärbet enam ei kärbi, vaid hoiame nullis või nii-öelda külmutame. 

Ma ei tea, kas ma pean selle üle rõõmustama, aga tegelikult see lause ise juba ütleb, et see olukord on tegelikult arusaamatu ja minu arust ikkagi ainus võimalus siin tõesti täita kokkulepitud seadusi nii Eestis kui ka Euroopas on see, et aastal 2026 peaks olema see asi lahendatud ja meie rahastamine piisav ja sõltumatu.

Veel kord, et me oleme ise rahvusringhäälinguna, nii Erik Roose juhatuse esimehena, kui mina rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juhina, igal pool öelnud – näiteks paar päeva tagasi käisid me juures välismaa ajakirjanikud ja küsisid, kas rahvusringhääling on Eestis poliitiliselt sõltumatu? – ma olen alati öelnud jah, rahvusringhääling on poliitiliselt sõltumatu. Aga nüüd peab seda selgitama, et rahastamise mõttes erineb meie mudel üsna oluliselt näiteks Soome või ka Leedu või Rootsi mudelist, rääkimata kaugematest Euroopa riikidest, kus samuti tegutseb oluline avalik-õiguslik meedia. Mille poolest ta siis erineb, milles see sõltumatuse puudus väljendub?

Absoluutselt enamuses Euroopa riikides, eriti Lääne-Euroopas, nii-öelda vanas Euroopas – see termin mulle ei meeldi, aga selles, kes oli teisel pool Berliini müüri – võib-olla mõne väga üksiku erandiga, on üldiselt kas telerimaks, televisioonimaks, meediamaks, erinevad nimed. Seda kogutakse erineval moel, isegi läbi elektriarvete, aga põhimõtteliselt see tuleb poolautomaatselt, ilma, et valitsus ütleks, et mulle nüüd see osa elektriarvest ei meeldi või et need leibkonnad ei peaks nii palju maksma. Need summad ei ole üldse suured, majapidamiste maksud, mis makstakse otse ühel või teisel moel, on kümmekond eurot kuus.

Eesti kuulub väheste hulka, kus me lihtsalt iga kord ootame, ma ei taha nüüd öelda käsi pikal, aga kõrv kikkis, et mis siis sel aastal meile riigieelarvest kohale jõuab.

Me esitame ka arengukava, mida seadus nõuab, aga minu hinnangul arengukava ja rahandusministeeriumi ametnike huvi meie arengukava ja plaanide vastu – tegelikult siin kattuvust ma pole suuresti tuvastanud. Nii et me võime sinna kirjutada mida iganes. Senini minu seitsmeaastase kogemuse jooksul ei ole ristumist tekkinud selle koha pealt.

Nii et jah, me oleme tõesti sõltumatud, meediavabaduse indeksis me oleme ju juba aastaid täiesti tipus.

See on hea ja see on meie ajakirjanike teene. See ei ole poliitikute teene ja ei puuduta ainult ERR-i, vaid ka teisi Eesti meediaväljandeid. Me siin tõesti oleme maailma tipus igas mõttes ja ajakirjanikud teevad supertööd, aga raha mõttes ei ole ERR sõltumatu ja pole ka piisavalt rahastatud.

See on veel omaette teema. 

Kõige lähem näide, Soome analoog on Yleisradio. Sel aastal on Yleisradio eelarve kui ma nüüd ei eksi, 594 miljonit. Kõrvale võtame meie aasta oma, mis on 44 miljonit. Vahe on 13 ja pool korda. Ma huvi pärast võtsin ka Eesti ja Soome rahvaarvud, vahe on neli korda. Nii et tegelikult nüüd on kaks varianti, kas peaks ERR-ile kolm korda raha juurde andma või kolm korda Ylelt raha ära võtma? 

See kõlab halvasti, aga Soomes on poliitikuid, kes seda võrdlust just vastupidises suhtes kasutavadki. 

Jaa, ka seal järgmine aasta kärbitakse. Kärbitakse jutumärkides ka Soome Yleisradio eelarvet, mis seisneb selles, et neid ei indekseerita ülespoole. Nad iga aasta said raha juurde, nüüd järgmine aasta, üle kümnete aastate, nad lõpuks ei saa raha juurde. Nii et see on nende kärbe, tasemel, kus nad on. Siin mõned aastad tagasi Taani ringhäälingus kärbiti, kärbe oli sama suur kui ERR-i eelarve kokku ja ikka jäi veel väga-väga suureks.

Ühesõnaga kõik on suhteline, aga fakt on see, et Eesti Rahvusringhääling teeb täpselt sama arvu programme ja tooteid. Seal on ka rootsikeelne eraldi kanal, nagu meil on venekeelne ja kaks kohaliku soomekeelset või meil siis eestikeelset kanalit. Raadioprogrammide arv on sama, meie Jupiteri paralleel on Areena nimeline väga kena toode ja seal on kõik muid asju veel. 

Nii et tegelikult täpselt sama kauba eest, enam-vähem ka muide sama lugejaskonna või kuulajaskonna-vaatajaskonnaga, lihtsalt mingil veidral kombel meie peame sama kaupa tegema kordi odavamalt.

