Keit Kasemets: kui koostöö peaministriga ei klapi, peab lahkuma riigisekretär
Peaminister Kristen Michali ettepanekul kliimaministeeriumi kantsleri kohalt riigisekretäri ametikohale siirduv Keit Kasemets ütles, et on valmis koos töötama kõikide peaministritega. Samas tunnistas Kasemets Vikerraadio saates "Uudis+", et vastuolude korral peaministriga peab ametist lahkuma just riigisekretär.
Alustan kolleeg Arp Mülleri postitusega sotsiaalmeedias: "Minu meelest oleksid pidanud kliimaministeeriumis pooleli olevad olulised teemad – energeetika varustuskindluse tulevik, ettevõtjatele kindluse andev kliimaseadus, metsaseadus – ikka lõpuni viima, mitte pooleli tööde juurest edasi astuma." Mil määral te kolleeg Arp Mülleriga nõus olete?
Loomulikult ma oleks tahtnud kliimaministeeriumis kauem olla. Samas kunagi ei saa seda ameti vahetamise aega ju otseselt valida. See töökoha vahetus on seotud ennekõike faktiga, et praegune riigisekretär otsustas lahkuda. Ja uut riigisekretäri on vaja.
Mis puudutab neid konkreetseid teemasid, siis täna on nad ennekõike selles faasis, kus ministeeriumi ametnikel tuleb teha hästi palju tööd. Ennekõike on käes poliitilise otsustamise faas ja seal täna ministeeriumi kantslerina ma saaksin kaasa aidata vähem kui varasemates ettevalmistavates etappides.
Samas asendamatuid inimesi pole olemas. Igal aastal lõpetab Tartu Ülikooli tuhandeid inimesi, nende seas kindlasti väga ärksaid ja selge silmavaatega. Ega ju Eesti oleks riigisekretärita jäänud, kui teie poleks seda pakkumist vastu võtnud.
No seda kindlasti mitte. Samas ma olen ju riigikantseleis varem töötanud erinevatel juhikohtadel üle 10 aasta. Olen OECD-s töötades valitsusi üle maailma nõustanud just teemadel, kuidas valitsuse tööd paremini korraldada, kuidas valitsuse poliitikat ellu viia. Nii et kahtlemata taust ja oskused selleks tööks on mul olemas.
Milline see oht või võimalus on, et suured asjad, mida te kliimaministeeriumis praeguse peaministri Kristen Michaliga alustasite, jäävadki pooleli? Olete kulutanud suure hunniku energiat, avalikkuses on teatud huvirühmadel ootused suureks köetud ja ühel hetkel asi võib-olla ei realiseeru ja energia vusiseb välja?
Ma seda ohtu ei näe sel põhjusel, et ka riigisekretäri roll on toetada valitsuse tööd nii õiguslikult kui ka kõikides teistes aspektides. Olla majanduslike mõjude poole pealt just suurte reformide käivitaja ja läbiviimise koordineerija. Nii et kõikide nende teemadega riigisekretärina, küll veidikene teises rollis, ma ju jätkan ja saan olla seotud.
Näiteks meretuuleparkide puhul on praegu olukord, kus poliitiline vägikaikavedu valitsuspartnerite vahel on märkimisväärne ja sellest otsusest me oleme kaugemal kui pool aastat tagasi. Kuidas te ise tunnete, kas kliimaministeeriumis oleks asjakohasem neid asju muuta või vastupidi, nüüd on riigisekretärina teil võimalik panustada veel rohkem?
See on väga hea näide. Ma arvan, et me ei ole sellest otsusest kaugemal. Mis on vahepeal juhtunud, on see, et nendes aruteludes on tekkinud väga palju rohkem arvutusi. Nii selles osas, kuidas see mõjutab elektri hinda, kuidas see mõjutab kulutusi. On palju rohkem uut infot ja eks seal ametnike roll ongi kogu see analüüsi- ja taustatöö ära teha. Nüüd toimubki nii valitsusesiseselt kui ka laiemalt poliitiline debatt. Ja nii see peabki olema. Lõpuks selle otsuse saavadki langetada ju ainult poliitikud. Esmalt valitsus ja siis riigikogu, sest siin seda otsust ei tee valitsus üksinda.

Aga kui me võtame laiemalt kliimaministeeriumi tegevuse – praegu on pooleli looduskaitseseadus või ka metsaseaduse muudatused. Need on sellised suured mured, suured protsessid. Nädalate, kuude ja vahel ka aastatega selles valdkonnas ei saavuta midagi. Praegu on huvirühmad rahulolematud. Loodavad riigi peale, et riik loob selguse ja korra majja. Kui nüüd keegi peaks hakkama rääkima, et te põgenete probleemide küüsist, siis mis te vastate?
