Aimar Ventsel: Venemaal on laste ajupesu viidud uuele tasemele

Venemaal hoolitakse väga lastest. Ja mitte ainult sellest, et neid oleks rohkem, ega sellest, kuidas lapsed elavad, vaid sellestki, mis lastel peas on, kirjutab Aimar Ventsel.
Hiljuti ilmus telekanali Dožd sotsiaalmeedia lehekülgedele videoklipp sellest, kuidas Venemaa tuntud telenägu Dmitri Hrustaljov oli rühma ukraina lastega sõjalis-patriootilise klubi laagris.
Hrustaljov võttis kümmekond 10–12 aastast last Venemaa poolt okupeeritud Ukraina Makejevka linnast, viis nad Venemaale ja viibis nendega sõjalis-patriootlikus laagris. Seal tegid lapsed rividrilli, tulistasid automaadist ja kõige krooniks lasid ka tankist "Venemaa vaenlaste pihta". Kui neid kaadreid vaadata, siis tunne on väga õõvastav ja sürrealistlik. Sellist haiget laste sõjaväestamist polnud isegi nõukogude ajal, vähemalt sel ajal, kui mina laps olin.
Ent asi pole selles, mida üks nupust nikastanud Venemaa telenägu teeb. Võib väita, et Venemaal hoolitakse väga lastest. Ja mitte ainult sellest, et neid oleks rohkem (see on riikliku tähtsusega küsimus idanaabri juures), ega sellestki, kuidas lapsed elavad (eks neid riiklike programme laste toetuseks on üksjagu ja väikestviisi tuleb ka juurde), vaid ka sellest, mis lastel on peas.
Juba vähemalt kümmekond aastat toimub Venemaal tsentraliseeritud ja intensiivne laste sõjalis-patriootiline kasvatamine. Selline kasvatus toimub Venemaal laial rindel. Koolides on juba mõnda aega sõjalise väljaõppe tunnid, suviti käivad lapsed militaarlaagrites, regulaarselt toimuvad isamaalise kasvatuse tunnid, vaimulikud võtavad osa kooliüritustest ja regulaarselt ilmuvad uued ajalooõpikud, milles näidatakse Venemaad vaata et universumi keskpunktina.
Kuid see kõik pole midagi uut. Lihtsalt laste ajupesu on nüüd viidud uuele tasemele ja sellega tegeletakse süvendatult. Umbes viisteist aastat tagasi olin ma Jakutski linnas. Oli ilus suvepäev ja jalutasin paari tuttavaga kesklinnas asuvale Lenini väljakule, kus sattusin sõjalis-patriootlike klubide võistlusele.
Terve väljak oli käis sõjaväemundrites noorte rühmasid, kes seal automaatidega marssisid ja eeloleva võistluse jaoks soojendust tegid. Rühmad ei olnud just eriti suured, igas oli nii 15–20 poissi ja tüdrukut, aga neid oli palju.
Huvitav oli vaadata "komandöre". Need olid nähtavasti endised sõjaväelased, kes töötasid Jakuutia koolides sõjalise kasvatuse õpetajana. Jäi silma, et õpetajate suhtumine lastesse oli kuidagi eriti brutaalne ja võib öelda, et isegi sadistlik. Nad röökisid laste peale, mõnitasid neid, kes korralikult ei marssinud, ja kasutasid ohtralt roppe väljendeid, mille poolest vene keel nii rikas on. Mu tuttav vaatas seda kõike ja ohkas: "Jälle see sõda ja sõda. Millal see ükskord lõppeb!?"
Laste ettevalmistamine sõjaks pole Venemaal lõppenud, vaid on saanud üksikute entusiastide tegevusest riiklikuks poliitikaks.
Asi oleks vähem dramaatiline, kui ajupesu piirduks ainult Venemaa lastega. Olles kakskeelsete laste isa ja kuna lapsed ikka vaatavad telefonist videoid, siis panin ma ammu tähele, et sotsiaalmeedia on täis venekeelseid lastele mõeldud propagandavideoid. Osa neist on väga saamatult tehtud, osa aga tehniliselt väga kõrgel tasemel.
Mitmesugustes multifilmides selgitatakse lastele, kuidas asjad maailmas käivad. Põhimõtteliselt edastatakse lastele neile arusaadavas keeles Kremli narratiive. Kui olin suvel Kasahstanis, siis rääkisin sellest oma hea sõbra ja kolleegiga. Kuna tegemist on venekeelsete kasahhidega, siis tema puutub isana selle probleemiga väga lähedalt kokku.
Nimelt valmistab talle muret, et ta lapsed kipuvad teinekord Venemaa propagandamultikaid vaatama. Need multifilmid propageerivad Venemaa ja Valgevene igavest sõprust, näitavad ukrainlasi natsidena, Euroopat ning USA-d kurjuse allikana ning edastavad lastele Venemaa vaadet ajaloole, sealhulgas venelaste kangelaslikule võidule fašismi üle teises maailmasõjas.
Lastele suunatud videote tegelased reageerivad kiirelt ja operatiivselt maailmas toimuvale ning lasevad ringlusse järjest uusi videoklippe kaasajal toimuvate sündmuste kohta. Ma olen enam kui kindel, et nüüd näiteks on juba võimalik vaadata videoid, mis seletavad Venemaa võtmes lahti Gazas toimuvat.
Venemaa propagandast räägitakse palju – ka meil Eestis, ehkki viimasel ajal vähem –, ent lastele suunatud propaganda pole kummalisel kombel analüütikute või kommentaatorite huviorbiiti sattunud.
Eestiski leidub inimesi, kes väidavad, et kogu Venemaa kurja juur on Vladimir Putin ja tema lähikond. Selle narratiivi järgi on nii, et kui Venemaa võimuladvik kaob, siis venemaalased ärkavad, raputavad endilt autokraatia ahelad ja hakkavad elama nagu iga teine euroopalik ja demokraatlik rahvas. Selline lilleline arusaam ignoreerib tõsiasja, et Venemaal pestakse laste ajusid juba vähemalt teist aastakümmet, ning loota, et see süstemaatiline poliitika ei kajastu praeguste noorte ja täiskasvanute maailmavaates, on naiivne.
Ma arvan, et pole liiast väita, et enamiku Venemaa sõjalis-patriootliku kasvatuse läbinud elanike maailmavaadet ei anna enam muuta, ajupesu on olnud lihtsalt liiga intensiivne.
Toimetaja: Kaupo Meiel