See on see paradigma, kus me oleme ja miks mina väidan, et ka see piisavuse nõue ei ole täidetud.

Korrektne oleks siin rõhutada, et mina kui uudistetoimetuse juht saan kindlasti öelda, et rahvusringhäälingu ajakirjanduslik sõltumatus on olnud sel ajal, kui mina olen siin töötanud ja tõenäoliselt ka varem, päris hästi tagatud. Meil ei ole poliitilist sõltuvust võimul olevast valitsusest, mõnest erakonnast või muust poliitilisest või veel kuskil mujal paiknevast võimust. Aga probleem, on jah see, et iga aasta lõpus, enne seda, kui meie eelmise aasta eelarve lõpeb, me ei tea tegelikult, kui suur on rahvusringhäälingu järgmise aasta eelarve.

Just. Ja nüüd, kui mõni korralik samas mahus või natuke suurem eraettevõte paneks ennast olukorda, kus ta detsembri algul ei tea, palju tal raha on või teistpidi miks mitte ka riigid, paneks olukorda, et kuskilt nagu mingi signaalid on, aga täpselt ei tea, siis tegelikult saate aru, et selle organisatsiooni finantsjuht või riigi rahandusminister läheks ilmselt hulluks. Aga selles olukorras me oleme.

Loomulikult me saame hakkama ja peamegi hakkama saama. Lõpuks ka see 40 miljonit on siiski mingi summa, mis ei ole neli miljonit. 

Mis on veel oluline, me Soomest rääkisime, aga kui kümmekond aastat tagasi tegelikult oli Eesti veel ringhäälingute mõttes Lätist-Leedust eespool, ka raha mõttes tegelikult, siis tänaseks oleme me isegi Lätist, kus on ka väga palju probleeme – ja nüüd lõpuks ühendatakse 1. jaanuarist televisioon ja raadio, mida Eesti tegi 2007 – aga ka nemad on meist finantside mõttes mööda läinud. Ja võib-olla ka arusaamise mõttes, kuidas poliitikud suhtuvad ringhäälingu rahastusesse. Ma kaugemale üldse ei lähegi. 

Mis on minu jaoks väga murettekitav, kurb isegi, et seesama mahajäämus, mida mina nüüd peegeldan siin ringhäälingute osas, mulle tundub, et ka teistes valdkondades hakkame me täitsa massiivselt Läti-Leedu otsustest maha jääma. See on mingi fundamentaalne probleem, kus ma ei teagi, kust kohast selle lahendamist peale hakata.

Rääkisime pikalt Eesti Rahvusringhäälingu rahastamisest ja sellest, mismoodi see tegelikult ei ole kooskõlas euroopaliku arusaamisega ajakirjanduslikust avalik-õigusliku meedia sõltumatusest. Aga kas me oleme siis midagi teinud selleks, et seda probleemi lahendada? 

Noh, sõltub, kes on meie. Mina isiklikult olen siin seitsme ja poole aasta jooksul päris palju kordi käinud, ka konkreetselt selle teemaga, praktiliselt kõikide, rääkimata kultuuriministritest, keda minu ajal on olnud vist seitse, kõigi nende juures, aga ka parlamendifraktsioonides, varasemate peaministritega mitmel korral kohtunud. 

See on nüüd üks huvitav koht, et kui ühekaupa rääkida absoluutselt ükskõik millise poliitikuga, siis nad tegelikult on mõistvad, saavad aru. Tegelikult isegi vaatajana-kuulajana kiidavad, ütlevad, et teete head tööd. Aga kui satuvad juba rohkem poliitikud kuidagi kuskile kokku, enamasti siis ilma meieta, ilma ajakirjaniketa, siis see positiivne suhtumine kuidagi kaob ja kuidagi on siis ikkagi niipidi, et ei, no mis veel raha juurde, hulluks olete läinud! Ja noh, alati loomulikult igale poole ongi raha vaja. 

Küsimus ei ole selles, et lihtsalt raha juurde, vaid et see rahastamismudel, mida rahvusringhääling kasutab Eestis, ei oleks selline, nagu ta praegu on, vaid ta oleks pigem, ma ei tea, kas selline nagu Leedus või Rootsis, aga annaks mingisuguse pikaajalise kindluse, et me ei oleks iga aasta lõpus küsimärgi ees, kui palju on järgmise aasta eelarve.

Just. No nüüd on niimoodi, et sellesama uue eelarve või rahastussüsteemi tegemisel, meie seaduse muutmisel, on nüüd jälle tõehetk. Ja kuna see Euroopa direktiiv on nüüd ees, ei pääse poliitikud enam sellise asendustegevusega, vaid nüüd tuleb vastata ja minu pärast võib ka Euroopa Liidule vastata.

