Aimar Ventsel: süsteemikriitiline mõtlemine on Venemaa ülikoolides surnud
Kui Eesti ülikoolid suhtleksid Venemaa ülikoolidega, siis oleks meil tegemist lojaalsete, võimutruude ja oportunistlike Vene teadlaste ning üliõpilastega, nendib Aimar Ventsel Vikerraadio päevakommentaaris.
Kui algas skandaal selle ümber, et Eesti Kunstiakadeemia kuulutas välja boikoti Iisraeli ülikoolidele, siis arutati seda päris palju ka minu sotsiaalmeediamullis. Ühes arutelus võttis sõna üks tuntud kultuuriinimene, kes kirjutas, et ta on igasuguste boikottide vastu, kaasa arvatud selle vastu, et Ukraina-Venemaa täismahulise sõja alguses katkestasid Eesti ülikoolid suhtlemise Venemaa akadeemiliste asutustega. Sellest tekkis mul idee teha väike mõttemäng, et mis oleks juhtunud, kui teadussuhtlust Venemaa ülikoolide ja instituutidega poleks katkestatud.
Venemaa ülikoolide boikoteerimise vastased nii Eestis kui ka välismaal kritiseerisid Eesti kõrgkoolide otsust kõvasti. Kriitikute peamine argument oli ja on, et Venemaa ülikoolide töötajad ja üliõpilased on Putini-kriitilised ja sõjavastased.
Ma ei tea, kust selline müüt pärineb. Jah, Venemaal olid mõned ülikoolid, peamiselt Moskvas ja Peterburis, aga ka Novosibirskis, kus opositsiooniliste üliõpilaste ja teadlaste osakaal oli tõesti kõrge. Aga mitte kusagil polnud see sada protsenti. Või õigemini ma tean vaid ühte Venemaa ülikooli, kus peaaegu kõik inimesed olid alates 2014. aasta Krimmi annekteerimisest süsteemivastased.
Tegelikult on Venemaa akadeemilised ringkonnad peegeldus ühiskonnast ja linnades, kus opositsioonilised seisukohad on tugevamad, on selliseid inimesi ka ülikoolides rohkem. Linnades, kus inimesed on enamasti võimudele lojaalsed ja kuulekad, on seda ka ülikoolide isikkoosseis.
Kohe Ukraina-Venemaa täismahulise sõja alguses tulid enam kui sada Venemaa ülikoolide rektorit välja ühiskirjaga, milles avaldasid toetust oma armastatud presidendile ja tema algatatud sõjalisele erioperatsioonile. Ma tean vähemalt ühte allakirjutanut, kes kohe kindlasti kirjutas alla ainult sellepärast, et oma ülikooli mitte löögi alla panna. Toetuskirjadega tulid välja ka erialaliidud, näiteks mu oma Venemaa kolleegid Venemaa etnoloogide ja antropoloogide ühendusest.
Ent see oli algus. Ühe esimese nõudena kuulutas Venemaa haridusministeerium, et enam ei arvestata lääne teadusajakirjades avaldatud teadusartikleid teadlase edukuse mõõdupuuna. See teade võeti Venemaal vastu juubeldamisega, sest Venemaa teadlased lihtsalt ei oska ega suuda oma töid lääne ajakirjades avaldada, kui väike käputäis välja arvata.
Teine ja väga vähe Eestis kajastamist leidnud protsess oli enamikus Venemaa ülikoolides alanud vabatahtlik "puhastusprotsess". Kuna ülikoolides ikka teatakse kolleegide ilmavaadet, siis mitmes ülikoolis lasti hulk õppejõude ja teadlasi enam-vähem päevapealt lahti hoolimata sellest, kas nad julgesid sõja vastu sõna võtta või mitte. Üks mu hea sõber lasti niimoodi sõja esimesel nädalal MGIMO-st ehk Moskva rahvusvaheliste suhete instituudist lahti ja ta kursus tühistati.
