Tsiteerin üht hiljutist intervjuud. "Ma olen üksi ja sellepärast on mul olnud seda tööd väga lihtne teha, sest üksi olles saad sa tööd palju rohkem teha, kui pereinimesed seda saaksid". Nii ütles oma äsjases intervjuus naine, kes alates 1. detsembrist on endine Euroopa Komisjoni energeetikavolinik. Kadri Simson, tere hommikust! Kuidas teil läheb?

Mul läheb väga rahulikult ja tõepoolest, kui ma praegu kuulasin seda tööjuttu, siis see lisaaeg, mis oleks muidu tulnud kellegi teise arvelt, kulus valdavalt mööda ilma lendamisele, nii et kui mu tuttavad küsisid, et Kadri, kuidas sa nüüd puhkad, kuhu sa lendad, siis ma ütlesin, et minu puhkus ongi see, et ma olen kohapeal. Ma ei taha üheski lennust kuulda mitte midagi, sest ma arvan, et sellel aastal olen ma juba teinud oma 200 lendu.

Kas te olete välja välja arvutanud ka, palju see 200 lendu teie ajast on võtnud?

Ei, ma oleks pidanud kohe alguses seda arvutama hakkama, aga ma arvan, et viie aasta peale kokku seda nii palju ei tulnudki, sest suure osa minu ametiajast möödunud viiel aastal võttis ikkagi Covidi piirang palju vaiksemaks, nii et ma olen ka väga palju aega lihtsalt veetnud üksinda üksikutes kabinettides Brüsselis.

See on ju mõnus aeg teha täiesti üksipani tööd. Keegi ei sega.

Jah, ma arvan, et me keegi ei soovi tagasi seda Covidi aega, kuigi paljud inimesed valisid sellest ajast kodukontori ja ongi oma kodusesse kontorisse ametisse jäänud, aga mulle siiski meeldib inimestega silmast silma kohtuda.

Nüüd olete te paar nädalat sellest ametipostist, sellest tööst, neist kohustustest eemal olnud. Kas seda puhkust on päriselt ka olnud, oskate te juba puhata, olete te aimu saanud, mida tähendab puhata?

Jah, ma arvan küll, et ma olen päris edukalt ennast välja lülitanud. Aeg-ajalt tuleb sõnumeid inimestelt, kes on osalenud nüüd ka detsembrikuus kohtumistel, kus ma oleks võinud osaleda, kui uus komisjoni kinnitamine oleks natuke kauem aega võtnud. Nii et need kohtumised olid minu kalendris ja mitmed teiste riikide ministrid on saatnud sõnumi, et Kadri, meil oli nüüd sinu mantlipärijaga hea kohtumine, aga mõtlesime sulle ka, nii et see tuletab mulle meelde, et töö tegelikult jätkub, lihtsalt mina olen teisel režiimil.

Kui hea kohaneja te olete? Kõigest seni tuttavaks saanust või tavapärasest olete te ju nüüd mõnevõrra sunnitult eemal.

Jah, aga samas ma olin oma mõtted sellele ajale, et tuleb puhkus, et praegu pinguta palju, aga tuleb ka rahulikum aeg, suunanud juba mitmeid kuid tagasi, nii et see oli väga oodatud pingelangus. Tõsi, nagu klassika ikka teoks saab, esimene pingelangus tõi kohe kaasa ka haiguse, nii et ma ei olnud viimased neli aastat üldse haige olnud, aga nüüd, kui keha tundis, et polegi vaja vormis olla, võttis ta kohe selle esimese viiruse kinni.

Palavikud ja kõik muud lisad, mis sellega kaasas käivad?

Tõepoolest, see oli kas viirus või külmetus. Ma pean tunnistama ka pattu, et päris viimasel tööpäeval kutsus Ursula von der Leyen Brüsseli raekotta vastuvõtule ja üldse mitte vastutustundliku inimesena läksin ma kleidiväel rõdule vaatama Brüsseli jõuluturu avamist. Kui see ei too sulle haigust, siis mis veel toob, tegelikult ei olegi kedagi teist süüdistada kui enda kergemeelsust.

