Jürgen Ligi: energeetika üle peab vaidlema valitsuses, mitte parteikoosolekul

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul häiris teda väga mehhanism, kuidas kolme valitsuspartei juhid leppisid omavahel kokku mere- ja maismaatuuleparkide rajamises, kuigi seda oleks pidanud tegema valitsuses. Ligi rääkis ka, et maismaatuuleparkide kohta valeinfot levitavad allikad on Eestile vaenulik ja omavahel seotud võrgustik, et tekitada maailmas ebakindlust.
Rahandusministrina ja Eesti Energia üldkoosolekuna, kas teie teate neid arvutusi, mida valitsuserakondade juhid omavahel kokku leppisid. Olete te neid näinud?
Üht-teist ma olen näinud muidugi – me oleme valitsuses seda arutanud. Aga mina olen praegu mures otsustusmehhanismi üle. Valitsus ei ole asja lõpuni rääkinud, me oleme pidanud vaidlusi, aga juba homme on see päevakorras.
Mind ausalt öeldes väga häirib see, kui tullakse kuskilt parteikoosolekut ja teatatakse, et parteid leppisid kokku. Või parteijuhid. Puudutab see peaprokuröri, energeetikat, mida iganes. Otsustamiste koht täitevvõimu puhul peab olema valitsus ja seal peab olema argumenteeritud vaidlus. Koalitsiooninõukogus, nagu eile jäi mulje, ei saa otsustada mingisuguseid arve, mingisuguseid analüüse, mingisuguseid tehnilisi asju, mille otsustamiseks valitsusel on pädevus ja põhiseaduslik kohustus. See on minu mure.
Iseenesest kogu energeetikateemas on neid muutujaid, lahtisi otsi väga palju. Me ei tea, mis suunas tegelikult maailm suudab ennast muuta. Me ei tea, mismoodi keskkond sellele täpselt reageerib ja mis ajaks. Aga see vastutustunne, et me liigume jätkusuutlikuma majanduse poole, on see, mis on meil ühine. Seal sees tekib hulga detaile, kuidas me seda ellu viime, missuguse hinnaga. Kas me üldse oleme sel juhul konkurentsivõimelised ka sellesama vastutustundlikult toodetud elektriga? See on see, mille üle tegelikult peab vaidlema valitsuses, mitte parteikoosolekul.
Avalikkus ei tea täpselt, kuidas otsus üldse sündis. Meile hakkasid helistama erakonnajuhtide poliitilised nõunikud, kes pakkusid intervjuusid ja ütlesid, et pühapäeval olla otsus langenud. Teie teate, kuidas seda menetleti?
Oleme ju valitsuses korduvalt menetlenud. Mina olen ka oma kriitilisi küsimusi esitanud. Teades väga hästi, et minul ei ole mingisugust alternatiivset plaani, ma olen olnud eelmise valitsuse aruteludest kõrval. Ma kindlasti ei ütle, et ma olen sõdimas tuuleenergia arendamise vastu. Seda ma kindlasti ei ole. Aga ma tahaks, et see tuuleenergiaga lööks turul läbi. Et tarbijal ei oleks põhjust liiga palju nuriseda.
Nuriseda nagunii, aga liiga palju. Et me saaksime ikkagi seda päriselt ka toota, mitte ainult investeerida. Seal on meil ka riigiabiga mured, et mis tingimustel see välja on antud ja kas me ei peaks järgmist riigiabi luba hoopis küsima. Siin on neid tehnilisi asju, millest publik ei peagi täpselt aru saama. Aga millest võiks aru saada, et taastuvenergiast taandumine ei ole võimalik ega vajalik.
Valitsus lähtub otsustamisel parimast teadmisest, mitte lihtsalt poliitilisest kaubast. Praegu jäi avalikkuses väga mulje, nagu me lihtsalt kaupleksime. Keegi saab midagi, teine saab midagi vastu. Nii tegelikult ei tohi valitsus välja paista.