Võib-olla mõni erakond ütlebki, et meid ei huvita see direktiiv, me ei kavatse seda täita. Ka siin on pretsedent, ei hakka täna vist energeetikast rääkima, aga ma saan aru, et Saksamaa ütleb, et tegelikult ta ei kavatsegi inimõiguste resolutsiooni üldse lähiajal täita, või mingeid energeetika küsimusi, sest see ei ole nende rahvuslikes huvides. Meil on ka neid erakondi. Ja ka see seisukoht on tegelikult ju legitiimne, aga noh, tänane enamus ütleb ikkagi seda, et me peaksime selle asja korda tegema.

Ja selles seadusemuudatuses tegelikult ongi pakutud välja ministeeriumi poolt seesama niinimetatud Leedu mudel. 

Praegu on meil kuskil olemas eelnõu eelnõu, mis näeb ette rahvusringhäälingule sellist rahastamismudelit, mis oleks vastavalt sellele Euroopa põhimõttele nii piisav kui ka sõltumatu? 

Seal on kaks varianti, mis suures piires ei erine, aga üks ütleb, et see peaks olema arvutuslikult mingi valem eelmise või üle-eelmise aasta sisemajanduse koguproduktist, teine mudel on siis see, mis on täpselt puhtalt Leedu mudel, kus siis on paar konkreetset maksu – seal on vist üksikisiku tulumaks ja aktsiisid, kus mingi mingi väike promill või väike protsent siis võetakse, mis on ette kirjutatud ja ei ole midagi arutada.

Leedus see töötab ja on tegelikult viimasel viiel-kuuel aastal väga hästi töötanud. 

Seal tekkis hoopis teine probleem, et kuna majanduskasv tol hetkel pärast covidit oli päris kiire, siis see protsent kappas väga üles, nii et seal tegelikult arutatakse hoopis seda, et võib-olla nüüd tõesti protsenti natukene vähendada. Aga see on hoopis teine teema, kui meil oleks natuke liiga palju raha, siis oleks see täiesti nagu muinasjutt meie jaoks. 

See on see plaan. Me oleme selles kohas, kus tõenäoliselt – ma loodan, et ma eksin, aga enamus erakondi, vähemalt koalitsioonierakondi – ütleb, et see mõte neile ei meeldi. Aga sel juhul me oleme öelnud, et noh, pakkuge iseenda mõte ja nüüd ootame huviga.

Kui me üritame siit seitsmenda korruse aknast välja vaadata, siis näeme ühte parklat, mille kõrval on pandud aiad üles ja ilmselt lähinädalatel algab suuremat sorti ehitustöö. Viitan sellele, et siia rahvusringhäälingu uudistemaja ja raadiomaja vahele hakkab lähiajal kerkima uus telekompleks. See protsess ei olnud lühike ega lihtne ja ulatub ka Erik Roose eelsesse aega rahvusringhäälingus. Aga nüüd ta käib. Ehk mida ma tahan öelda on, et tegelikult samuti suurt poliitilist konsensust nõudev otsus teha investeering rahvusringhäälingu uue telekompleksi ehitusse erakondade kokkuleppel ju sündis. 

See ongi rõõmsam teema. Ma pole seda kunagi niimoodi mõelnud, aga võiks tõesti tõmmata paralleeli, et me lõpuks jõudsime sinna, kus kõik – tõepoolest tuleb tunnustada, kõik – erakonnad, oma remarkidega ja erinevate mõtetega tulid sellele mõttele taha. 

Aga seal oli ka puhas praktika. Ma hariduse mõttes olen algselt ehitusökonomist ja mul on meeles esimene päev, kui käisin vanas telemajas, sellest on varsti möödas kaheksa aastat. Olin seal ka varem käinud, aga mitte kõikides ruumides. See pilt, mis avanes, oli minu jaoks nii masendav, jumalauta, see ju kukub varsti kokku. 70-80-aastased töötajad, sepp ja montöör ja keevitaja, kõik olid tööl, sest nemad teadsid, kus midagi on, mis üldse veel asja püsti hoiab. 

Kui ma seda pilti kirjeldasin, siis see võttis tegelikult päris pikka aega. Tõin erinevaid ministreid kohale, näitasime ruume. Näitasime ka seda, et näiteks me ei tohi võtta välja elektri alajaama pealüliti käepidet, sest tagasi see tõenäoliselt enam ei lähe. Füüsika vastu ei saa, mehaanika vastu ei saa.

Siis oli Jüri Ratase esimene valitsus. Lõpuks oli küsimus, miks sa varem ei tulnud, hakkame ehitama. Pärast seda on kõik järgmised valitsused seda tunnustanud.

Tõsi, seal oli vahepeal üks väga huvitav moment, kus tollane minister Tiit Terik – raha oli jälle puudu rahvusraamatukogu remondiks, aga meile oli juba raha eraldatud, see oli juba meil arvel - siis palus viisakalt, et äkki annate korraks tagasi, teil läheb ju veel natuke aega. 

Andsime tagasi, tuli järgmine valitsus ja ütles ei, mis raha, mis te andsite ära, me ei mäleta midagi. Noh, peale seda ehmatust, kui ma ütlesin, et nii päris ei ole, et mul on ikka dokumendid ka olemas, siis tuli mälu tagasi ja nüüd me siin oleme. Nii et tõepoolest, sellist konsensust on võimalik saavutada. Oleme optimistid.

