Mirjam Mõttus: meil räägitakse liiga palju seda kõik-pealinna-juttu
Eesti äärealadel elavad inimesed käivad oma sooviga elada linnadest väljapool riigile üle jõu. Äkki lahendaks selle olukorra nagu Mongoolias, kus steppides elavatele nomaadidele antakse parlamendi otsusega pealinna perifeersemates alades krunt, kui nad oma jurtaga pealinna kolivad, arutleb Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.
Haridusministeerium vaatab erinevatel põhjustel praegu üle kutsekoolide võrku. Kiirendatud korras soovib ministeerium muuhulgas ümber korraldada Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli. Põhjuseks tõdemus, et kool pole juba aastaid toime tulnud sellele määratud eelarvega ja toimetulematuse hinda ei saa lõputult kinni maksta.
Kool on oluline mitmel hariduslikul põhjusel, ent lisaks sellele on 300 elanikuga Vana-Vigala küla kutsekoolist otseses sõltuvuses, sest sealses sööklas valmib toit põhikoolile, õpilased elavad kutsekooli ühiselamus, koolis on suurem osa piirkonna töökohti ja kõige tipuks sõltub põhikooli ja ümberkaudsete elamute toasoe kutsekooli katlamajast. Kutsekool näib olevat kogu asula süda ja kui see seiskub ja vereringe lakkab, hääbub ka kõik muu.
Vähemalt nii väidavad kohalikud, kes on ministeeriumi plaanidest omajagu ärevil. Kohalike meeleolu võtab Vigala sotsiaalmeediagrupis kokku kommentaar, mis sedastab: "Maal on elu kallis ja maakoolide sulgemisega suunatakse paljud maapiirkondade inimesed suurlinnadesse või nende lähedusse elama. Seal on nende karjatamine ja ülalpidamine palju lihtsam ja odavam." Niisiis nähakse kooli sulgemise kavatsuses maaelu üldisemat hävitamise plaani.
Vana-Vigalast 240 kilomeetrit kagu suunas tunnevad sarnaseid emotsioone Põlva inimesed. Seal on riik ametis väljakolimisega. Ainuüksi selle aasta jooksul on end kokku pakkinud mitmed ametid, aga ka pangakontor. Selgunud on seegi, et uut riigimaja niipea Põlvasse ei tule. Tõsi, statistika on armutult näidanud, et paari külastuse pärast päevas polegi kontorite lahtihoidmine mõistlik.
Regionaalminister Piret Hartman pakub, et põhimõtteliselt võiks ju sellistes väheneva rahvastikuga kohtades tööle panna mobiilsed ametnikud. Mitte inimene ei sõida enam maksu- või sotsiaalkindlustusametisse, vaid ametnik läheb ise inimese kutsel koju ja aitab vajalikud asjad korda ajada.
Aga mida teha Vana-Vigala inimestega, kui ametikool tõesti paari aasta pärast suletakse? Kohapeal tekkivatest probleemidest saavad kohalike mured ja kui sealt siis julgetaksegi küsivalt riigi poole vaadata, kõlavad kõik need vanad head sissemängitud palad: me ei saa maksta kinni teie elu äärealadel, investeeringuid tehes peame mõtlema, kus kasusaajaid on võimalikult palju, mõistlikum oleks, kui te elaksite linnas ja üldse, kui nii raske on, miks te siis olete seal.
Võtke seda, kuidas soovite, aga meil räägitakse natuke liiga palju seda jürimõisalikku kõik-pealinna-juttu. Kus inimesed elada saaksid, kuidas tagataks vajalikud teenused, mida juba praegu elanikele ei jätku, sellest nii väga ei räägita. Ja eks siiani on ikka hoitud ka seda mõtteviisi, et elu Eestis peaks olema võimalik siiski igal pool. Aga hea küll.
Heidame korraks pilgu Mongooliasse, mis on pindalalt suurem kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania kokku ja mis on seega oma 3,4 miljoni elanikuga maailma kõige hõredamalt asustatud riik. Kõik-pealinna-trend on seal kiires arengus. Juba praegu elab 45 protsenti Mongoolia rahvastikust pealinnas Ulaanbaataris ja kasv jätkub. Meil Eestis elab muide pealinnas umbes 35 protsenti elanikest.
Eesti mure on liiga vähe inimesi ja liiga vähe just äärealadel. Et see nii on, selles on oma rolli mängida kõigil. Inimesed ise on blokeerinud arendusi, mis tooksid piirkonda juurde töökohti ja elu. Riik pole samal ajal suutnud oma sõna pidada kasvõi korralike ühenduste loomise osas.
Mongoolia mure on külm, seal lihtsalt on väga külm. Teine häda on kliimamuutustega, mis tähendavad, et üha keerulisem on varuda vajalikus koguses toitu loomadele raskete talvede üleelamiseks. See aga tähendab, et rasketel aastatel ei pea nomaadide karjad oludele vastu ja surevad külma ja nälja kätte. Näiteks 2009–2010. aastal kaotasid sealsed karjakasvatajad raske talve tõttu kohati 50–60 protsenti oma loomadest. Kõik see mõjutab sealseid inimesi, täpselt nagu meie äärealade arengut mõjutab inimeste vähesus ning teenuste ja asutuste kokkutõmbamine.
Muutuste tuules ja olude sunnil rändavad nomaadid vabadustunde andnud steppidest kiirelt areneva pealinna Ulaanbaatari jurtalinnakusse. Püstitavad kõrge tara keskele traditsioonilise ümmarguse elamu, mida Mongoolias kutsutakse ger'iks ja elavad. Kuidas on see võimalik? Mongoolia parlament otsustas 2008. aastal, et oma ger'i ehk jurtaga linna kolijad saavad igaüks kingiks 700-ruutmeetrise krundi. Ja palun väga, 60 protsenti Ulaanbaatari elanikest elab sellises telklinnakus.
Joogivee, kanalisatsiooni, teede ja muude mugavustega on jurtalinnakus keeruline. Samuti napib tööd, seega ka sissetulekuid. Vaesus lokkab, ühes sellega alkoholism ja kõik muu, mis vaesusega kaasas käib. Lisaks on neil lõputu igatsus steppide ning oma päris mina järele, aga eks elu nõuab nii. Kuigi jurtalinnaku elanikele planeeritakse korterelamute rajamist, siis oma ger'iga kokku kasvanud mongoleid see mõte ülemäära rõõmsaks ei tee.
Ehk oleks Mongoolia süsteem võluvits meiegi muredele: kalliks maksma minevad äärealade elanikud saavad pealinna perifeersematel aladel krundi, löövad oma osmiku seal üles ja siis ongi meid kõiki palju lihtsam karjatada ja ülal pidada.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel