Saks ütles, et kui vaadata rindejoone paiknemist, siis Vene poole edenemine on olnud väike. Palju rohkem määravad tema sõnul kaotused lahinguväljal.

"Vene armee on suutnud siiamaani kaotusi korvata palgasõdurite värbamisega. Rahaliste hüvitiste eest on värvataud vabatahtlikke ja lepingulisi. Ka mobiliseerituid. Laias laastus on suudetud seni väekontingendi suurust hoida. Aga viimase kolme kuu kaotused on olnud värbamisvõimekusest kõrgemad," rääkis Saks.

Samas on tema sõnul ka Ukraina ise muutunud kaotuste suhtes tundlikuks ja neil ei ole õnnestunud reservide moodustamise protsessi käivitada korralikult.

"See läks neil täiesti käest ära juba 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta alguses, kui see vana sõjakomissariaatide süsteem oli sunnitud kinni panema. See oli president Zelenski üks väga suuri läbikukkumisi. Seda oleks pidanud tegema enne seda, aga seda ei tehtud. Ehk ka Ukraina poolel on reservide moodustamisega probleeme," nentis Saks.

Saksa sõnul on väga oluline, kumma poole kaitsetööstus suudab paremini rinnet varustada. Ukraina sõltub siin palju lääneriikide sõjalisest ja rahalisest abist, mis võiks Saksa arvates olla tõhusam, et Ukrainal oleks lootus initsiatiiv enda kätte saada. Kuigi täpseid summasid pole kuskil välja toodud, on lääne abi olnud Ukrainale sadu miljardeid, mis on küll väga suur summa, aga mitte piisav, et Vene armeed taganema sundida.

Saksa sõnul on Ukraina olnud edukas selles, et on suutnud väga palju hävitada Vene poole suurtükke ja laskemoona. Ka droone toodetakse Ukrainas rohkem ja nende kasutamine on Saksa sõnul kvaliteetsem kui vene poolel.

"Ukraina jätkuv probleem on õhukaitse. Neil ei jätku õhutõrjevahendeid. Ja teine asi oma lennuvägi. Ukraina on väga hädas Vene liugpommidega ja see on rindejoonele suur probleem."

Rääkides Ukraina vägede vastupealetungist Kurskis ütles Saks, et selle kohta on veel liiga vähe infot, et öelda, kui suureks see kujuneb. Küll aga on Ukraina tema sõnul kasutanud ära Vene poole loomulikku käitumist, kes ei taha näidata, et presidendivahetus USA-s nende plaane mõjutaks.

"Venemaa üritab näidata, et neile pole võimalik rahuprotsessi peale suruda. Ukraina üritab seda ära kasutada ja olla USA poolel. Kõige halvem variant Ukrainale oleks, kui USA hakkaks läbi rääkima Venemaaga ilma Ukrainat kaasamata. Venemaa omakorda üritab üheltpoolt vastandudes Trumpile esile kutsuda, et USA räägiks Venemaaga eraldi ja üksinda," sõnas Saks.

Saks avaldas lootust, et Donald Trumpi ametisse saamine võiks tuua kaasa selle, et lääs tuleb senisest poolpassiivsest käitumisest välja.

"Lisaks sanktsioonidele oleks vaja rakendada Venemaa suunas agressiivset diplomaatilist survet, aga seda lääneriigid pole suutnud teha. See poolpassiivne käitumine ei taga kiiret edu, sest strateegiline kannatus on Venemaal tugevam. Aga president Trump võiks võtta initsiatiivi endale. See tähendaks tugevat survet Venemaale. Nad on ju kaotanud oma positsioone Kaukaasias, Süürias ja mujal. Et lääs töötataks aktiivselt kolmanda maailma riikidega, mille vedajat täna läänemaailmas pole, aga milleks Trump võiks olla," rääkis Saks.