Kui algas Ukraina-Venemaa täiemahuline sõda, siis sellega kaasnes kohe suur pagemine Venemaalt. Kes veel mäletab, siis Narva sillal oli kuue-seitsmetunnine ootejärjekord just Venemaa poolel. Pagesid ka mitmed õppejõu ja teadlased.
Väga mitmetes ülikoolides sellised pagenud vallandati, mõnes ülikoolis aga lubati neil jätkata tööd Zoomi-loengute kaudu. Küllaltki suur osa selliseid pagenud teadlasi leidis kusjuures Euroopas, aga ka Kesk-Aasias uue töökoha. Nii või teisiti kaotas Venemaa väga suure hulga kõva teaduspotentsiaaliga tegijaid.
Venemaal sai ülikoolides hoo sisse aga nuhkimine nii õppejõudude kui ka üliõpilaste järele. Kusjuures väga tihti kaebasid kolleegid oma kolleegide peale või üliõpilased kaasüliõpilaste peale. Mida aeg edasi, seda enam kasvas paranoia ja nende inimeste hulk, kes pidasid oma patriootiliseks kohustuseks kolleegide peale kaevata. Asi jõudis isegi kohtusse. Viimase kahe aasta jooksul on kohtu alla antud ja süüdi mõistetud vähemalt kaks Vene teadlast välisriigile salajase informatsiooni üleandmise eest. Paradoksaalselt süüdistati mõlemat koostöös Venemaa suurima liitlase Hiinaga.
Järgmine laine oli sõja teisel aastal, kui välismaal elavatele ning Venemaa Ukraina-vastast agressiooni kritiseerinud teadlastele hakati andma välisagendi staatust. Selleks ajaks olid ülikoolid juba korralikult suukorvistatud, mõnigi kord seespoolse initsiatiivina.
Üks mu antropoloogist kolleeg töötas viimastel aastatel oma opositsioonilisuse poolest tuntud Moskva ülikoolis. See oli ülikool, kus võimutruud poliitilised organisatsioonid polnud kunagi toetust leidnud. Nüüd aga olid ajad muutunud. Kui mu sel hetkel juba välismaal elav kolleeg oma kriitiliste avalduste eest välisagendi staatuse sai, siis ülikool mitte ainult ei vallandanud teda, vaid kustutas oma kodulehelt kõik teda puudutavad kirjed, isegi ülikooli egiidi all avaldatud publikatsioonide nimed.
Nüüdseks on Venemaal alles kaks või kolm eraülikooli, kust kriitiliselt ja opositsiooniliselt mõtlevaid inimesi pole vallandatud. Riiklikes ülikoolides on nad juba ammu kas kinga saanud või hoiavad suu kinni ja hoiavad madalat profiili. Seega võib väita, et igasugune süsteemikriitiline mõtlemine on Venemaa ülikoolides surnud.
See, et süsteemikriitiline mõtlemine on Venemaa ülikoolides tapetud, pole Eesti ülikoolide süü. Seda tegid Venemaa kõrgharidus- ning teadusasutused ise, enamasti vabatahtlikult, ent selle eest suure entusiasmiga. Kui Eesti ülikoolid suhtleksid Venemaa ülikoolidega, siis oleks meil tegemist lojaalsete, võimutruude ja oportunistlike Vene teadlaste ning üliõpilastega.
Ametliku koostöö jätkumine oleks ka Venemaale mõjutustegevuse võimaldamine. See annaks Venemaale oma teadlaste suu läbi võimaluse mitte ainult levitada Venemaa propaganda jutupunkte, vaid ka demonstreerida seda, et Venemaal pole midagi muutunud, elu on endiselt suurepärane ning kusagil kaugel Ukrainas toimuv sõda ei ole kuidagi mõjutanud Venemaa ühiskonda, majandust ega inimeste eluviise.
Mida Venemaa teadusasutustega koostöö jätkumine kohe kindlasti ei soodustaks, oleks opositsiooniliste või protestimeeleolude eksisteerimine Venemaa ühiskonnas. Need on Venemaa oma inimesed ja institutsioonid nüüdseks juba välja juurinud ning maha surunud.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel