ERR Pokrovskis: elanikkonna arv on kaks korda langenud
Vene väed edenevad Donbassis ja rindeäärsete linnade elanikud on sunnitud oma kodudest lahkuma. Aastaga on näiteks Pokrovskis rinne lähenenud linnale nelja kilomeetri võrra.
Viimase kuuga on olukord Pokrovskis muutunud drastiliselt. Kui detsembris oli seal veel umbes 10 000 elaniku, siis nüüd – alla 5000, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Linnas pole ammu kütet, gaasi ega vett. Kolm nädalat tagasi kadus ka elekter. Eramajades on vähemalt ahjuküte.
"Korjame küttepuid üle kogu linna. Hea, kui sul on pere, mina aga olen üksi. Pole midagi teha - käin naabrite hoovides, võtan kas puid või laudtara. Oleks meil ainult elektrit," ütles kohalik elanik Olga.
Kortermajades on üldse võimatu elada – seal on külm ja ohtlik.
"Ma elasin viiendal korrusel, aga läksin mehe töö juurde elama. Ta töötab matusebüroos, teeb kirste. Elan nüüd matusebüroos. Seal me elamegi. Tegime endale voodi, panime ahju kõrvale. Teeme süüa, kütame, peseme ennast, sööme," rääkis Ella.
Vett toovad Pokrovskisse vabatahtlikud, kuid seda antakse ainult 20 liitrit päevas. Siin võib ka end soojendada ja telefoni laadida. Kiosk, kust me detsembris ostsime pirukad, on nüüd kinni, aga paar poodi on veel alles. Müüja Svetlana räägib, et kliente on.
"Siin on neil kodu, kui see pole veel puruks lastud. See hoiabki inimesi siin. Mitte kõik majad on veel hävitatud," ütles Svetlana.
Tõsi, paljud on nõus linnast lahkuma alles siis, kui on jäänud peakatusest ilma. Neid viiakse põgenike transiidikeskusesse, mis asub Pavlogradi linnas, 110 kilomeetri kaugusel Pokrovskist. Praegu on keskus peaaegu tühi.
"Praegu on meil vaikus, ilmselt sooja ilma tõttu. Läks natuke soojemaks ja põgenike vool kuivas kokku. Enamik inimestest ootab viimase hetkeni.
Ei tea, mida nad ootavad," ütles põgenike transiidikeskuse koordinaator Valentina.
Tamara töötas 50 aastat koolis ukraina keele õpetajana. Ta otsustas oma kodust lahkuda, kui vene väed olid sellest pooleteise kilomeetri kaugusel. Tee Pavlogradini võttis tal kolm päeva.
"Me pidime kõndima mudas kolm kilomeetrit. Mõnikord roomasime põlvili. Minuga koos olid naabrid, nad tõmbasid mind. Ma kukkusin mitu korda, aga nad ei jätnud mind maha. Siis kutsuti mingi maastur, mis viis meid kogunemispunkti.
Seal oli soe, meile anti süüa. Siis saadeti meid Meževa külla ning sealt järgmisel päeval juba siia," rääkis Tamara.
Kõik, mis Tamarale alles on jäänud, on tema mälestused.
"Ma elasin ikkagi elu asjaette. Ma olen palju teinud, mul oli palju õpilasi. Mul süda valutas nende pärast. Nüüd on vanadus käes. Alates sõja algusest ma ei leia enam endale kohta. Mul oli väga hea saatus, väga hea elu, aga täna ei istu teie ees mitte õpetaja, vaid lihtsalt kodutu," lausus Tamara.
Toimetaja: Aleksander Krjukov