See vahepealne detail muidugi oli siin päris uskumatu lugu, aga ma igaks juhuks ütlen ka üle, et ma saan aru, et see kõik toimus sellises erakondade omakasupüüdmatuses ja tegelikult rahvusringhäälingu sõltumatust kahjustamata.

Sinna juurde tuli üks nüanss, mille puhul tuleb kiitusega minna Eesti Vabariigi taastamise aegadesse, kus loodi selline huvitav organisatsioon nagu kultuurkapital. See tekitas tohutuid lööminguid, ehitati siin Eesti Rahva Muuseumi ja uut kunstimuuseumi Kadriorgu. Super objektid, väga ilusad, kõik oleme rahul. Aga kulka rahadest: kes tõmbab suitsu, kes võtab saunaõlle, mõni mängib ka lotot, see läheb kulkasse suures osas ja sealt antakse ka raha ehitusteks.

Ega riigi käest me seda raha poleks saanud. Algselt oli plaan, et võib-olla jätkub, aga sel hetkel oli selge, et seda ei tule. Tekkis üks huvitav moment, millest me siis kinni võtsime. Tegelikult need plaanitud objektid, mis kulkast pidid raha saama, alates sellest, mis on Narva jõe Kreenholmi saarel, kuhu pidi tulema tohutu Narva ärikompleks. Seda ei tule ilmselt mitte kunagi või kunagi väga kauges tulevikus lapselapsed näevad. Ja veel Estonia temaatika, mis on keeruline objekt, Süku, mis tuleb Tartusse. Need kõik, mis on nimekirjas. Inimesed napsitavad kiiremini kui detailplaneeringuid tehakse, kui ehitatakse.

Tulemus on see, et minu heal heal eelkäijal, ja tõesti on väga hea koostöö, kulka juhatuse esimehel Margus Allikmaal jäi raha väga palju nurka üle. Ja seda riik tegelikult ei saanud kasutada. Selle tõttu sobis poliitikutele, et no olgu, kui seal niikuinii seisab, siis võite ju kasutada, muidu kasutaks ise, aga me ju ei saa. Ma natukene lihtsustan, aga printsiip oli selline. 

Sellesama uue telemaja teemal edasi minnes, siis ma arvan, et siin on kaks küsimust. Esimene küsimus, mida tõenäoliselt küsivad ka täitsa lihtsad inimesed, on see, et kuulge, te saate siin kriisi ajal majanduslanguse tingimustes ehitada endale uut ja uhket maja. Mis kärbetest te siin vingute, et teil on tegelikult siin raha rohkem, kui vaja oleks?

Kui see nii oleks, et betoonist sünnib kuidagi "Ringvaade" või augu sügavusest "Aktuaalne kaamera", siis võiks ju olla. Aga noh, iga mõtlev inimene, kes on külakoolist läbi käinud, saab aru, et need kaks asja asuvad eri kohtades.

Siin on veel üks detail jälle, mis võib-olla ei ole nii huvitav, aga neil väiksemate eelarvetega ringhäälingutel Euroopas – ja neid on mitu, alates praegu kasvõi Gruusiast, kus toimuvad väga jubedad sündmused – seal veel enne enne neid suuri jamasid andis riik eraldi eraldise, et Gruusia ringhääling saaks teha uue maja. Samamoodi Balkanil või Kesk-Euroopas, isegi vist Hollandis tehti umbes nii. Ja siis on väga suured riigid, suurte eelarvetega, kus siis tõesti on need investeeringud tehtud, kas oma rahast või laenuga. Nii et selles mõttes ei ole midagi erilist, et väiksema eelarvega organisatsioonidele antakse ka muudes sektorites Eestis ehituseks lisaraha, nii et selle raha raha eest ei saa igapäevast tööd teha. Seda teab iga avaliku sektori juht, et tegelikult see võrdlus on tegelikult triviaalne.

Ja teine küsimus, mis tekib kindlasti Eesti suurematel ja ka mitte nii suurtel erameedia väljaannetel, et see on ju tegelikult ikkagi sõna otseses mõttes jube olukord, kus nemad peavad kõik oma stuudiod, töölauad, mikrofonid ja pastakad ostma ise, aga siin tuleb rahvusringhäälingule riik ja annab neile lihtsalt terve maja.

Eks me ikkagi natuke ise peame siin vaeva nägema. 

Ühesõnaga, ma sihin sinnapoole, et erameedia tegelikult tunneb, et rahvusringhääling võtab nende käest ära nii lugejaid kui ka veidral kombel tulusid.

See on laiem pilt ja siin väga lihtsat ühelauselist vastust ei ole. Aga laiem pilt on see, et see hinnang – äkki maksate liiga palju palka, võtate meilt ära head töötajad, ajakirjanikud, olete paremas ruumis, saate kõrgemat palka – tegelikult niipea kui sa võtad need tabelid lahti, siis see tegelikult ei ole õige või täpne.