Aga hea, et see võimalus teil oli haigestuda, aeg niimoodi maha võtta. Kas teatrisse või kinno või kontserdile olete ka jõudnud kõige selle kiire keskel?

Ei, ei ole, ma olen valdavalt veetnud aega tõesti üksinda, aga mitte päris välisilmast välja lõigatud. Olen käinud ka mõnedel kohtumistel ja vaadanud hulgaliselt Netflixi sarju, mida ma ei ole aastaid teinud.

Milliseid soovitusi jagate?

Mulle väga meeldis "Diplomaadi" sari, aga kahjuks uut hooaega veel ei ole, nii et kui ma kaks hooaega ära vaatasin, siis nüüd tuleb ootele jääda. Ja siis nipet-näpet teisi asju ka.

Millise pilguga te seda "Diplomaati" jälgite, naisdiplomaat on ju peaosas, eks ole?

Tõepoolest, mulle väga meeldib, kui stsenarist on teinud tipptasemel tööd ja ette näinud olukordi, mis natukene meenutavad päriselu, aga on nii palju kurvikamad. USA valimised, mis selles sarjas ka läbi jooksevad, on ju kogu maailma tähelepanu köitnud sellel aastal väga palju, nii et sellises mängufilmivõtmes oli seda väga meelelahutuslik vaadata.

Me jõuame USA presidendivalimisteni, selle olukorrani selles vestluses siin ka, aga kas teil hobisid ka on?

Mitte väga aeganõudvaid, aga ma lapsepõlves kogusin marke. Ja nüüd, kui minu isa lahkus eelmine aasta, siis ta jättis oma margikogu ka mulle, mis tähendab, et mul on nüüd meeletu kogus postmarke ja olen mõelnud, et kui nüüd tulevad sellised ilmad, et õues olla ei saa ja tuleb väga pikalt toas istuda, siis ma vaatan need oma kogud üle ja mõtlen, mida nendega edasi teha, aga mingeid teisi selliseid kogumise või kollektsioneerimise hobisid mul ei ole.

See on isegi juba suur ja igati põnev töö, võimalus ka isaga endiselt koos olla.

Nii on.

Kuulge, kuidas Eestil täna läheb?

Mulle tundub, et Eesti inimesed on väga muserdatud ja kõige rohkem muserdab muidugi see, et ei ole optimistlikku valguskiirt tuleviku osas, et ei tea kohe täpselt, et homme läheb paremaks või kui mitte homme, siis järgmine aasta. See pikk vinduv raske majandusolukord mõjub kõigile peredele meeleolu mõttes raskelt. Ja see on muidugi eestlastele omane, et me kõige pärast muretseme.

Vaadates nüüd Euroopa pilti, siis nii mõneski teises riigis oleksid inimesed juba möllanud, aga siin muretsetakse vaikselt omaette, lastakse tujul langeda.
Kas see on justkui üleskutse, et oleks aeg hakata ka meil möllama?

Ma ei arva, et möllamine väga muudab, sellepärast, et me oleme uhked oma demokraatlike valimiste pärast ja need valimised just olid. Aga sõnumit valitsejatele, et pingutada tuleb ja kõik ei ole korras, muidugi tuleks pidevalt üleval hoida.

Jõuluaeg on rahuaeg, aga väga paljudes seltskondades tõenäoliselt ka nende pühade ajal ikkagi kerkivad kõiksugu teemad, mis on meie riigi ja rahvaga seotud, poliitikaga seotud, esile. Kuidasmoodi seda jõulurahu selle keskel leida?

Võib-olla mõeldagi rohkem iseenese ja enda lähedaste peale, kes teine ikka saab rahu anda kui lähedased inimesed. Ma arvan, et sellepärast inimestele jõulud nii väga meeldivadki, kui sul on turvavõrgustik, inimesed, kellega koos aega veeta, nii et keegi ei pea jooksma hommikul kella kaheksaks tööle, vaid saab võtta selle aja. Ja mõnikord on pikad hommikusöögid palju toredamad kui lärmakad õhtusöögid.

Mulle endale hommikusöögid meeldivad rohkem, siis see lähedaste inimeste tugi peaks olema rahuandev ja ma siiralt loodan, et igal inimesel, isegi kui pere on väike, on inimesi, kes võib-olla pole sündinud sugulaseks, aga on saanud elu jooksul lähedasteks sõpradeks.