Ei, kindlasti mitte. Eks ma vastan sama, nagu juba ühele varasemale küsimusele. Lõpuks on needsamad seadused ka valitsuse prioriteedid ja riigikantselei roll on tagada see, et valitsuse prioriteedid ellu viiakse. Ja veidi teises rollis kindlasti nende teemadega ka jätkan ja olen päris kindel, et need seadused ja tõesti olulised olulised muudatused jõuavad ikkagi ka sellesse etappi, et nad kiidetakse valitsuses heaks ja saadetakse riigikokku.
Küsimuste küsimus on see, mis saab nüüd kliimakindla majanduse seadusest. Ettevõtja Raul Kirjanen küsis reedel Eesti Päevalehe arvamusveebis: "Kaablite lõhkumine Soome lahes, 100 protsenti taastuvenergia toomist tarbimisega võrreldes, gaasijaama jaoks 100 miljoni euro ootamatu eraldamine, meretuuleparkide üüratu toetusskeemi riigiabiluba, sisutu kliimaseaduse meeleheitlik läbisurumine, riigikogu Euroopa asjade komisjoni seisukoha sisuline arvestamata jätmine EL-i 2040. aasta kliimaeesmärkidega nõustumisel jne. Kes, kuidas ja miks selliseid asju otsustab?" Aidake teda: kes neid otsuseid siiani on teinud, kui riigikogu pole teinud.
Raul Kirjanen on oma erinevates ettepanekutes ju sisuliselt soovitanud sulgeda nii riigikogu, keskkonnaameti kui ka vist kliimaministeeriumi. Ma arvan ja loodan, et ei tee siin Raul Kirjanenile liiga. Eestis kindlasti toimib jätkuvalt parlamentaarse demokraatiana ja kõik olulised otsused Eestis ikkagi teeb riigikogu. Ja seesama meretuuleparkide näide – ka selle lõpuks ikkagi teeb riigikogu. Ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kiidab lõpuks heaks riigikogu.
Kirjaneni kriitika või fookuse kese on see, et meil on tekkinud ametnike riik. Et justkui ametnikud otsustavad, kuigi mandaati neil selleks ei ole. Ja poliitikud, kes on mandaadiga, istuvad riigikogus ja nemad nendel teemadel pead ei murra. Ühel hetkel saadetakse neile valmis otsused kusagilt ja siis tuleb vajutada kas punast või või rohelist nuppu. Kas te olete nõus, et Eesti riigi juhtimise kese on liigselt täitevvõimu suunas kaldunud?
Siin on võib-olla kaks poolt sellel küsimusel. Kui võtta see konkreetne näide, et mida siis Eesti Euroopa Liidu 2040 kliimaeesmärkidest arvab, siis siin toimus väga intensiivne parlamentaarne debatt erinevates komisjonides ja valitsuse seisukohta seal kohendati. Seal ju riigikogu oli väga aktiivne. See oli väga oluline muutus võrreldes varasema protsessiga, kus need 2030 eesmärgid kiideti tõesti nii heaks, et parlamendil jäi liiga vähe aega sellesse süveneda.
Mis laiemalt puudutab ametnike rolli, siis sellega ma olen kindlasti nõus, et Eesti tugev avalik teenistus on olnud alati Eesti üks suuri tugevusi ja saab olema seda ka tulevikus. Aga teiselt poolt on siiski näha, et avalik sektor on veidikene läinud vohama. Regulatsioone on hästi palju, uusi kohustusi tuleb kogu aeg juurde. Ja see saab kindlasti üks minu eesmärke ka riigisekretärina olema, et korraldada asju nii, et asjaajamine oleks lihtsam, kiirem ja me saaksime ettevõtetele nõudeid ja regulatsioone vähemaks.

Tulles just selle lihtsama ja kiirema asja juurde. Kui te peaministrilt pakkumise saite, siis rääkisite, et peaministri visioon on, et Eestis on vaja rohkem vabadusi ja vähem regulatsioone. Ütlesite, et see kõnetab teid ja et kaldute sinnapoole, et võtate selle ettepaneku vastu. Kui ma nüüd meenutan, mida ettevõtjad räägivad, siis vastupidist: üha rohkem on meil regulatsioone ja üha vähem vabadust. Ka Allar Jõks kirjutas Postimehes, et kliimakindla majanduse seadus paneb meie demokraatia proovile. Mida te koos peaministriga nende vabaduste ja regulatsioonide jutuga silmas peate?
Siiski võrdlemisi sedasama, mida ka ettevõtjad. Me olemegi jõudmas faasi, kus meil on konkurentsivõimega palju teemasid. Üks viis konkurentsivõimet tõsta on kindlasti avalikku sektorit koomale tõmmata, regulatsioone vähendada, nõuded üle vaadata. Seda tuleb teha ettevõtjatega väga tihedas koostöös.
Mis puudutab nüüd sellesse potti kliimakindla majanduse seaduse panemist, siis sellega ma ei ole nõus. Üks väga suur eesmärk, mis kliimakindla majanduse seadusel on, on just õigusselguse loomine. Missugused on reeglid, olgu see siis põlevkivi kaevandamisel, turba kaevandamisel või mõnes muus valdkonnas. Et ettevõtjatel oleks selgus olemas ja me suudaks neid kohtuasju vähendada, mis meil täna keskkonnateemadel on väga levinud.
Panite tähele, et isegi maapõue seaduse muudatused jättis president välja kuulutamata. Ta viitas sellele, et see on vastuolus põhiseadusega, kuna just nimelt see loob ebakindlust juurde olukorras, kus uute lubade väljastamine seotakse veel riigikokku jõudmata seadusega, rääkimata veel sellest, et see seadus ei ole vastu võetud ja jõustunud. See on ju kivi teie kapsaaeda.
Loomulikult panin seda tähele. See on ju valitsuse ja riigikogu poolt arutatud ja menetletud seadus. Tegelikult seadusesätted ei olnud seotud otseselt kliimakindla majanduse seaduse jõustumisega. Seal oli siiski konkreetne tähtaeg, kui kauaks põlevkivi kaevandamisload peatatud on. Loomulikult seadusega, mida ei ole olemas, ei ole võimalik ühtegi tähtaega otseselt siduda. Seaduseelnõu seletuskirjas oli lihtsalt viide, et kliimakindla majanduse seadusega tulevad täpsemad reeglid. Et siin loomulikult tuleb seda regulatsiooni nüüd riigikogul täpsustada, mida ka tehakse. Eks parem oleks, nagu siin ka mitmed riigikogu liikmed viimastel nädalatel on öelnud, see selgus just kliimakindla majanduse seadusega luua terviklikult, mitte iga üksikprobleemi eraldi lahendada.
Aga olete nõus, et tõe kriteerium on praktika? Te olete kliimaministeeriumi kantsler olnud juba poolteist aastat. Michal oli kliimaminister samuti üle aasta ja tänaseks on saanud peaministriks. Mida te kahekesi selles vallas olete ära teinud, et Eestis oleks rohkem vabadusi ja vähem regulatsioone.
Loomulikult olen selle väitega nõus. Ja võib-olla selle ajalise rõhuasetusega, et juba poolteist aastat, seda võib ka vaadata, et vaid poolteist aastat. Poolteist aastat ei ole väga pikk aeg. Selle aja jooksul on saanud kliimaministeeriumis väga palju asju tehtud. Aga kui keskenduda vähematele regulatsioonidele, siis seda ei ole väga palju vist märgatud, aga oleme kliimaministeeriumi poole pealt oluliselt leevendanud lubade väljaandmise reegleid. Vaadanud üle, kus keskkonnaamet peab andma oma kooskõlastusi, kus mitte. Oleme käivitanud kaks suurt reformi, mis ka praeguse valitsuse prioriteetide hulka kuuluvad. Üks on kogu keskkonnamõju hindamiste süsteemi ülevaatamine nii, et neid saaks teha kaks korda kiiremini. Ja teiseks kõikide keskkonnalubade arvu vähendamine 25 protsendi võrra. Need algatused järgmise aasta-pooleteise jooksul jõuavad ka tulemusteni ja ka nendega ma ka uues rollis saan edasi tegeleda.

Me juba peaaegu varsti kaks aastat elame koalitsioonileppe vaimus, kus on siis kirjas lause, et "piirame ülereguleerimist ja vähendame bürokraatiat". Mullu suvel ehk üheksa kuud tagasi uuendatud täpsustus lisab, et "kehtestame reegli, et iga uue ettevõtte halduskoormust loova nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada". Üheksa kuud oleme selles vaimus elanud. Millised on edusammud kliimaministeeriumis? Kui olete uusi regulatsioone vastu võtnud, siis milliseid sätteid on olemasolevatest seadustest tühistatud?
Meie kliimaministeeriumi poole pealt oleme väga tõsiselt seda lubadust võtnud ja just eilegi allkirjastasin ühe eelnõu, mis erinevate veekasutuslubadega seotud nõudeid leevendab. Samamoodi planeerimises oleme nõudeid leevendamas. See on väga oluline põhimõte, mida tuleks järgida palju laiemalt.