Ma kohe segaks vahele, et mis puudutab palka, siis loomulikult ajakirjanike palgad on Eestis üldse tegelikult olnud viimased 15 või isegi 20 aastat sõna otseses mõttes piinlikult madalad ja selles osas ei ole väga suurt erinevust avalik-õigusliku meedia ehk rahvusringhäälingu ja erameedia vahel. Siin peaksid tegelikult kõik need väljaandjad peeglisse vaatama, küsima, et miks see on nii läinud. Aga teisest küljest tõesti, ega rahvusringhäälingus palgad ei ole kõrged ja nad see aasta ei tõusnud, järgmisel aastal ei tõuse. Tegelikult on päris keeruline.

On keeruline, aga noh, ega me nüüd päris näljas ka pole. Palk on kopikas üle Eesti keskmise. Aga nüüd hea konkurent, sõber Delfi kirjutas siin vist kuu aega tagasi viidates ühele dokumendile kultuuriministeeriumis, et vaata, kui suured on ERR-is palgad. Minu meelest avaliku sektori palkadest võib alati kirjutada ja olen isiklikult selle pooldaja, et kõik palgad võiksid Eestis olla avalikud, see selleks. Aga Delfi jättis kirjutamata, et nende enda keskmine palk, mida kraapisin ise pärast huviga välja, oli 400 eurot suurem. Aus oleks siis see samasse artiklisse panna. Aga ilmselt ei mahtunud see fakt nende kontseptsiooni. 

Palgad on üks asi, teine asi on see, et Eesti ei ole niisama ajakirjandusvabaduses kolmas-neljas-viies, kuues vist sel aastal.

Kusjuures ma isiklikult arvan, et tegelikult me oleme veel paremal kohal, seal küsitakse metoodikas natuke naljakaid asju, mis võib-olla on aktuaalsed kuskil Lähis-Idas, mitte meil. See selleks, aga me oleme igal juhul olnud seal viimased paarkümmend aastat seal absoluutselt esikümnes.

See ei tule ka nagu päris niisama, et noh, Anvar ja tema kolleegid teevad ainult head tööd ja ime juhtub. Kuigi teevadki head tööd. See tuleneb ka situatsioonist, kus rahvusringhääling, Ekspress Meedia, Postimees Grupp, Äripäev, TV3, kõik ei ole väga väiksed ega liiga suured, ei ole dominantset meediat nagu oli Ukrainas enne sõda, kus viis oligarhi jagasid kogu turu ära.

Meil on võimalik siin isegi lähemalt näiteid leida, Läti on minu meelest Eestiga suhteliselt kontrastne näide.

Lätis on probleemid, aga seal ma arvan, et asi paraneb päris kiiresti, ma loodan. Aga ka Ungari näide, kus on väga dominantne meedia, on teisigi kohti.

Ma tahan öelda, see situatsioon, kus erameedia teenib kasumit: võtan Ekspress või Delfi meedia börsiettevõtte aruande: no jumalauta, kiidetakse kõigile, et aina uus rekordkvartal. Ehk tegelikult seda probleemi, mis poose võetakse erameedia poolt, tegelikult numbrid ei näita. 

Nii et selline eluterve konkurents, ka üksteise järgi kontrollimine, miks mitte. Kui meie eksime, siis konkurent ütleb ja vastupidi.

See kõik ongi see, mis tagab selle meediavabaduse, mis tagab kvaliteedi ja mis hoiab ka Eesti korruptsiooni all. Ka korruptsioonindeksis oleme madaluses maailma tipus.

Need kaks asja muide on omavahel seotud.

Mis me siis peaksime erameediale ütlema, mõlemad töötame siin avalik-õiguslikus meedias, et saage hakkama, ärge virisege, et see on konkurents?

No see on selline natukene võib-olla arrogantne väide. Võib ka nii väita, aga ma pigem ütleks nii, et minu arust meie probleem, mitte ainult Eestis, vaid ka Baltikumis, Põhja-Euroopas, Euroopas on tegelikult tohutult muutunud meediakeskkond, kus väga suured platvormid, seesama Donald Trumpi sõber, Elon Muski platvorm või mõni muu, Meta, Google on veel eriti suur monstrum, ärilises mõttes - nad tegelikult ei konkureeri võrdselt. 

Kui Urmo Soonvald ütleb, et meie omavahel ei konkureeri võrdselt, siis tegelikult on see natuke selline pinnu otsimine, aga palk Meta näol istub kõrvaltoas.

Ma olen öelnud, et kuule, lähme koos meie poliitikute juurde, kui vaja, lähme koos Euroopasse, ütleme, et see ei sobi, et tegelikult see probleem on selles. Lihtsam on ju kakelda siin omavahel, tegeleda asendustegevusega. Vot see on asendustegevus, mitte see, mida ütles Jürgen Ligi meie tegevuspõhise eelarve kriitika kohta, vot see on asendustegevus.

Muide, päris huvitav võimalus oleks kuulda, mida sina arvad Eesti erameediast, selle kvaliteedist, selle tegevusest?

