Ulla Preeden: haridus demokraatliku avatuse ämmaemandaks

Ammustel aegadel oli meil hariduslõhe, sest mitte igaühel polnud võimalust kooliharidust saada. Sellele on järgnenud digioskuste lõhe ja nüüd on kõrgharidusmaailmas heade ja halbade riikide ning rahvuste lõhe, kirjutab Ulla Preeden.
Jaanuarikuisel rahvusvahelise ülikoolide ühenduse (IAU) seminaril "Vastutustundlik rahvusvahelistumine" jäi mu kõrvu kõlama John Dewey tsitaat aastast 1916: "Demokraatia peab sündima uuesti igas põlvkonnas ja haridus on selle ämmaemand". Haridus ei saa piirduda faktide ja oskuste edasiandmisega, selle ülesanne on luua ka ruum, kus õpitakse austama erinevaid vaatenurki ja arendatakse kriitilist mõtlemist.
Kõlama jäi kogu seminarist ka kõrgkoolide esindajate mure, et me liigume üha enam kontrollitud kõrgharidusmaastiku suunas. Rahvusvahelistumise põhieesmärk ei ole mitte hariduse kvaliteet ja teadmiste ning oskuste jagamine, vaid majanduslik kasu.
Kas me pigem teeme koostööd või võistleme? Milline kahaneva rahvastikuga Euroopa riik saab endale rohkem sobilikke kolmandate riikide tudengeid, kes töökätena majandust turgutama asuvad. Kas meil on tasakaalus ühiskondlikud vajadused ja julgeolekukaalutlused?
Muidugi tunnistati, et paraku on näiteid selle kohta, et mitte iga kõrgharidusasutus ei tegutse eetiliselt ja nii ka iga rahvusvahelise tudengi motivatsioon ei pruugi olla eetiline, kuid see ei tähenda, et me karistame siis kõiki ühtemoodi reguleerides ning hirmutades.
Demokraatia aluseks on koostöö ja arutelu, kus hinnatakse argumente lugupidavalt ja avatult, isegi siis, kui arvamused lahknevad. Kui poliitikas on tõenäoliselt alati olnud probleemiks, et kiputakse oma õigsuse tõestamise tuhinas vaevu kuulama teise poole argumente, siis ma tajun, et ka hariduses kipume järjest enam vabadusi piirama ning lihtsalt vastanduma.
See omakorda kahandab võimalust avalikuks aruteluks, väheneb meie võime kriitiliselt hinnata infot ja leida lahendusi, mis viivad edasi nii indiviide kui ka ühiskonda tervikuna. Haridusel on kindlasti võtmeroll kriitilise mõtlemise, erinevate seisukohtade ja arvamustega tutvumise, aga ka erinevate valdkondade, sh poliitilise teadlikkuse ja kodanikuvastutuse edendamisel. See ei tähenda ainult teadmiste õpetamist, vaid ka oskuste arendamist, mis võimaldavad õppijatel erinevas eas ning tasemel eristada kallutatust ja teha vastutustundlikke otsuseid.
Hindan väga erinevaid arvamusi ja ka arutelusid, kui need on korraldatud vajadusest avatud arutelude järele ka vastuolulistel teemadel, aga mitte selleks, et julmalt ja ühemõtteliselt hukka mõista, pisendada, tsensuuri alla seda või oma tõde kõige õigema tõena kuulutada.
Üha enam näeme aga ühiskonnas äärmuslikku mustvalget mõtlemist, mis ohustavad empaatiat, mõistmist ja koostööd: kui sa pole minu poolt, oled minu vastu. Oleme kõik kuulnud lugusid, kuidas isegi pereliikmed on lõpetanud suhtlemise või juubelilauas tülli läinud, olgu teemaks sõda Ukrainas või vaktsineerimine. Rääkimata sellest, mis toimub avalikus ruumis või sotsiaalmeedias.
Meie kõrgkool on tänu rahvusvaheliste õppekavade avamisele samuti kokku puutunud hoiakute ning isegi solvavate väljaütlemistega, et kellele me seda teeme. Näiteks muserdas meid jupp aega teadmine, et ükski tudeng "musta nimekirja" riikidest ei pääse Eestisse õppima.
Olles tõesti viimastel aastatel oluliselt rohkem kui varem osalenud globaalselt rahvusvahelistel seminaridel ja konverentsidel, siis rahvuste välistamine koostöös tundub võõristav ning ma ei pea siinkohal silmas ametlikult kuulutatud terroristliku režiimi, Venemaad. Just selline aus ja sirge seljaga väljaütlemine on see, millest mõistan, et kõrgkool saab juhinduda.
Kui me aga vastuvõtuprotsessis vestleme Bangladeshi, Nigeeria, Pakistani, India jne tudengitega ning nad on tegelikult väga tugevad kandidaadid, siis mis alustel saab kõrgkool nad välistada? Me mõistame seda, et kui valime välja soovitavad sihtriigid rahvusvaheliseks õppeks ja koostööks, siis see on see, kuhu suuname oma ressursi turunduses, kuid me ei saa keelata teistel kandideerimist.
Viimatisel kohtumisel India suursaadikuga Eestis pani mind väga mõtlema tõsiasi, et mitte ainult kõrgkool ei kuluta ressurssi (põhjalik dokumentide ülevaatamine, vestlused ja suhtlus tudengikandidaatidega), vaid ka see inimene, kes kandideerib. Ta reisib enamasti teise riiki, sest seal on saatkond, kus viisa taotlemise teekonda alustada. Ta on kõrgkoolile teinud ülekande, sest kolmandate riikide tudengid ei saa tasuta õppida ning siis saab eitava otsuse. See on sellele inimesele liiga pikk teekond ja kulu. Kas meil on aus seda ikka nõuda või pakkuda, kui tegelikkuses me teame, et eksisteerib "riikide must nimekiri"?
Kes otsustab, kelle me maha jätame?
Ammustel aegadel oli meil hariduslõhe, sest mitte igaühel polnud võimalust kooliharidust saada. Sellele on järgnenud digioskuste lõhe ja nüüd on kõrgharidusmaailmas heade ja halbade riikide ning rahvuste lõhe.
Me peaks küsima, milliseid väärtusi me kanname? Ja ma ei räägi kindlasti, et rahvusvahelistumisse ei peaks suhtuma vastutustundlikult, muidugi peab. See peab olema tasakaalus nii kohalike kui globaalsete huvide ning võimalustega.
Haridus rahvusvahelises keskkonnas on võimalus, et meil oleks inimlik mõistmine, lugupidamine erinevate kultuuride ja rahvuste kohta, et oleksid oskused analüüsimaks infot, andmaks teadvustatud hinnanguid ja tegemaks vastutustundlikke valikuid ja otsuseid. Avatud ja kaasav haridus loob eeldused empaatia, koostöö ja vastutustundlike valikute tegemiseks ning suudab edendada inimlikku mõistmist ja toetada sidusat ühiskonda.
Me vajame uute asjade leiutamiseks teisiti mõtlemist. Mida me aga ei peaks mõtteviisina endale külge harjutama on see, et kasusaajad oleksime ainult meie ise. See on egotsentriline ja ühel hetkel olles ainult iseenda heaolu eest väljas kaotame teiste hoole ja lugupidamise.
Juba väikeste lastega tuleb alustada, tuleb õpetada neile, kuidas toime tulla eriarvamustega, erinevate inimeste hoiakute ja väärtustega, lisaks muidugi tänapäeva maailma info ülekülluse kui sotsiaalmeedia mõjuga. See on oluline ennetustegevus, et vältida lahendamata probleemide kuhjumist. Me ei saa küll võidelda iga lahingut oma laste eest, kuid saame anda neile vahendid ja usu paremasse tulevikku.
Iga kord, kui kirjutame midagi avalikku inforuumi või jagame oma arvamust kanalist hoolimata, peaksime hetkeks mõtlema, kas see sisu ja panus on positiivne, innustav ja ühisosa loov või pigem lõhestav ja rünnakut õhutav. Meie sõnad ja teod mõjutavad otseselt meie kaasteelisi ja ühiskonda tervikuna.
See ei ole meie ametist või rollist tulenev vastutus, vaid see on inimeseks olemise vastutus, et me ei sunni vabas ja demokraatlikus ühiskonnas kedagi isiklike eelistuste järgi raamidesse. Isegi mitte siis, kui ümbritsev maailm tundub hirmutav või ahvatlus teisi materdada suur. Me saame rõhuda väärtustele, aga ise neid positiivses ja inspireerivas võtmes kandes, mitte teisi vastandumist õhutavalt maha tehes.
Toimetaja: Kaupo Meiel