Harli Uljas: ebavõrdsuse kõverpeegel majanduses

Wall Street Journal kirjutas mõni aeg tagasi, et American dream ehk unistus kodust, perekonnast, mugavast pensionist pole tänapäeval isegi raske tööga saavutatav. Suureneb nende inimeste hulk, kellel on väga raske toime tulla, nad ei saa lubada endale eluaset või tihtipeale isegi mitte selle rentimist. Kas pole nii ka Eestis, küsib Harli Uljas.
Kaks noort kala ujuvad vees, mööda ujub vana kala ja küsib: "Tervist, kuidas täna vesi ka on?" Noored kalad vaatavad eakale kalale järele ja siis teineteisele otsa: "Mis asi see vesi on?"
Majandusest kirjutatud ülevaated tunduvad nagu see anekdoot, kus taustal toimivaid põhjuseid ei märgata.
Ebavõrdsuse suurenemine
Üks osa majanduse kehvast väljavaatest tuleneb ebavõrdsuse suurenemisest, seda globaalselt. Loomulikult lisanduvad riigispetsiifilised ilmingud ehk kes ja kui palju on elektrihinna "roheliseks" muutmisega oma konkurentsivõimet hävitanud, samuti riikide laenukoormus, aga need jätaks praegu kõrvale.
Ebavõrdsuse kasvu on mõjutanud kaks asjaolu: rikkuse koondumine väheste inimeste kätte ning kõrgepalgaliste töökohtade arvu vähenemine, sest efektiivsuse otsimine on jõudnud keskklassi valgekraedeni (lähemalt võib lugeda näiteks LHV Panga koondamiste selgitustest). Keskklassist tulenevad muutused on olulised, sest erinevalt jõukatest, kes vaid väikese osa teenitud rahast kulutavad ja põhiosa säästavad, keskklass tarbib: käib reisimas, külastab kohvikuid, kulutab meelelahutusele jm.
Keskklassi kuulujate arvu vähenemisega saab nõudlus järjepidevalt olema väiksem. Tagajärjeks on kohvikute ja söögikohtade sulgemine, keskklassile sobiva kvaliteediga toodete valmistamise vähenemine ja neile sobivate kaubamärkide tootjate pankrotid, üldine majandusaktiivsuse langus, sest raha liigub vähem ringi. Seda nii Eesti ekspordi sihtriikides, aga ka meil.
Ettevõtete huvi investeerida tootmise laiendamisse on väga madal, sest nõudluse kasvu ei ole (meenutagem Ericssoni otsust). Väiksemates linnades suletakse ettevõtteid ja riigiasutusi, sellega kaovad väiksemate linnade keskklassi töökohad, aktiivsed inimesed kolivad ülerahvastatud keskustesse. Perifeeria vaesub.
Jõukamatel eksisteerib väga suur huvi investeerida kaubanduskeskustesse, rendieluasemetesse (linnalistes keskustes ka vaid hinnatõusu ootuses) ja muudesse varadesse, millelt on võimalik saada rahavoogu. Varade hind tõuseb endiselt, eriti suuremates keskustes ja populaarsetes piirkondades ning teenitud raha vajab paigutamist. Senine keskklass tunneb vajadust eluase müüa ja on sunnitud hoopis lahkuma või rentima.
Riikide toimimiseks olulised inimesed nagu õpetajad, politseinikud, medõed, päästjad on eluasemetega raskustes, varade hinnad liiguvad sissetulekutelt eest ära. Eakad on kinnisvara hinnatõusu üle rõõmsad, sest nende soodsalt ostetud varade hind on tõusnud ja müügi korral saavad nad endale lubada lahedamat elu, aga nende järglased on elu lõpuni üürnikud, sest osta ei suuda. Kindlasti mitte midagi samaväärset.
Eelkõige linnades väheneb sündimus, seda nii majandusliku ebakindluse ja ootuse tõttu, et ehk ollakse tulevikus paremas rahalises seisus, aga ka lastele ebasobivate elutingimuste ja lastega seotud kallite teenuste tõttu. Keskusest ärakolimine ei ole võimalik, sest tagasi tulles ei suudetaks endale eluaset uuesti osta.
Finantsiline ebakindlus on kaasnev nähtus, kõrge hinnaga on toit ja elekter, pisikuritegevus tõstab pead. Inimese edukus sõltub sellest, kui palju on tema vanematel olnud vara ja kontakte. Ebakindlusest ja rahulolematusest võidavad äärmuslike vaadetega erakonnad.
Sellele vaatamata valitseb arvamus, et rikkad on rikkad, sest töötasid rohkem, ning vaesed on vaesed nende enda tegevuse tõttu. Hollandi sotsiaalteadlane Jonathan Mijs on nimetanud seda ebavõrdsuse paradoksiks: mida ebavõrdsem on ühiskond, seda enam usutakse, et edu on saavutatud tänu inimese enda panusele, mitte tänu tema perekonna varale ja sidemetele.
Kuidas selleni jõuti?
Tulles palgasaajate juurde ja vaadates sellist indikaatorit nagu töötasu, siis Eestis on keskmine palk 15 aastaga kasvanud 2,5 korda. Viimaste andmete põhjal on 9600 euro suuruse aastapalga juurest jõutud ligi 24 000 euroni.