Keeleküsimus on ka üks teema, mis on läbivalt seda aastat saatnud. Miks me oleme lasknud oma rahval meie keeleruumi nii mugavalt üle võtta ehk otsene küsimus, kui kiiresti teie keelt vahetate, kui teid kõnetab eesti keskkonnas vene keelt kõnelev inimene?

Ma millegipärast arvan, et kui minu käest küsib teed inimene vene keeles, et ta teeb seda sellepärast, et ta on külaline, ta ei ole kohalik. Samamoodi nagu ma püüan ingliskeelsele turistile anda suuniseid talle arusaadavas keeles, annan ma ka sellisele küsijale suuniseid nii, et ta minust aru saab.

Aga kui see on taksojuht?

Taksojuhtide puhul – ma olen viimasel ajal palju taksot kasutanud, lennujaamast enam trammiga ära ei saa – nad pingutavad siiski siiski eesti keelt minuga rääkida, mul ei ole sellist kogemust olnud. Ma näen taksojuhi loa pealt, et tema nimi viitab teisele päritolule, aga nad siiski on alati minuga proovinud rääkida eesti keeles.

Aga sellega olete nõus, et me oleme ise oma keeleruumi ja oma keele oskuse soovi tasapisi käest ära andnud?

Väikese rahvana meil on arusaamine, et võõrkeelte oskus on vajalik ja midagi pole teha, et kui sa oskad teisi keeli, siis sa oled ka aldim neid keeli kasutama. Euroopas on suuri riike, kõik teavad, et Prantsusmaal, kui sa isegi aktsendiga proovid teed küsida, siis kohalik prantslane vaatab sind kõõrdi. Meie, vastupidi, püüame jätta endast sõbraliku ja vastutuleliku rahva mulje ja üks osa sellest on soov rääkida külalistega nende keeles. Ja tõepoolest, see on siis see tänavakontakt. Aga kui ma satun mingile nõupidamisele nende inimeste seas, kes elavad Eestis, siis ma eeldan, et me püüame kõik rääkida eesti keelt.

Räägime eeskujurollist ka. Vaieldamatult olete te seda väga paljudele noortele naistele ja te ei ole varjanud, et elu jagatud kaardipaki tõttu olete te mitmes mõttes üksi ja teil on võimalik teha 24 tunni asemel 48 tundi tööd. Kas see on midagi, mida te ka soovitate eeskujuna – teha tööd ja pühenduda üksnes karjäärile?

Ma olen praegu 47-aastane ja ma arvan, et olen elanud päris mitme inimese pika eluea peale jagatud unistusi juba täiselu. Loomulikult selles teises elu pooles tekib ka palju küsimusi – kas ainult tööle pühendatud elu annab sulle hingerahu, kui sa oled seitsmekümnendates-kaheksakümnendates, kas sa oled selle üle rõõmus? Ma aeg-ajalt teen neid kontrollmõtteid, et kas ma kahetsen.

See ei ole olnud minu valik, aga kui ma juba sattusin sellisesse olukorda, siis ma arvan, et olen maksimaalselt panustanud parema maailma loomisse. Loomulikult on inimestel valikud, kus nad kasvatavad oma lapsi ja läbi selle tulevikupildi, heade vastutustundlike uute kodanike panustavad Eesti kestmisse. Mina olen panustanud selle generatsiooni suurimas energiakriisis sellesse, et kümnetel miljonitel inimestel oleks tuba soe ja lambid põlemas, nii et ma arvan, et igaühel on omad valikud.

Aga soovitate ainult karjäärile pühenduda, kas või esimesed 50 aastat?

Ei, seda ma ei soovita, sellepärast, et mind saadavad paljud professionaalsed naispoliitikud, kes on saanud kõike, lihtsalt kõigil ei ole seda õnne, kõik ei saa kõike.

Mis teile õnne ja rõõmu toob ja annab?