Hoo, see on alatu küsimus. Tegelikult ma pigem arvan hästi, aga mingil veidral põhjusel on ikka sellist konkurendile ärapanemist, just eeskätt ERR-ile. Tegelikult Delfi väga jõuliselt minu hinnangul Postimeest ei kritiseeri. Ma võin eksida, aga mulle tundub nii. Aga kui on ERR-ist mõni krõbedavõitu faktikene ja sellele kõvasti juurde maalida, siis pannakse mõnuga.

See on kõik põhjendatud, sest meie kasutame maksumaksja raha.

Ega ma ei kurda. Ma tahangi öelda, et aeg-ajalt selline kõmuotsimine varjutab faktiotsimise. Aga ega loomulikult, see koer kiunub, kes kaigast saab, eks ju.

Nii et selles mõttes võib-olla mu tunne petab, aga nüüd jättes selle võib-olla 10 protsenti kõrvale, siis ülejäänud osas ma tegelikult teen siira komplimendi kõikidele Eesti ajakirjanikele. Võib-olla veel rohkem nendele, kes tõesti töötavad piirkondades, maakondades, väikestes raadiojaamades, et selline sõnavabadus, see hariduse ja teadmise ja faktide väärtustamine… Jumal tänatud, ma arvan, et see on meil veres juba 200 aastat, see kõik kannab dividende.

Kui me räägime avalik-õiguslikust ringhäälingust, võib-olla peaks ka ütlema, mida siis euroopalikus tähenduses avalik-õiguslik meedia endast üldse kujutab. Kas me oskame defineerida, miks seda asja vaja on, sealhulgas Eestis ja mis asi see on?

See on selline fundamentaalne küsimus. Tõenäoliselt selle küsimusele detailides vastaksid kõikide riikide ringhäälingujuhid võib-olla isegi natuke erinevalt. Aga mingites baasteadmistes või väidetes, ma usun, et leiame ühisosa. Võib-olla alustan sealt kohast, et tegelikult nii Eesti Rahvusringhääling kui ka meie naabrid kuuluvad sellisesse organisatsiooni nagu EBU või European Broadcasting Union. Tavainimene teab kõige paremini, et igal aastal on maikuus on Eurovisiooni laulufestival. 

Eurovisioon ikka toimub järgmisel aastal? Eesti osaleb, raha on?  

Eurovisioon toimub, Šveitsis Baselis. Selleks me eelarve leidsime. Tõsi, esimese poolfinaali jätsime ära, kõik olid väga kurvad, aga praeguste plaanide järgi ikkagi maikuus Baselis läheme vähemalt poolfinaali lavale.  

Mis asi on avalik-õiguslik ringhääling, milleks teda vaja on?

Aga ma ütlen veel vahele, et näide on, milline on erinevus Euroopas. Seal Baselis, toredas linnas, korraldati kantonis rahvahääletus, kas nad üldse nõus on, et Eurovisioon just seal toimub. Meil nagu niisugust praktika pole, et Tartu või Pärnu hääletab, et neile äkki ei sobi. No neile sobis, hääletasid. 

Aga ühine on see jah, et me käime tegelikult EBU-s minimaalselt paar korda aastas koos ja arutame probleeme, väljakutseid. Nende samade rahvusvaheliste platvormide küsimusi, kvaliteediküsimusi, ajakirjanike turvalisuse küsimusi. Kõiki selliseid temaatikaid. Kõik nad on leidnud, ühe või kahe erandiga, Lichtensteinis ja Andorras ei ole avalik-õiguslikku ringhäälingut, aga on näiteks Monacos ja Luksemburgis, rääkimata suurematest. EBU-s on 53 liiget ja kõik nad on leidnud, et neil on vaja moel või teisel avalikku ringhäälingut.

Et tasakaalustada meediapilti, et oleks kindel ja kokkulepitud standard, et oleks keegi, kellele riik saab esitada tellimuse vabale meediale. See kõlab natuke naljakalt. 

Äkki peaks ütlema ühiskond? 

Tegelikult ühiskond, ma olen nõus, ma eksisin. Minu meelest riik, see on rahvas, minu jaoks on see nii elementaarne. Mul on tunne, et võib-olla kõigi ja poliitikute jaoks ei ole nii, aga minu jaoks riik, poliitikud ja ajakirjanikud, sealhulgas ka mina, oleme tegelikult rahva teenrid või rahva teenistuses, nii et see on minu jaoks nagu sünonüüm. 

See erinevus, vähemalt Eestis, aga kindlasti ka mujal - mis on ühe äriettevõtte, erameedia ettevõte on äriettevõte, mis on tema eesmärk? Kasumi teenimine. Ja see on väga okei, kui ta oleks midagi muud, siis oleks juba kahtlane.

Aga mis on rahvusringhäälingute eesmärk? Teenida riiki, rahvast. Meil konkreetselt on meie enda seaduses – paljudes riikides on eraldi seadus selle jaoks – kirjas, et meie olemise eesmärk on aidata kaasa eesti kultuuri arengule ja säilimisele, Täpselt sama, mis on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis. See on lahutamatu. 