Saksamaal oli keskmine aastane töötasu 2024. aastal esialgsetel andmetel 51 500 eurot, 2009. aastal oli keskmine tasu 38 000 eurot ehk siis kasvas keskmine palk 15 aastaga ligi kolmandiku võrra. USA-s kasvas keskmine aastatasu samal ajal ligi 40 000 dollarilt 62 000 dollarini ehk poole võrra. Kõike saaks inflatsiooniga korrigeerida, aga las see praegu olla.
Samal ajaperioodil on veelgi paremini läinud neil, kelle säästud on olnud näiteks kullas: kasv on ligi kolm korda. Veel paremini on läinud neil, kes on huvitunud aktsiatest. Saksamaa aktsiaindeks on tõusnud võrdlusperioodil ligi neli korda, USA börsiindeks S&P 500 lausa kümme korda, mõnede suurte ettevõtete väärtus on kasvanud ka sadades kordades.
S&P 500 ümber on koondunud ka täiendav ökosüsteem, mida varasemalt peaaegu polnudki, need on futuurid, optsioonid, ETF-id, VIX futuurid ja optsioonid. Sellest tuleneb, et kümme korda on vähe, pigem on kasv suurem.
Teeme esmased järeldused: kui raha omanikuna oli sul 2008. aastaks läinud hästi, siis nüüdseks on vähemalt USA turule raha paigutades olukord veelgi parem. Eeltoodu väljundiks on, et USA-s on kümne protsendi rikkamate käes 93 protsenti aktsiaturgude varadest, ühe protsendi kõige rikkama käes aga 54 protsenti.
Aktsiahindade tõusu puhul vaatavad sellega seotud inimesed pingsalt ühes suunas: kuidas liigub keskpanga bilanss. USA keskpanga bilansimaht kasvas 2008. aasta augusti 900 miljardi dollari juurest maiks 2022 sisuliselt kümme korda suuremaks, nüüdseks on bilanss veidi väiksem, ca kaheksakordse kasvu juures. Euroopa keskpanga bilansi puhul võis näha 4,5-kordset kasvu, mis samuti viimase kahe aastaga on veidi tagasi tõmmanud. Keskpankade bilansid on kasvanud ka teistes riikides. Viimatine hüppeline bilansimahtude kasv leidis aset koroonakriisist tulenevalt.
Rahapakkumise üheaegsest kasvust tingitud muutused paistavad välja kasvanud varade hinnas. Kellel on olnud vara – on see siis aktsiad, maa või kinnisvara –, siis selle väärtus on oluliselt suurenenud. Varana saab arvestada ka võlakirju ja väljastatud laene. Tasub korra veel meenutada, et kui kapital kontsentreerub, tähendab see, et suur osa teenitud tuludest säästetakse.
Säästud soovitakse aga paigutada uutesse varadesse, et nendelt tulu teenida, need ei lähe tarbimisse. Need ei lähe ka tootmise laiendamisega seotud investeeringutesse, sest tuletagem meelde, et nõudlus on kesine.
Seega, kui omanike vara kasvas ühes kasvava keskpankade väljastatud likviidsusega, siis palgatöötaja saab endiselt edasi raha, mis rahamassi kasvuga suhestudes on praegu oluliselt väiksema väärtusega. Teiseks, kuna palgatöötajal oli sääste vähe või polnud neid üldse, siis ei saanud ta osaleda varade hinnatõusurallis, samuti on ta toimetulek keerulisem, sest rahamassi suurenemine jõuab aegamisi ka toidu ja elektri ja muude kulude hinda. Varade hinnad statistikaameti inflatsiooniandmetes ei kajastu. Kõik see väljendub ebavõrdsuse massiivses suurenemises.
Varade omanike puhul lisandub veel aspekt, et kui majandust on vaja toetada intressilangetusega, siis varade hinnad liiguvad ülespoole, kui aga inflatsioon liiga aktiivseks läheb (sest kaupade hinda jõuab rahamassi suurenemine), siis kasvab tulu, kuna laenude eest peavad võlgnikud ja ka riigid rohkem maksma.
Pole siis imestada, et Wall Street Journal kirjutas mõni aeg tagasi, et American dream ehk unistus kodust, perekonnast, mugavast pensionist pole tänapäeval isegi raske tööga saavutatav. Suureneb nende inimeste hulk, kellel on väga raske toime tulla, nad ei saa lubada endale eluaset või tihtipeale isegi mitte selle rentimist. Kas pole nii ka Eestis?
Mitte ükski nimetatud osapool ei ole käitunud valesti. Isegi mitte miljardärid, kelle arv maailmas kasvas 2024. aastal päris kindlasti rekordiliselt. Ja ka mitte keskpankurid.
Kui aga mõelda alguses toodud vees ujumisele ja keskkonna mittemärkamisele, siis meie igapäevased valikud võivad tunduda meie enda tehtud, aga märkamatult on hoopis ühiskonna korraldus lükanud meid ühel või teisel viisil otsustama või lausa muretsema.
Eriliselt kirkalt paistab see Eestis välja sündimata laste puhul: individuaalne otsus, aga tegelikult ühiskond nende tulekut loodud struktuuridega ei toeta, kirjutage ja makske palju tahate.
Otsime majanduskasvu ja konkureerime edasi, senises vaimus.
Lisainfo
- Gary Stevenson, Suurbritannia ebavõrdsuse aktivist, endine Citibank trader
- Jonathan Mijs, sotsioloog
- Viktor Shvets - Macquire Global turustrateeg, raamatute autor
- Halie LeSavage. MarieClaire. Fashion Is Losing the Middle Ground 24.10.2024
- Russell Napier
Allikad
Toimetaja: Kaupo Meiel