Ka kliimaminister Yoko Alender pandi väga keerulisse olukorda. Eilne "Aktuaalse kaamera" stuudiointervjuu oli ju ilmekas näide, kus ta sisuliselt pidi seisma ja põhjendama asju, mis olid tehtud tema selja taga.
Võibolla siis tema selja taga ka, aga eks tal oli ka raskusi. Me oleme ju ise valitsuse liikmed ja meil on see erapoolikus seal juures. Kuid me oleme siiski selle valdkonna võtmeministrid, mina küll vähem süsteemselt, sest elektrienergeetikasüsteemiga tegeleb rohkem kliimaministeerium. Aga ka mina pean tagama, et riigieelarve ei saaks koormust.
Ma ei taha sellist kultuuri, kus ministrid ja publik kuulevad selliselt uudiseid, nagu parteijuhid diilitaksid kuskil. Nii see ei ole ka, sest me oleme ju valitsuses ikkagi üsna kaua asju arutanud. Üsna paljudes asjades oleme üksmeelel. Aga neid lahtisi otsi ei peaks siiski sellisel moel sõlmima. Ministrid peaksid olema osalised, mitte parteiorganisatsioonid.

Räägime korra riigiabiloast. Te ütlesite, et võib-olla oleks vaja taotleda uut. Mis mure sellega on?
Kiirustamine. Et välja hüüda need vähempakkumised, ei ole täisgarantiid, et me suudame vältida koormust maksumaksjale. See on üks asi. Selle riigiabiloaga on see probleem, et praegu kehtiv saadi väga paljudel teistel alustel, kui oleks järgmine. Praegu kehtiv on seotud kogu selle Ukraina sõjaga ja nii edasi. Eritingimustele antud luba, mis kehtib aasta lõpuni. Aga selleks, et seda ära kasutada, tuleb juba aprillis välja hõigata vähempakkumine ja vähempakkumise jaoks on need küsimused vastamata. Siin on ajasurve väga suur. Me mööname, et see on probleem, aga me ei tahaks, et seda lihtsalt ignoreeritakse. Tuleb fikseerida need probleemid, mitte lihtsalt eemal kokku leppida.
Ehk te olete mures, et see aprillikuine vähempakkumine tehakse ülepeakaela ja et oleks vaja võtta veel korra aeg maha ja neid asju arutada?
Vähempakkumist ei tehta iseenesest ülepeakaela, aga kogu see tuuleenergia projekt vajab paremat läbitöötatust. Me arvame, et seda ebamäärasust saab vähendada, sealhulgas siis seda, mis puudutab riski riigieelarvele. Aga iseenesest ma võin ka öelda, et üht-teist on ka selleks erakonnajuhtide või koalitsiooninõukogu – ma ei tea, kuidas see täpselt oli, aga valitsus seda ei otsustanud – poolt paremaks läinud. Kuidas seda öelda, et seda entusiastlikku tarbimise eesmärki, mis kunagi oli 15 teravati kandis, praegu on on seda ambitsiooni alla tõmmatud. Samuti on alla tõmmatud tuuleparkide mahtu – vastavalt kaks maal ja kaks merel, mitte enam neli maal ja kaks merel.
Kas see tegelikult tähendab ka, et see ambitsioon, mida on väga palju kritiseeritud, et me tarbimismahu jagu toodaks taastuvenergiat 2030. aastal, et see ei ole päriselt realistlik?
Mul on hea meel öelda, et meie suurimad kriitikud ja põlevkivientusiastid on ise selle otsustanud 2020. aastal. Et see on EKREIKE valitsuse seatud ambitsioon. Me tahaksime, et ikkagi riik oleks järjepidev ja kõike ei pöörataks pahupidi võimuvahetusega. Nii et me suhtume sellesse eesmärki austusega.
Aga muret selle juures on. Kui me hakkame seda täitma, siis kas tuumaenergeetikale on enam turul ruumi? Kas me suudame ka oma elektrivõimsusi kusagile turule pakkuda? Selles mõttes, et tuumaenergia on kallim ja tuul võtab olulise osa aastast, pakub odava elektriturule ära.
Selles kokkuleppes on juttu ka salvestuse osast. See on väga mõistlik. Aga jällegi, me ei tea, mis hinnaga salvestamine toimub ja kui kallist toetust on vaja. Vähemalt minu küsimused valitsuses oleks olnud sellised ja sedalaadi nad on varem ka olnud.
Ma ei saa öelda, et meil oleks siin konflikt. Ma loen tihti ajalehest, kuidas üks erakond blokeeris teise plaani. Minul ei ole erakondlikku plaani ja ma arvan, et praegu ei eksisteeri sellist asja ka. Aga poolt- ja vastuargumendid ning küsimused, need tuleb ikkagi valitsuse istungil läbi arutada. Mitte lihtsalt öelda, et me oleme jõudnud tulemuseni. Praegu on sellega muresid õhus.

Te olete ise varem öelnud, et pigem võiks tegeleda maatuuleparkidega, aga nüüd on sündinud erakonnajuhtide kokkulepe, kus minnakse edasi ka kahe teravati meretuuleparkide toetamisega. Ja selle hind on kokku 2,6 miljardit eurot. See on hüperkallis võrreldes maatuuleparkidega. Kas see number ei tekita teis kui rahandusministris õudust?
Tarbija maksab oma tarbitu eest, siis tulevadki väga suured numbrid. Aga häda on selles, kas selline asi suudab turul müüa piisavalt, et see ära tasuks? Me kogu aeg maksame väga suuri summasid energiale peale. Minu varasem märkus oli, et jah, ma läksin sellele istungile optimismiga, et me suudame kuidagi fikseerida järkjärgulisuse, et alustame maatuuleparkidega. Aga ma sain sealt selle kurva ülevaate, mida ma ise ju ka olen kogu aeg prognoosinud, et maatuuleparkidele tuleb meeletu vastuseis.
Ongi mingisugused tüübid, kes sõidavad ringi, kes ei ole isegi kohalikud elanikud. Mul on selles mõttes usaldusväärsed andmed, et vähemalt suur osa nendest ei ole angažeeritud erakondlikult. Lihtsalt uhhuu-tegelased, kes levitavad vandenõuteooriaid, juttu sellest infrahelist, mis kusagilt tuleb. Ma saan sellest elukeskkonna häirimise argumendist suurepäraselt aru, et kohalikud ei taha oma rahu rikkuda. Aga sinna juurde joonistatakse ka õuduslugusid mingist infrahelist ja näidatakse pilte ja videoid. Näiliselt tõsised inimesed levitavad, kuidas tuulik vuhh ja vuhh läheb vaataja silmade alt läbi, mingisugune tume heli on seal juures ja vari liigub... See on ju valeinfo. Aga suur osa Eesti inimestest juba on võtnud seda kui tõestust, et tahetakse neid tuulikulabadega lämmatada, kurdiks ja idioodiks teha. Tegelikult on see valeinfo. Mina tahaks, et inimesed saaksid aru, et selle valeinfo allikad on Eestile vaenulikud ja omavahel seotud võrgustik, et tekitada maailmas ebakindlust.
Aga kui kohalik vastuseis on väga tugev, siis tuuleenergia arendamisel on pidur peal. See oli minu jaoks prognoositav. Nüüd on see juhtunud. Ja sellepärast ma ei saa lihtsalt käia ja öelda, et teeks ikka ainult [tuuleparke] maal. Ma ei saa seda öelda. Sest mu kartus on realiseerunud. Kõik on kõigele vastu. Selleks on omad löögirühmad, kes ringi sõidavad, et rahvast hullutada. Omad löögirühmad on ka sotsiaalmeedias. See ongi mõjutustegevus, kus inimesed aetakse lolliks ja nad hakkavad ise paljundama ja tootma seda. Nad arvavad, et nad mõtlevad oma peaga, aga tegelikult räägivad rumalusi ja teevad väga palju kahju.