On riike, kus tegelikult seesama asi on delegeeritud, tellitud erameedialt. Neid riike on tegelikult mõned olemas, aga see tähendab ainult seda, et siis erameedia peab hakkama rahva raha eest täitma neid nõudeid, samu asju. See ei ole eriti laialt levinud, sest seal tõenäoliselt tekivad organisatsioonis sees juba ise konfliktid, et mingis toas ma teenin kasumit ja mingis ei teeni. Ma ei kujuta ette, kui edukas see lõpuks on. 

Väga tihti, mitte ainult Eesti Rahvusringhäälingust, vaid ka mujal maailmas või Euroopas rahvusringhäälingutest, avalik-õiguslikust meediast rääkides nii tavalised inimesed, poliitikud, kui ka meie konkurendid või kolleegid erameediast kas kogemata või meelega eksivad ja ütlevad, et me oleme riigimeedia. Minule isiklikult see üldse ei meeldi, kuna ma tean, et see nii ei ole. Aga mõnes riigis ilmselt isegi võib seda sõna kasutada.

Nii on. Eestis kindlasti ei või. Teinekord ei ole see isegi pahatahtlik väide, lihtsalt öeldakse, et saad riigi käest raha, oled riigi omand. See ütleja ei pruugi üldse olla pahatahtlik, kuigi mõni kindlasti ka on ja tahab meid kuidagi sildistada.

Lihtne näide: ka Valgevene ja Venemaa olid EBU liikmed. Valgevene – ka minu väike käsi oli seal mängus, et kolm aastat tagasi, kui oli seal juhtum selle lennukiga, mis maha võeti Valgevenes, Lukašenko tüübid peksid seal neid naisi, demonstrante, nagu praegu toimub ka Thbilisis, siis teatasin koos soomlastega, lätlaste ja leedulastega, et kui Valgevene jätkab EBU-s või tuleb näiteks Eurovisioonile, siis Eesti seal ei osale. 

Ütleme, et suhteliselt valgete nägudega olid need EBU administraatorid, aga lõpuks nad nõustusid, et jah, tõesti see ei sobi ja Valgevene liikmelisus peatati. Läks natuke aega mööda, see oli umbes aasta hiljem, tuli laiamastaabiline sõda ja siis oli juba teema teada ja Venemaa arvati lihtsalt välja EBU-st. Nii et tegelikult need kohad, kus ta on väga selgelt riigimeedia, need tegelikult ka EBU-sse ei sobi. 

Üks rahvusringhäälingu, avalik-õigusliku meedia ülesanne on kindlasti – nagu seda eestikeelse toortõlkena võiks väljendada inglise keelest, kus see fraas on aastasadu vana – rääkida võimule tõtt, näidata seda peeglit. Ja teisest küljest olla esindaja avalikkusele, kes ju ise poliitikute või võimu kasutavate isikute käest otse küsimusi küsida ei saa ja nende vastutust nõuda. See tegelikult paneb ju inimese, kes on rahvusringhäälingu juht ja vastutab kogu selle toimimise ja lõpuks sisu eest, teisest küljest peab nende poliitikute käest sedasama eelarvemudelit saama, väga raskesse olukorda. Ma ei hakkagi siin mingeid emotsioone küsima, ma lihtsalt ütlen, et Eestis vist on läinud hästi läbi kogu ajaloo, et rahvusringhäälingute erinevad juhtkonnad on suutnud kanda seda vastutust oma lugejate-kuulajate-vaatajate ees ja ei ole läinud ükskõik, mis mõttes võimu poolele, ei ole hakanud kaevikut valima.

Ma ei tea, ma võib-olla kirjutan ühel päeval memuaarid, aga siis ilmselt väga paljud hüppavad aknast alla. Aga põhimõtteliselt on olnud momente ja kindlasti ka minu eelkäijatel, kus ikkagi ruum selle haamri ja alasi vahel on läinud väga peenikeseks. Ma mõtlen just nimelt siis ülaltpoolt, kas siis ringhäälingunõukogu, poliitikuid ja altpoolt siis teistpidi ajakirjanikke ja nii edasi. 

See on huvitav koht, ka isiklik kogemus, mitmekordne, et kui toimub riigis polariseerumine – oli siin sama, kui konservatiivid võeti valitsusse – või tõesti, kus erutusseisund tekib ühiskonnas, siis on selge, et järgmistel nõukogu koosolekutel enam-vähem üritatakse, ma ei tea, kas täiesti pikali joosta, me oleme ainult kaitseseisundis. 

Väga palju on ka kirutud, et meie nõukogus on, mis on ka üsna haruldane Euroopas, iga parlamendierakonna üks liige pluss neli eksperti. Et see on nagu paha ja poliitikud survestavad.

Aga naljakal kombel, vaid üksikjuhtumitel see konflikt kulmineerub väga teravaks. Enamasti tegelikult me selgitame, miks me midagi teeme või ei tee või tahame teha ja nõukogu enamus noogutab. Sageli jääb keegi eriarvamusele ja fikseerib selle.