Selle nõude peale on kostnud ka avalikus sektoris niisugust tagasisidet, et see võibolla loob lisabürokraatiat. Ega muid võimalusi kui sellele teemale kõikide juhtide poolt avalikus sektoris väga aktiivselt tähelepanu pöörata, ei olegi. Tuleb minna veel kaugemale ja vaadata põhimõtteliselt kõik olemasolevad nõuded üle. Mida riigikantselei koordineerimisel saab hästi teha.
Kas nüüd, mil teist saab riigisekretär, saab Eesti endale sõna otseses mõttes peaministeeriumi ehk märkamatult on riigikantselei saanud endale ka seadusloome õiguse. Kui vanasti riigikantselei ise seaduseelnõusid välja ei töötanud, siis nüüd on tekkinud see õigus. Ja see saab olema keskne ministeerium, mis Eesti riigis asju hakkab otsustama?
Mina riigisekretärina prooviksin hoida seda joont, et riigikantselei roll on valitsuse reformide toetamine, valitsuse töö toetamine, erinevate huvide kokkutoomine ja mitte ise ohjeldamatult seaduseelnõude esitamine. See roll jääb ikkagi ministritele ja ministeeriumitele. Mida on plaanis teha just aktiivsemalt? Toetada ministreid erinevate reformidega, mis puudutavad tõesti väga mitme ministri valitsemisala ja ma arvan, seal riigikantselei roll saab olla palju selgem.
Ma toon ühe konkreetse näite majanduskasvu toetamise kontekstis, kasvõi uute investeeringute toetamise. Seal peavad oma panuse andma nii planeerijad, keskkonnainimesed, majandusministeeriumi inimesed investeeringute poole pealt. Täna ei ole see koostöö sujunud kõige paremini võib-olla just selle tõttu, et ministeeriumid seal omapäi proovivad asju korda saata. Niisugustes juhtudes ma näen küll riigikantselei suuremat rolli, et neid reforme ette valmistada ja aidata neid siis ministritel valitsusele esitada.
Kas ja kuidas võiks riigisekretäri roll muutuda? Millisena te seda ametit ette kujutate võrreldes sellega, millist ametit täitsid näiteks Aino Lepik von Wirén või Heiki Loot või ka Taimar Peterkop?
Riigisekretäri roll on juba tegelikult väga palju muutunud. Kui alustada Aino Lepik von Wirénist, siis sellel ajal tõesti riigikantselei sisuliselt tegeleski veel ainult valitsuse istungite korraldamise ettevalmistamisega. Euroopa Liidu poliitika pool hakkas sinna lisanduma, aga riigikantselei roll oli väga palju kitsam ja riigisekretäri roll ei olnud ka riigikantseleid juhtida. Riigikantseleil oli siis eraldi peadirektor, keda võib võrrelda ministeeriumi kantsleriga. Heiki Loodi ajal need kaks rolli liideti. Taimar Peterkopi ajal on riigikantseleile lisandunud kriiside juhtimise ja kriisi koordineerimise roll.
Mis on minu suur eesmärk? Seda nii riigikantselei aktiivset rolli laiendada rohkem majanduskasvu, riigireformi ja riigi efektiivsuse ning asjade lihtsama korraldamise küsimustele.

Kas omate kindlat vastust teemal, kas rüütelkonna hoone või riigi esindushoone? Teatud ringkonnad on meeleheitel, nad ütlevad, et praegune riigikantselei on täiesti valel teel ja siirdub rappa.
Minul ei oleks olnud midagi selle vastu, kui seda hoonet jätkuvalt nimetatakse rüütelkonna hooneks.
Kas te kavatsete oma esimesel tööpäeval selle nime taas kasutusele võtta?
Niisuguseid lubadusi ma ei anna. Oma esimesel tööpäeval me kindlasti arutame kolleegidega. See hoone on küll riigikantselei hallata, aga seda kasutavad nii presidendi kantselei, välisministeerium, kõik teised asutused. Arutame, kas me nüüd selle praeguse suunaga oleme õigel teel või on vaja midagi muuta.
Teil pole õigusteaduste magistrit. Olete nõus Urmas Reinsaluga, kes möönis riigisekretäri hariduseeldusi sõnastava sätte arutelul riigikogus, et seadusemuutmise asemel oleks lihtsam teile anda juristipaber?
Ma arvan, et see riigisekretäri juriidilise hariduse nõue on nii Euroopas kui ka maailmas päris haruldane, lausa unikaalne. Niisuguseid riike palju kindlasti ole, kus see nõue on olemas. Seda nõuet ei olnud ka Eesti algusaegadel kolmekümnendatel aastatel ega ka tegelikult taasiseseisvumise alguses mitte.
Ja täna valitsuse ees seisvad teemad nõuavad palju laiemat tausta konteksti kui ainult juriidiliselt korrektsete otsuste tegemist. Nii et ma arvan, et see nõude kaotamine on väga sisuline otsus, tulevikku vaatav otsus ja võimaldab tõesti ka sisulisemalt riigisekretäril ja riigikantseleil valitsuse tööd toetada.
Reinsalu sõnul loob juhtum kaks halba pretsedenti. Esiteks, peaministri käitumisstiil politiseerib Eesti riigisekretäri positsiooni. Teiseks oleme tagasi ajas, kui ühe inimese pärast muudetakse seadusi. Reinsalul on Keit Kasemetsast kahju olukorra tõttu, millesse peaminister ta asetanud on. Kuidas kommenteerite?
Ma muidugi tänan Urmas Reinsalu muretsemast minu pärast. Ma arvan, et minuga on kõik korras. Kordaksin, et teistes riikides niisugust nõuet ei ole. Minu eelnev kogemus, nelja erineva peaministriga töötamine, riigikantseleis töötamine, paljude teiste valitsuste ja ka riigisekretäridega töötamine üle maailma, kindlasti tagab piisava tausta. Ma ise selgelt näen ennast tippametnikuna. Ühtegi erakonda ma ei plaani astuda. Ja valimistel ka kandideerida ei planeeri.
Teile heidetakse ette, et olite Reformierakonna delegatsioonis koalitsiooni moodustamas, mida praegu Kristen Michal juhib. Aga keskne küsimus selles loos on, et kui 2027 on valimised, mida praeguste reitingute kohaselt võiks justkui Reinsalu võita, kuigi miski pole kindel seni, kuni see pole kindel. Aga kui järgmine peaminister ütleb, et ta ei taha teiega jätkata, siis kas teete selle lahkumise talle kergeks või vastupidi, me näeme midagi sellist, mida Eestis ikka oleme näinud, kus juht läheb mõnda tippametnikku kangutama ja murrab endal piltlikult varbad, ninaluu ja kõik muu?
Ma klaariks võib-olla kõigepealt ära selle koalitsiooniläbirääkimistel osalemise asja. Mind kutsuti sinna osalema ametnikuna. Ma osalesin selles osas, mis puudutas eelarvet ja kärpeid. Kui te mäletate, siis seal asjad poliitiliselt ja ka ministeeriumite vahel olid päris kinni jooksnud. Olid väga suured vaidlused, edasi sealt ei jõutud. Eks minu panus oligi seotud eelarve kärpe ja eelarve tasakaalu teemadega. Teistes poliitikaid puudutavates aruteludes ma ei osalenud. See on tippametniku koht kindlasti.
Aga seda ma ei usu, et kahel tippjuhil – üks peaminister ja teine administratiivne tippjuht – on võimalik koos töötada nii, et nende koostöö absoluutselt ei klapi. Mina loomulikult olen valmis koos töötama kõikide peaministritega, aga see ennekõike sõltub ka peaministrite ootustest. Kui rääkida Urmas Reinsalust, kas ta eeldab, et riigisekretär on pikaajalise rahvusvahelise kogemusega, pikaajalise avaliku sektori tundmise kogemusega. Või tal on mingid teised eeldused.
Loomulikult siis, kui koostöö ei klapi, kes peab lahkuma, on see ju ikkagi see tippadministraator, mitte siis rahva poolt valitud poliitik.
Päris lõpetuseks – riigikantseleis levivad kuuldused, et uus luud pidi pühkima üpris jõuliselt. On teil siis Margus Tsahkna kõnepruuki kasutades plaanis "jõhkrad kärped" ja suured personalivangerdused riigikantseleis? Peab teid majas ootama hirmuga?
Jutud alati jõuavad enne kohale, kui inimesed oma ametikohtadesse. Ma arvan, et kõik kolleegid kliimaministeeriumis võivad kinnitada, et läbimõtlematuid ja emotsionaalseid otsuseid ma ei tee. Paljusid inimesi riigikantseleis tunnen juba varasemast ajast. Hetkel küll ei ole plaanis mingisuguseid suuri personalimuutusi teha. Küll on uusi teemasid, seesama majanduskasvu toetamine, riigireformi suurem toetamine, nii-öelda asjade lihtsam ajamine. Neid on kindlasti soov rohkem prioriseerida kui seni.
Toimetaja: Urmet Kook
Allikas: Vikerraadio "Uudis+"