Lühikeses plaanis arvan, et väga õige on igas päevas tunda millegi üle rõõmu. Kui sul on üks suur unistus ja see jõuab kohale 20 aasta pärast ja sa oled ainult selle hetke nimel töötanud, siis pisikesed rõõmud jäid ju elamata. Nii et ma arvan, et kestva heaolu võti on see, et sul igas päevas on midagi head. Ja kui need on toredad kohtumised, siis on hästi, aga kui sa oled valinud päeva, kus kellegagi ei kohtugi, siis mulle toob rõõmu ka pikalt õues viibimine ja aktiivne liikumine. Värske õhk ja palju hapnikku aju toitmiseks on väga õnnestav keskkond.

Seda kindlasti Euroopa südames, kahtlemata on seal valgust rohkem, päikest rohkem, kõike justkui rohkem. Aga siin, Eestis on pime ja külm, viis aastaaega ei ole naljaasi. Kumb teile jõustavam on?

Mulle meeldib ka väga Eestis, sest isegi pimedas on õhku ikkagi väga palju ja Eestis on puhtamat õhku kui Brüsseli kesklinnas, see on vaieldamatult nii.

Tunnete päriselt ka seda vahet?

Tunnen küll. Ma mäletan, et kui ma läksin Brüsselisse ja mind tabasid mingid allergiad, siis alguses kahtlustasin, et see on õhusaastest, sest Brüssel on uuristatud maa-aluste tunnelitega ja keegi ei tea, kust nende autode CO2 heide just täpselt maa peale tuleb. Nii et alguses ma tõepoolest arvasin, et see on lihtsalt elukeskkonna saaste, siis ma kahtlustasin, et see on tööstress ja lõpuks tuli välja, et see oli lihtsalt toidutalumatus.

Nii et õhupuhtuse teemale me ikkagi kinnitust päriselt ei saanud, aga fakt on see, et maailm muutub. Teie isa Aadu Must andis teile mõni aeg tagasi soovituse, et Kadri, sul oleks aeg valmistuda töö lõpetamiseks ja kui sul muud teha ei ole, siis mõtle akadeemilises keskkonnas tegutsemise peale. Kas see on põhjus, miks te Hillary Clintoni pakkumise vastu võtsite?

Tõepoolest, endistele volinikele on ette nähtud karjääripaus, me ei tohi kohe minna järgmisele töökohale ja seal on suhteliselt piiratud valik, mida sa selle karjääripausi jooksul, mis kestab kaks aastat, teha võid. Just äsja andis uus Euroopa Komisjon mulle õiguse minna Columbia ülikooli, ka selle jaoks pidin ma küsima oma järglastelt, 27 tänaselt volinikult loa.

Ma arvan, et see on tore keskkond, kus mõtteid koguda ja mõelda, kui möödunud karjäär on läbi, mida edasi teha, sest ma ei kavatse tööinimese elu lõpetada liiga vara, ma ei saa tööinimese elu lõpetada, minu pensionini on jäänud paarkümmend aastat. Aga ülikooli õhkkond on mulle alati meeldinud. Tõepoolest, minu isa, professor Aadu Must oli väga mures, et mul pole doktorikraadi. Ma tean, et doktorikraad tähendab nelja aastat pühendumist ja ma ei ole kindel, et ma sellise rännaku ette võtan, aga vähemalt, et endas selgust saada, arvan ma, et tihedamalt professoritega maailma tippülikoolis suheldes võin ma jõuda mingile toredale järeldusele.

Nii et see on omamoodi hüppelaud, te võtate seda kui võimalust uute uste avanemiseks?

Ma võtan seda kui võimalust teha väga mõtestatud tegevust, mis ei ole otseselt palgatöö, seda ta ei ole, aga kindlasti annab mulle inimesena lisatarkust ja tarkust ei ole kunagi kellelgi üleliia.

Te lähete siis head tegema, justkui maksate ise peale või kõik kinni, selleks, et New Yorgis Columbia ülikoolis teadust teha?

See on siiski ametlik programm, minu võõrustajad maksavad minu kulud, aga ma ei ole nende palgalehel. See on USA ülikoolidel kombeks, et nad pakuvad maailma tipptegijatele võimalust kaasa lüüa akadeemilises töös, aga samas rääkida ka tudengitele, magistrantidele oma valdkonna telgitaguseid.

Tõsi ta on, et tulenevalt USA enda sisepoliitilistest arengutest on kõigis USA ülikoolides põhitähelepanu sellel, mida toob Trumpi naasev administratsioon, aga ma arvan, et Euroopas toimub ka palju huvitavat ja sellele ülikoolile, sellele õppetoolile on kasuks, kui ma saan rääkida ja seletada Euroopa Komisjoni mõtlemist.

Seda enam, et Ursula von der Leyen on andnud väga kõvasid lubadusi, mida ta esimese saja päeva jooksul algatab. Ja tavaliselt on olnud nii, et kui Euroopa midagi algatab, siis varsti maailm tuleb järele, sest need suured algatused ei ole rumalad, nad on läbimõeldud. Nad on 450 miljoni inimese kasuks kujundatud ja teised saavad aru, et pole mõtet jokutada, häid asju tasub paljundada.

Hillary Clintoni nimi siit juba läbi käis. Endine USA riigi riigisekretär, välisminister ja tema kutse on selle teie elumuutuse taga. Mis teid seob?

Hillary Clinton teeb koostööd Columbia ülikooliga ja koos õppetooli juhataja Keren Yarhi-Miloga on nad loonud ka programmi, kus nad eriprogrammina koolitavad lühidalt ka maailma tulevasi naisliidreid. Nii et sellist olukorda, kus meie siin Euroopas oleme, et meil on poliitikuid nii meeste kui naiste seast, paljudes maailma paikades normaalseks ei peeta. Mina sügavalt arvan, et pole vahet, mis soost poliitik on, tähtis on see, et ta on pühendunud ja vastutustundlik ja missiooniga inimene. Seetõttu lisaks poliitikaloengutele on mul võimalik ka seal kaasa lüüa.

Aga ikkagi, Hillary Clinton ja Kadri Simson, mis teid seob? Kui lähedalt te kokku puutute, kas te olete sõbrad?

Kindlasti mitte. Hillary Clinton on, ma arvan, tuhandetele naistele eeskujuks ja selle programmi puhul on ta patroon, ta ei hakka minu mentoriks ega pühenda oma aega ainult mulle, ta on selle jaoks liiga hõivatud.

Te ei kohtu?

Me kohtume, aga see ei ole päevast päeva koos töötamine. Ta käib Columbia ülikoolis ise ka ainult külas, see ei ole tema baas, aga ta on selle programmi patroon ja kutse tõepoolest tuli tema allkirjaga ja tema otsusel. Me olime enne selle loomulikult läbi rääkinud, see kutse eelkõige tuli selle jaoks, et ma saaksin küsida loa komisjonilt, et selles osaleda ja teisalt mul olid kõhklused, et kui ma lähen väga pikaks ajaks USA-sse, kas ma pean tegema viisa. Eesti passi omanikel on võimalik käia New Yorgis edasi-tagasi ilma ametlikku viisat taotlemata ja siis me rääkisime läbi ka seda, kas ma loon oma baasi New Yorki või ma käin pikema ajaperioodi jooksul, mis on terve järgmine aasta, külalislektorina.

Praegusel hetkel tundub mulle, et mitte kogu aeg New Yorgis olles, mis oleks tõepoolest äärmiselt kulukas, vaid kahenädalaste külastustena käies aitab see mul hoida ka oma elu Eestis käimas.

Ja kus te siis lendama hakkate, nüüd jälle lendate?

Jah, tõsi ta on, et päris palju asju on võimalik teha ka online, aga mõnikord selle jaoks, et päriselt neid professoreid näha ja neist innustust saada, tuleb kohale minna ja neid oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda. Ainult online jääks mulle liiga lahjaks.

Väike puust linn on see teie pesapaik, sealt stardite?

Jah, ma praegusel hetkel tõesti ei ela Tallinnas ja mulle väga meeldib rahulikum elutempo.

Kas teil ahi ka on, mida kütta?

Mul saab olema ahi, aga praegusel hetkel mul on ainult elektrikeris.

Miks teil saab olema, kas see on mingi nostalgia, on see vanusega seotud või lihtsalt Eestiga seostubki puuküttega kodu?