Ma tahan tegelikult tunnustada, see on nüüd tasuta kompliment, absoluutset enamust meie nõukogu liikmeid. Selle seitsme ja poole aasta jooksul on läbi käinud nõukogust äkki 45 või 50 liiget. Kui tuleb uus parlament, jälle uued liikmed. Absoluutses enamuses, pärast seda, kui nad on kvartali-kahega kurssi viinud ennast, on nad meie parimad sõbrad. Võib-olla see ongi probleem, et siis räägivad seda juttu, mida meie näeme ja on jälle teistpidi raske meie huve esindada parlamendis või oma fraktsioonis. See veelahe asubki meie nõukogu liikmest poliitiku ja tema fraktsiooni vahel, sealt küsitakse, kuule jälle on midagi jamasti, miks sa midagi ei tee. Siis on raske selgitada, et kuule, ma ei saagi homme kohe seda teha, siis see süsteem ei tööta. Ja siis jõuame tagasi selle rahastamise juurde. Teeme siis nii, et vähemalt see rahastamine oleks natukene meie kontrolli all. Aga võib-olla ma liialdan.

See on selge, et rahvusringhäälingu uudistetoimetus ja teised klassikalise ajakirjandusega tegelevad programmid ja üksused peavad näiteks kirjutama peaministri abikaasa äridest, kui selleks põhjust on, vaatamata sellele, mis parteisse see peaminister parajasti kuulub, nii on ka minevikus olnud. Aga kas on õigustatud see, et rahvusringhääling tegeleb nii ulatuslikult meelelahutusega?

Minu arust see ulatuslikkus on küll väga-väga kaheldav. Kui võtta ikkagi nüüd jälle erameedia, kui oli küsimus, et mille poolest erameedia erineb, siis minu meelest see meeleautuse osakaal on meil suurusjärk kui mitte kaks suurusjärku väiksem. See on niisugune mahuline vastus. Aga jälle, ka need poliitikud, kellele kohutavalt meeldib kritiseerida, isegi üks saade on ühel ekspoliitikul ühes konkureerivas raadiojaamas.

Sa vist viitad Rein Langile. 

Kui sa nii ütled. Reinu ja veel teiste mõnede ekspoliitikute lemmiknäide on alati "ei, meil on kõik väga halvasti, aga vot BBC teeb super hästi. Miks teie nii ei tee?". Mitte ainult tema, aga ka teised eksajakirjanikud või näiteks Väino Koorberg, praegune meedialiidu juht ja nii edasi.

On toodud näiteks, aga BBC lipukiri ütleb, et nad peavad informeerima, harima ja lahutama meelt. To inform, educate, entertain, see on nende lipukiri. Ja BBC-s on nii palju meelelahutust võrreldes ERR-iga, et te isegi kujuta seda ette. Rääkimata sellest, et mõnikord tehke test, avage BBC uudisteportaali esikülg. Ma arvan, et päris igal teisel päeval, kui ERR teeks copy-paste sama uudistevaliku, siis oleks Tarmu Tammerki arvuti juba lõhkenud, et neid kriitikuid ja kaebusi võiks olla tohutult.

Tegelikult võrreldes BBC-ga, võrreldes prantslastega, sakslastega oleme väga konservatiivsed ja teeme väga vähe meelelahutust. 

Aga mis selle vähese meelelahutuse, mida me teeme maksumaksja raha eest, funktsioon siis on?

See on definitsiooni küsimus ka. Mõned ütlevad, et Eurovisioon, Eesti Laul on meelelahutus. Mina ütleks, et see on Eesti muusikakultuuri populariseerimine, Eesti noored muusikud saavad läbi Raadio 2, teiste raadiote, läbi tele, "Terevisiooni" esinemise hommikul, saavad platvormi ja näidata, kuidas areneb Eesti muusikakultuur.

Ega päris nii ka ju ei ole, et muusikat ei ole, Raadio 2 kinni, Eurovisioonil me ei käi, aga äkki kõik tahavad minna laulupeole. Kultuur on tervik, on see siis muusika, teater, kino.

Öelda, et ärge rääkige näiteks armastatud näitlejate uuest esietendusest Draamateatris, see on ju meelelahutus? Minu jaoks tundub see nonsenss, loomulikult me peame seda tegema. Ilma selleta, et me teeks neid asju, millest inimesed oma sünnipäevalauas räägivad, muutume mingiks pisikeseks fraktsiooniks.

Tehke midagi, mis mitte kedagi ei huvita! Erameedia ütleb, tehke seda, kus on turutõrge, mis meile üldse huvi ei paku. Aga kui ta neile huvi ei paku, miks ta peaks siis lugejale-kuulajale huvi pakkuma? 

Need avalik-õiguslikud meediad, kes ei saa piisavalt kriitilist vaatajate-kuulajate-lugejate hulka, need kaotavad igasuguse mõju ja siis tekib tegelikult ka küsimus, kas on üldse mõtet selle peale raha kulutada. 

Vikerraadio "Reedene intervjuu" on eetris igal reedel pärast kella 14 uudiseid.