Kas teie mure on see, et suuresti maksumaksja raha eest ehitatav elektrisüsteem ei suuda pakkuda tulevikus konkurentsivõimelist turuelektrit, mida saaks müüa Lätti või kuskile Kesk-Euroopasse?
Mina võitlen selle eest, et see ei oleks maksumaksja raha eest, vaid see oleks tarbija raha eest. See on suur vahe. Kui see tootmine tasub ära, siis tarbija maksab ja kokkuvõttes saab kauba õiglase hinnaga. Aga probleem on, et kui ta ei ole efektiivne, kui seal riskid on maandamata, kui meil tekib mingil ajal ülejääk, mida kuhugi ei ole müüa, siis see asi ei pruugi olla müüdav turule.
Kui me investeerime rohkem, kui tegelikult oma turg ära sööb, siis eksport ei pruugi vastu võtta seda. See on pikem jutt. Üks osa sellest on, et oleks võimalik ka üleeuroopaliselt hajutada neid riske. Kus parajasti tuult on, isegi päikesel on ju eri aegadel vahe Euroopa eriotsuses.
Tuleb otsida lahendust, kus tarbija saab oma kauba kätte, mitte maksumaksja ei tooda seda kunstlikult. See on keeruline jutt, aga eks me vaidleme, et see kaup oleks ikkagi müüdav. Aga fikseerime vähemalt valitsuses, mida me teame ja mida me ei tea. Ega pea kuulma, et keegi juba kõrval kuskil teadis. See on kogu minu sõnavõtu põhjus olnud.
Kui te olete nendel vaidlustel valitsustes osalenud, kas vastab tõele väide, et sotsiaaldemokraadid on kõige suuremad meretuuleparkide surujad? Ja selle taga on konkreetselt Jevgeni Ossinovski, kes nõuab, et kiiresti saaks riigiabiloa, et saaks asjaga edasi minna?
Ossinovski on Tallinna linnapea ja tema rollist ma ei tea midagi. Ma tean seda, et näidatakse näpuga erinevatele erakondadele. Ma arvan, et selleks ei ole tegelikult põhjust, sest erakonnad on kõik ühel või teisel moel taastuvenergiat pidanud vältimatuks. Opositsioonis on vastupidi, et kärtsutame oma põlevkivi edasi. Mida ei õnnestu muidugi kuidagi turule saada, aga ikka kärtsutame.
Räägivad näiteks ideoloogiast, aga loodusteadus ei ole ideoloogia. Urmas Reinsalu mingid ideologiseeritud... See on tegelikult väga turumajanduslik mehhanism, kus arvestatakse ka kõrvalmõjudega, kui me midagi teeme. Ressursside lõppemisega, keskkonnaga ja nii edasi. See ongi turumajandusele rajatud põhimõte. Kaasa arvatud on turumajanduslik see toetusskeem, mis on välja mõeldud. Üsna turumajanduslik. Ilma asjata räägitakse, et see on mingisugune sotsialism. Sotsialism oli see, keda mitte miski ei kottinud suure idee nimel. Reostati kõiki ja põletati lõplikke ressursse valimatult.
Aga näpuga näitamisi kuulsin ka eile. Rääkisin ühe inimesega, kellega me paljudes asjades oleme eri meelel. Tema näitas hoopis teises suunas näpuga ja ma püüdsin küll seletada, et see ei ole ilmselt tõsi, mis sa räägid, aga näidati ärihuvidele ja mingitele erakondlikele seostele. Mina ei ole sellise paranoiaga nõus. Et kui kellelgi on ärihuvi, siis tema ärakuulamine iseenesest ei ole patt. Kui see on avalik ja argumenteeritud järeldused tulevad sellest, siis on kõik korras. Aga neid argumenteeritud järeldusi ma tahangi saada valitsustest, mitte kuulda uudistest, et midagi on otsustatud.

Toimetaja: Urmet Kook