Jah, sest mu majas on korsten ahju valmidusega ja ma mõtlesin, et miks mitte ikkagi mõelda ka selle peale, et see ahi võiks selle korstna külge ehitatud saada.

Täpsustan vahele, millal te täpselt lähete?

Me ilmselt lükkame selle veebruari, sest minuga koos alustab oma perioodi ka üks lahkuva demokraatide administratsiooni tipp-poliitik ja et kahekesi koos oleks tugevam tunne alustada, jään ma teda ootama, kuni tema ametiaeg lõppeb.

See tähendab, et te jõuate USA pinnale hetkel, kui uus president on ametisse vannutatud, 47. president Donald Trump on alustanud jaanuari lõpust oma teist ametiaega. Kas te kardate seda uut aega või on teil märke, et uus tuleb parem ja mõistlikum ja meile soodsamate lahendustega?

Ma siiski usun, et USA-s, mis on presidentaalne riik, on ka väga kogenud riigiametnikud, kes aitavad mahendada mis iganes liiga äärmuslikke otsuseid, mida üks isik teeb. Aga tõsi on ka see, et Donald Trumpi on eurooplastel väga raske mõista ja tema ei püüa mõista eurooplasi. Nii et kui meil oli möödunud neljal aastal demokraatide administratsioon, siis ma mäletan, kui demokraadid tulid oma kontoritesse, tundus see nagu ammu leitud sugulastega koos töötama hakkamine. Nende mõtlemine on meile arusaadavam.

Aga esimesel aastal, kui ma olin volinik, tegin ma koostööd Trumpi administratsiooniga ja need inimesed, kes vastutasid USA energeetika eest, olid professionaalid, vaieldamatult professionaalid, nad teadsid, mida nad teevad. Nii et igas küsimuses ei pidanud nende prioriteedid olema samasugused nagu meil, aga oma huvide eest oskasid nad seista ja me peame ka aru saama, et kui me räägime maailmas teiste riikidega, siis nende prioriteet ei ole meie huvid. Nemad seisavad enda huvide eest.

Kuidasmoodi meie ellu saame jääda?

Meie peame seisma oma huvide eest ja ma arvan, et kõige tähtsam ongi see, et Euroopa Liit ei muuda oma kurssi sellepärast, et kuskil maailmas toimuvad valimised ja valimised toovad kaasa valitsuste vahetust. Meie valijad on andnud selge mandaadi jätkamaks oma majanduse tugevdamisega, jätkamaks sellega, et me oleksime vähem sõltuvad välisest abist, olgu see siis väline abi Vene maagaasi näol või naftariikide toornafta näol ja selle nimel tegelikult tõhusalt töötatakse, et Euroopas oleks rohkem iseenesega toimetulemise võimalusi.

"Kaugelt näen kodu kasvamas", nii kirjutas kunagi Kreutzwald. Te olete näinud seda kodu kasvamas kaugelt nüüd ikka jupp aega. Kuidas ta kasvab, see kodu?

Ma läksin Brüsselisse Eesti sisepoliitikast ja siin Eestis olles tundub, et Eesti on maailma naba, et kõik uudised on ainult Eesti teemadel. Arvan, et üks suuremaid üllatusi, saabudes Euroopa Komisjoni kodulinna, oli see, et kõik ei rääkinudki Eestist. Eestist räägiti väga-väga vähe, sest paljudes teistes Euroopa liikmesriikides toimusid palju skandaalsemad asjad.

Eesti oli väike, turvaline, endaga toime tulev, usaldusväärne liikmesriik, mis iganes valitsus meil oli, meie pärast ei muretsetud, teati, et anname sõna ja me peame seda. Ja me ei ole vastutustundetud, vastupidi, me oleme väga sõnapidajad ja toimetulevad. Nii et see kuvand Eestist Brüsselist vaadates on imeilus. Ma arvan, et võti ongi selles, et kodus võib käia kähmlus, aga kui kodust välja minnakse, siis kurja keelt üksteise vastu ei kanta. See on ilus komme.

Ma olen palju mõelnud selle peale, kuidas Eestis on läinud, võib olla ka selles võtmes, et 20 aastat oleme me Euroopa Liidus olnud ja 20 aastat tagasi oli hirmu, et kas see teeb Eestit väiksemaks, kui me oleme nii palju suurema liidu üks osa. Mulle tundub, et see 20 aastat Euroopa Liidus on teinud Eestit väga palju suuremaks. Meie sõna maksab rohkem, kui meie väiksus võiks lubada meil eeldada. Ja meie hakkamasaamine on ikkagi parem. Isegi väikestes metsakülades, kus inimestele tundub, et nad on ära unustatud, siis kui nad mõtlevad tagasi selle 20 aasta taguse aja peale, ega toimetulek polnud siis ju parem.

Millal te viimati mõnes sellises väikeses Eesti metsakülas käisite?

Ma just käisin Pärnumaal ja kohtusin seal ka toredate maainimestega. Loomulikult ma arvan, et see on üks väga murettekitav olukord, kus tekib inimestel tunne, et nende peale keegi ei mõtle ja neid unustatakse. Sellist olukorda ei tohiks lubada.

Üks tore Häädemeeste mees Mihkel ütles mulle, et kõiki kutsutakse Tallinnasse ja ainult Tallinnas elavatel inimestel on tähtsus. See ei ole nii. Me oleme liiga väikesed, et lubada ääremaade inimestel sellist tunnet tekkida.

Aga te ju teate, et nad tunnevad päriselt nii ja väga paljude meelest nii ongi.

Tõsi ta on, et nad tõepoolest tunnevad nii ja nad tunnevad, et riigi kohalolu liigub ainult kaugemale ja arstiabi ja kool, nende oma vallakeskuses hoidmine vajab pidevat võitlust.

Sideteenuste kättesaadavus, liikumapääsemine, see kõik on kasvav probleem. Kas te oskate öelda, mis on meie tuleviku õnneretsept või kuidas seda head tulevikku saada, et elu ei käiks ainult siin, Tallinnas, kus meiegi praegu teiega istume?

Ma arvan, et hästi palju selles turvatundes ja hakkamasaamises on ka selles kinni, kui hästi vald toime tuleb. Kui on asjalik vallavanem ja tal on hea meeskond, siis ei jäeta ühtegi kanti lahti ajamata teedega ja siis ei suhtuta hoolimatult koolidesse, aga loomulikult valla tulubaas on see, mida ka valitsus peaks tagama, sest keskvalitsusel on palju teisi muresid, aga ta ei tohi jätta väikseid maavaldu sellisesse olukorda, et nad ei suuda oma ülesandeid täita.

Järgmine aasta on teie jaoks ka ühtmoodi ümmargune tähtpäev, 30 aastat Keskerakonna liikmena, kas teil on muutuste aeg käes?

Ma tahaks küll loota, et ma ei tiksu nüüd oma elu lõpuni ainult vanast rasvast, et mul on piisavalt energiat teha veel uusi huvitavaid asju.

Vahetada parteid?

See 30 aastat iseenesest ei ole mulle eesmärk. Ma olen olnud Keskerakonnas alguses ka lihtsalt lihtliige, üldse mitte aktiivne olles. Ja kui ma kunagi Keskerakond astusin, siis astusin sellepärast, et ma tahtsin oma liikmeks astumisega toetada seda poliitikat, mille eest Keskerakond aastal 1995 seisis.

Ma olen mõelnud, et ma võiksin olla lihtliige üldse mitte mingisuguse poliitilise ambitsiooniga ka olukorras, kui see, mida mu koduerakond teeb, pälviks mu heakskiidu. On mingid küsimused, milles ma tunnen ennast väga ebamugavalt, nii ebamugavalt, et kohe paha on olla. Üks nendest küsimustest, mis ei pruugi olla Eestis laialt jagatud, sest Euroopa teemad ei ole meie igapäevases mõtlemise esimesel, teisel ja kolmandal kohal, on kuulumine Euroopas poliitperekonda ja kui see poliitperekond on ehitatud Briti konservatiivide poolt selle jaoks, et jõustada Brexitit ja õõnestada Euroopa Liidu toimimist, siis selles küsimuses tunnen ma ennast väga halvasti.

