Kristian Sirp ja Tõnu Pärn: droonitõrje vajab terviklikku lähenemist

Droonide pahatahtlik kasutamine elutähtsate objektide vastu on muutunud reaalseks ja tõsiseks julgeolekuohuks. Tõhus droonitõrje ei seisne vaid juhuslikus tehnoloogia soetamises, kirjutavad Kristian Sirp ja Tõnu Pärn.
Eesti julgeolek peab astuma uude ajajärku. Eleringi hiljutine otsus investeerida ligi 200 miljonit eurot kriitilise energiataristu kaitsmiseks, sealhulgas droonitõrjevõimekuse arendamiseks, on samm õiges suunas. Tänapäeva maailmas pole droonid enam pelgalt hobikasutajate mänguasjad, need võivad kujutada tõsist ohtu strateegilisele taristule, olles kasutatavad nii spionaažiks kui ka otseseks sabotaažiks.
Sisekaitseakadeemia kaugseire teadus- ja arenduskeskus on oma hiljutises uuringus rõhutanud, et droonide pahatahtlik kasutamine elutähtsate objektide vastu on muutunud reaalseks ja tõsiseks julgeolekuohuks. Just seetõttu on oluline, et Eleringi otsust rajada olulisemate objektide juurde droonitõrjevõimekus, käsitletaks mitte pelgalt majandusliku meetmena, vaid osana Eesti laiemast julgeolekustrateegiast.
Kriitilise taristu kaitse ähvardava drooniohu eest nõuab mitmetahulist lahendust. Ainult tehnoloogiast ei piisa, vaja on ka selget õiguslikku raamistikku ja operatiivset valmisolekut.
Praegu kehtiv seadusandlus annab droonide neutraliseerimise õiguse vaid kindlatele riigiasutustele nagu politsei ja kaitsevägi. Samal ajal on elutähtsate teenuste osutajatel, sealhulgas Elering, juriidiliselt piiratud võimalused end iseseisvalt droonide eest kaitsta. See loob paradoksaalse olukorra, kus infrastruktuuri haldajad peavad oma varade kaitseks lootma teistele, aga julgeolekuasutused peavad oma niigi piiratud ressursse veelgi hajutama.
Üks võimalik lahendus oleks anda kriitilise taristu haldajatele piiratud õigused vähem destruktiivsete tõrjevahendite kasutamiseks. Näiteks võiksid nad ise kasutada väiksema mõjualaga elektroonilisi tõrjesüsteeme või droonide vastu suunatud neutraliseerivaid droone. See võimaldaks kiiremat reageerimist ja vähendaks julgeolekuasutuste koormust.
Milline peaks olema droonitõrjesüsteem?
Tõhus droonitõrje ei seisne vaid juhuslikus tehnoloogia soetamises. Droonituvastus peab olema mitmetasandiline ja vastama objekti riskianalüüsile. Tuleb arvestada, et parimad tõrjesüsteemid kasutavad kombinatsiooni radaritest, kaameratest, mikrofonidest ja raadiosageduste jälgimisest, et eristada droone teistest lendavatest objektidest.
Neutraliseerimismeetmed, olgu need raadiosignaalide segamine, püüdmissüsteemid või muud tehnoloogiad, peavad olema tõhusad ja samal ajal ohutud nii taristu kui ka selle läheduses viibivate inimeste jaoks. Lisaks on oluline, et loodav droonitõrjesüsteem oleks kergesti integreeritav juba olemasolevatesse turvasüsteemidesse, et tagada sujuv toimimine ja koostoime.
Kui eesmärk on tugevdada Eesti ja laiemalt ka Balti riikide kriitilise taristu kaitset, ei tohi unustada huvigruppide vahelist koostööd ja koolitusi. Taristu ühiseks kaitsmiseks tuleb esmalt keskenduda lihtsatele ja kiiretele meetmetele: olemasolevate turvasüsteemide täiendamisele droone tõkestavate vahenditega nagu hoonete tugevdamine, purunemiskindlad aknad, tõkkevõrgud jms.
Samal ajal saab planeerida tõrjesüsteeme, sealhulgas kaardistada ära kriitilised taristupunktid, modelleerida drooniohud, et suunata investeeringud strateegiliselt suurima mõjuga kohtadesse. Alles seejärel saab mõelda tehnoloogia valikule ja katsetada pilootprojektide raames nutikaid andureid ja kaugseire seadmeid, ning lõpuks jõuda integreeritud lahendusteni ja luua ühine seire- ja kaitsemehhanismide platvorm liikmesriikidega.
Ajaline perspektiiv ja strateegilised otsused
Droonitõrjesüsteemi loomine pole kiire protsess, see nõuab hoolikat planeerimist, rahastamist ja seadusandlikke muudatusi. Esimesed lahendused võivad valmida paari aastaga, kuid täielikult toimiva ja seadustega kooskõlas oleva süsteemi rajamine võib võtta kauem. Samuti on oluline jälgida, et kõik kavandatud meetmed vastaksid rahvusvahelistele standarditele, tehnoloogia arengule ja kohalikule tegevuskeskkonnale.
Eesti on õigel teel, kuid oluline on tagada, et 200 miljoni euro suurune investeering looks integreeritud ja efektiivsed droonitõrjesüsteemi alused. Selleks on vaja nii poliitilist tahet kui ka koostööd erinevate osapoolte vahel. Taristu omanikud ja haldajad, julgeolekuasutused ja seadusandjad peavad ühiselt leidma parima viisi, kuidas Eesti kriitilist taristut kaitsta.
Toimetaja: Kaupo Meiel