Andrus Hiiepuu: sideturul on konkurents pigem kui kauge unelm

Kui meedias on viidatud vajadusele reguleerida Telia valguskaabli kasutamise hinda, siis tegelikult on olemas veel kaks võimalust: paremini reguleerida juurdepääsu Telia kiurendile ja kaablikanalisatsioonile. Just kaablikanalisatsiooni, mis on ühtlasi ka konkurentsi piduriks, võib pidada Telia taristu kõige hinnalisemaks osaks, kirjutab Andrus Hiiepuu.
Meedias on tekkinud tänuväärne debatt (ülikiire) internetiteenuse hinna kujunemise üle ning selle üle, millist tasu küsib Telia teistelt operaatoritelt oma valguskaabli kasutamise eest. Kuigi valguskaabel on oluline, näeme Elisa vaates kõige kriitilisemat aspekti hoopis kaablikanalisatsioonis ehk selles taristus, mida mööda valguskaableid vedada. Tõsiasi on aga see, et kaablikanalisatsioon on Telia ainukontrolli all ning mõistagi puudub neil igasugune huvi konkurente "oma" klientideni lubada.
Selle olukorra kujunemise mõistmiseks on vaja vaadata tagasi Eesti Telefoni aega, mil riigiga sõlmitud kontsessioonilepingu alusel saadi kasutada maa-alune kaablikanalisatsioonivõrk. Omal ajal kirgi kütnud erastamise järgselt on korduvalt muutunud küll ettevõtte nimi, kuid kaablikanalisatsiooni kuuluvus on jäänud samaks.
Seega peavad Eestis alternatiivsed operaatorid kliendi asukohta oma kaabliga välja jõudmiseks rentima Telialt kaablikanalisatsiooni vaba mahtu, panema oma kaabli Telia sidetorusse ja jõudma mööda seda toru piki tänavaid kliendini.
Klient istubki Telia sidetoru lõpus
Miks pole näiteks Elisa asunud oma "torusid" rajama? Kahjuks on ebaratsionaalne ja kohati ka võimatu rajada paralleelset sidetaristut, sidekanalisatsioon jookseb tänavate all, kus sidetorudele ruumi niigi vähe ja tänavate üleskaevamine on peavaluks kõigile.
Rajada üks meeter kaablikanalisatsiooni on alati kordades kulukam, kui üks meeter kaablit, mis nendes torudes jookseb. Seetõttu pole ka reaalne, et keegi rajaks paralleelse kaablikanalisatsiooni olemasoleva kõrvale, see lihtsalt ei tasu kunagi ära.
Kuna Telia ja teised operaatorid võitlevad sama kliendi pärast, on selge, et Telial puudub igasugune huvi teisi operaatoreid "oma" kliendini lasta ning klient istubki Telia sidetoru lõpus nagu kunagi sunnismaine talupoeg oma talus ja imestab, miks operaatorid tema pärast ei võitle ja teenuste pakkumistega ukse taga ei ole.
Kui riik jõuliselt vahele ei astu ja konkurentsireeglite nõudmisega järjekindel ei ole, tekivadki siin praktikas probleemid, kus teiste operaatorite juurdepääsutaotlustele vastatakse, et sidekanalisatsioon on juba täis, Telia enda jaoks broneeritud, ei tea täpselt kus ja mis toru üldse jookseb jne. Rääkimata sellest, et kaarti, millel sidetorude kulgemist näha saab, pole olemas ning kui isegi kaart leidub, siis on see ärisaladus, mida konkurent mingil juhul näha ei tohi.
Eriti drastiline on olukord riigihangete puhul: operaatorid peavad pakkumist tehes tagama, et jõuavad oma kaabliga riigiasutuse eri asukohtades asuvate kõikide majadeni ning sageli väga lühikese ajaga. Kui selleks tuleb kasutada Telia, mis samuti hangetel osaleb, kaablikanalisatsiooni, on selge, et stardipakud ei ole selles jooksus samal kaugusel.
Alternatiivsetel operaatoritel tuleb läbida kadalipp Telialt tehniliste tingimuste väljakauplemisel, mis ajakriitiliste riigihangete puhul tähendab sageli veel Telia kehtestatud kulukate nn kiirtehniliste tingimuste tellimist. Selles moonutatud konkurentsi olukorras jääb paraku suurimaks kaotajaks riik ise ehk maksumaksja tasub arved, mis võiksid ja peaksid tegelikkuses olema palju väiksemad.
Korralik regulatsioon lööks konkurentsil punni eest
Kaablikanalisatsioonile juurdepääsu saamiseks olev regulatsioon on ajale lootusetult jalgu jäänud (pärineb 2017. aastast) ning on palju halle alasid, mis võimaldavad valdava turuosaga ettevõttel reeglitest kõrvale hiilida.
Näitena võib meenutada, kuidas mõned aastad tagasi vektoring tehnoloogiale ülemineku ettekäändel n-ö puhastati kogu Telia vaseühendustel baseeruv võrk alternatiivsete operaatorite renditud ühendustest ja ühtlasi puhastati ka kliendid teistest operaatoritest. Riik ei olnud kehtestanud Teliale kohustust pakkuda alternatiivsetele operaatoritele võimalust kolida vaseühendustelt üle optilistele ühendustele, mistõttu oligi kõik juriidiliselt korrektne, JOKK.
Õigupoolest ei saa olukorras, kus Telia kontrollib linnades üle 90 protsendi sidekanalisatsioonist, üldse rääkida vabast turust. Aus konkurents on võimalik üksnes ulatuses, mida regulaator ehk tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) Teliale ette kirjutab ja praktikas jõustada suudab.
Loodetavasti on ametkonnad omaaegsetest vigadest siiski õppinud ning TTJA ettevalmistatav uus juurdepääsuregulatsioon välistab võimalused turujõudu pahatahtlikult ära kasutada ning tagab ausa konkurentsi klientideni jõudmisel.
Eks ole omamoodi irooniline, et jätkuvalt sõltub ülikiire internetiteenuse areng Eestis sellest, kellele kuulub tavaline toru, mida mööda kaableid vedada.
Elisa Eesti eksperdid on siiski täiesti veendunud, et kaablikanalisatsiooni vabastamine ühe ettevõtte sisulise kontrolli alt annab sektori konkurentsile sisse erakordse hoo. Ja see kõik on hea uudis tarbijale, kelle jaoks suureneb valik ning hinnad langevad.
Toimetaja: Kaupo Meiel