Oliver Gailan: tarbijal tasub sideettevõtjate hindade suhtes nõudlikum olla

Teliale konkurentsi pakkuda sooviva ettevõtte sideteenuse tasuvus sõltub väga palju sellest, kui palju kliente turu hõivamise sammuga saadakse. Tarbija endale võitmises võiksid sideettevõtjad olla aktiivsemad, samuti võiksid tarbijaid olla teenusepakkujate hindade suhtes nõudlikumad, kirjutab Oliver Gailan.
Eesti sideturule on tekkinud peale turu avanemist ainsa sideettevõtte kõrvale hulgaliselt tugevaid ettevõtteid. Telia turuosa on interneti püsiühendustes 50 protsenti, Elisa 33 protsenti, STV üheksa protsenti ja teised kaheksa protsenti ning mobiilsides 42 protsenti, Elisa 33 protsenti ja Tele2 25 protsenti.
Eestis on üle 200 sideettevõtte. Sideregulaatorina teeb tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) turuanalüüse kõigi turuosaliste osas. Kui ilmneb, et mõni ettevõte omab märkimisväärset turujõudu võrgule juurdepääsu teenuste osutamisel, siis seisame hea selle eest, et need teenused ei pärsiks konkurentsi arengut sideturul. TTJA ülesanne on eelkõige jälgida, et hulgitasandi juurdepääsu turg toimiks, mis omakorda elavdab konkurentsi jaeturul.
Vaatame näiteks kahe suurema internetiühenduse pakkuja turuosade arengut viimase kümne aasta jooksul. Telia turuosa on langenud 57 protsendilt 50 protsendini, samal ajal Elisa turuosa kasvanud 20 protsendilt 33 protsendini. See trend on olnud läbi aastate stabiilne.
Kas konkurents ei toimi?
Kuidas aga on järsku viimasel ajal hakanud kõlama arvamused, et konkurents ei toimi, kui turuosade näitajad endiselt ilmestavad turu liikumist suurema konkurentsi tasakaalu suunas? Või on siiski probleemiks viimasel ajal iga-aastaselt kallinevad sidepaketid, mis ei jäta tarbijale valikuvabadust?
Telia on juba alates 2007. aastast tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks võrguteenuste osas. TTJA seadusest tulenev kohustus on kontrollida kord aastas Telia kuluarvestuse vastavust ja sellel põhinevaid võrgule juurdepääsu hindu. Viimaste aastate kontrollide põhjal on võrgule juurdepääsu hinnad ka langenud.
Telial on kohustus anda oma võrku kasutada teistele sideettevõtetele. Vaidlust ei käi selle üle, kas Telia võrgule on tagatud reguleeritud juurdepääs või mitte. Seda teenust kasutavad teised ettevõtted aktiivselt, näiteks sidekanalisatsiooni kaablite paigaldamiseks ja kaableid. Arvestama peab aga sellega, et kui ettevõte ei soovi rajada oma võrku, vaid soovib teiselt rentida, ei saa see toimuda tema jaoks tasuta. Võrgu omanikul on ootus ka oma investeeringu tasuvusele.
Telekommunikatsioon on mahuäri ja Teliale konkurentsi pakkuda sooviva ettevõtte sideteenuse tasuvus sõltub väga palju sellest, kui palju kliente turu hõivamise sammuga saadakse. Kui klientide maht on väike, jagunevad püsikulud väikese osa klientide vahel.
Samuti mõjutab tasuvust see, kui pika perioodi peale jaotatakse kliendi liitumisega seotud kulude tagasi teenimist. Arvutusi saab näidata nii ühte- kui ka teistpidi. Kui maht jaguneb suure osa klientide vahel, siis on investeeringute ja kulude tasuvus kiirem. Samuti võib hulgitasandi renditavat võrguühendust jagada mitme jaekliendi vahel, mis samuti suurendab konkurentsi. Klient aga ei vali kodust internetti ainult hinna, vaid ka teenuse kvaliteedi ja mugavate lisateenuste olemasolu põhjal.
Praegu kehtib Telia võrgu kasutuse hindadele ajaloolistel kulutustel põhinev kuluarvestuse mudel. See võtab arvesse Telia tehtud investeeringuid, nende eeldatava tasuvusaja, käidukulud, pluss Teliale mõistliku kasumi (Euroopa keskmine, 5,7 protsenti).
Kommentaar Tele2 esitatud arvutustele
Tele2 juht Margus Nõlvak tõi arvamusloos välja, et "kui tahaksime pakkuda oma 30-eurost netipaketti inimestele läbi Telia hulgihinna ning katta seejuures ära muud ettevõtte toimimiseks vajalikud kulud, maksaks sama pakett tarbijale hinnanguliselt 66 protsenti rohkem ehk ligi 50 eurot kuus."