Ma arvan, et Euroopa Liidu õõnestamine ja avaliku arvamuse selle vastu kujundamine on Eesti huvide vastane. Tugev Euroopa Liit on meie kasuks ja ma ei taha selles osaline olla, ma olen seda ka väga selgelt väljendanud.

See tähendab seda, et muutuste aeg on teie jaoks kätte tulnud?

Kui selline otsus on vääramatu, siis loomulikult on mul aeg minna, siis on enamus otsustanud teisiti ja ma enam enam ei kuulu sellesse perekonda.

Aasta Ameerikas Columbia ülikoolis New Yorgis ootab teid ees, aga sealt tuleb ka tagasi tulla ja te olete öelnud äsja Rainer Kergele antud intervjuus, et poliitikasse Eestis te enam naasta ei plaani. Kas see oli vaid mõte tol hetkel või tähendabki seda, et poliitik Kadri Simson lakkab aasta pärast olemast?

Poliitik tegelikult on päris poliitik siis, kui ta on kuhugi valitud ja fakt on see, et sellise definitsiooni järgi ei ole ma täna enam poliitik, mul ei ole mitte ühtegi valimistelt saadud mandaati. Mu käest on küsitud, et kas ma plaanin erakonnavahetust. Ei, mul ei ole sellist marssalikepikest paunas, et ma peaksin ilmselgelt mõnes teises erakonnas aktiivset rolli kaasa mängima. Öeldes seda täna, kus ühtegi valimist, mis Eesti elu väga palju mõjutaks, silmapiiril polegi, ei tähenda see, et ma aastal 2027 ei tunne ennast endas vastutustunnet kasvamas ja ei arva, et pärast 2027. aasta valimisi oleks vaja teistsugust valitsust.

Nii et ikkagi jätate võimaluse ja tagumise ukse lahti.

Tõepoolest, Eesti poliitika on mulle väga palju andnud ja ma arvan, et mina olen Eesti poliitikale väga palju andnud, mul ei ole mingit pettumust Eesti poliitikas. Lihtsalt minu koduerakonnaga on läinud, nagu on läinud, mul on sellest sügavalt kurb meel. Aga üks tark asi ka inimsuhetes lahti laskmisega on see, et võitle selle nimel, mis sinust sõltub, ja kõige tähtsam on aru saada, et kui sinust enam midagi ei sõltu, siis lased minna.

Kas see on teil lõppeva aasta õpetus?

See on olnud minu jaoks arusaamine juba oma kümmekond aastat. Kõige raskem on aru saada, milliseid võitlusi tuleb vastu võtta ja millistel tuleb lihtsalt minna lasta, ilma asjatult vaimujõudu ja energiat kulutamata.

Aasta lõpp on kohe käes, uus algamas. Mis on lõppevast aastast teie jaoks kõige ilusam, kõige helgem, kõige toredam mõte või mälestus, mille te kaasa võtate ja mida saate siinkohal meiega jagada?

Ma olen aastal 2024 näinud imelisi päikeseloojanguid. See hetk, kui sa näed päikest loojumas, taevas on nii kaunis, on võrratu keskkond, kus mõelda, et küll ma olen õnnelik, et minu silmad selliseid loodusnähtusi näevad.

Ma olen sellel aastal lennanud üle suurte lumeväljade, kus lume paksus on olnud viis meetrit ja miks ma seda vaatasin - see on meie jaoks meeletu patarei, sest see sulav lumi annab meile kevadel väga odavat elektrit. Ma olen mõelnud, et olen õnnelik, et ma näen selliseid vaateid, et kas 10 või 20 aasta pärast see enam üldse on võimalik.

Nii et looduse imelised, vaimustavad pildid on see pildimaterjal, mis mulle tänavusest aastast kaasa tuleb ja tunne, et see on privileeg näha seda. Teeme kõik võimaliku, et need imelised päikeseloojangud ja lumised loodusolud jääksid kestma.

Loojangul on sümboolne tähendus, aga ma soovin, et te näeksite ka päikest tõusmas ja et teil oleks palju toredaid päevi ees ja et neisse mahuks ka see hobi, need margid, mis teil on kõik läbi vaja käia, ja et te sealt Columbia ülikoolist ka endale tarkust külge saaksite.

Aitäh.