Tõsi, tulemusi on keeruline ilma arvutuskäiguta kommenteerida. Küll aga saab välja tuua, et Tele2 on võtnud oma arvutuse aluseks käibemaksuga hinnad ja liitnud need kokku, aga tegelikult saab ettevõte käibemaksu tagasi, kuna tal on õigus arvestada see temale makstavalt käibemaksult tagasi. Seega tuleb võtta selliste hulgihindade arvutustel aluseks käibemaksuta hinnad, mitte käibemaksuga.
Ilma käibemaksuta on Telia lairibaühenduse hulgiteenuse kasutamise kulud 500/500 Mbit/s ühenduse puhul, soovides ühele jaekliendile teenust pakkuda, järgmised.
Telia internetiühenduse hulgihind sideettevõtjatele on hinnakirja järgi 17,89 eurot kuus.
Sellele lisandub liitumistasu 95,53 eurot kord, mis tuleks jagada kolme aasta, mitte ühe aasta peale, nagu teeb Tele2 oma näidisarvutuses, kuna tarbija keskmine teenuse kasutuse aeg Euroopas on kolm aastat, tegelikkuses aga veelgi pikem. Seega 95,53/3/12=2,65 eurot kuus.
Sellele lisandub veel dünaamiline koormustasu, mis on Euroopas teenust osutavate sideettevõtetel sellise andmesidekiiruse juures keskmiselt 3,01 eurot kuus.
Saame käibemaksuta Telia lairibaühenduse hulgihinna kuutasuks kokku: 17,89+2,65+3,01= 23,55 eurot kuus.
Telia pakub tarbijale 500/500 Mbit/s internetiühendust hinnaga 42,70 eurot kuus koos käibemaksuga. Seega, kui Tele2 tahaks Teliaga konkureerida, kasutades teenuse pakkumiseks Telia kaabelvõrku, siis piisaks, kui ta pakuks jaeteenust näiteks koos käibemaksuga 35 eurot ehk ilma käibemaksuta 35/1,22=28,69, mille puhul jääks Tele2-l jaekulude katteks 28,69–23,55=5,14 eurot kuus. Näiteks kortermajas saaks Tele2 seda ühendust veel jagada ilma kvaliteedis oluliselt kaotamata mitme kliendi vahel ja vähendada oma kulusid kliendi kohta.
Näeme, et tarbija endale võitmises võiksid sideettevõtjad olla aktiivsemad, samuti kutsume üles tarbijaid olema teenusepakkujate hindade suhtes nõudlikumad
Konkurents
Kui rääkida konkurentsiolukorrast jaeturul, siis on sideettevõtjate vaheline interneti püsiühenduste pakkumise konkurents linnalistes piirkondades üldiselt pigem hea, samal ajal maalistes piirkondades madalam, kuna elanike arv ja tihedus ning sellest tulenev võimalik tulubaas, mille osas konkureerida, on väiksem.
Kortermajade piirkonnas on tarbijatel võimalik valida mitme teenusepakkuja kaabelvõrgu vahel. Selliseid aadresse on meil kõigist aadressidest kokku 52 protsenti. Ühe teenusepakkuja kaabelvõrguga aadresse on 25 protsenti ja kaabelvõrk puudub praegu 23 protsendil aadressidel.
Riigi toetusega on viimase viie aasta jooksul rajatud turutõrkepiirkondadesse ka operaatorineutraalseid võrke. Neist suurimat opereerib Enefit OÜ.
Tarbijatele teenuse pakkumisel toimib sideturg Eestis vaba turumajanduse põhimõtetel ning teenuseid pakub erasektor. Tarbijahinnad kujunevad avatud majanduses vabal turul ja tarbijad peavad tegema oma valiku.
Analüüsid näitavad, et iga-aastaselt on sideettevõtjate turuosad mõningal määral muutunud, kuid me ei näe, et tarbija endale võitmiseks toimuks turul aktiivset tegevust. Seda võiks kindlasti rohkem olla. Tarbijad võiksid konkurentsi edendamiseks teistelt sideettevõtjatelt julgemalt konkureerivaid hinnapakkumisi küsida. Näiteks 2024. aastal vahetas mobiilsideettevõtet 71 000 tarbijat ja umbes sama palju jättis vahetuse pooleli, kuna olemasolev sideettevõte muutis olemasoleva lepingu paremaks.
Seega koos saame edendada konkurentsi nii, et TTJA hoolitseb sidevõrkudele avatud juurdepääsu eest ning tarbijad näitavad üles aktiivsust sideettevõtetelt parema hinna küsimisel.
Toimetaja: Kaupo Meiel