Selle aasta juunikuus olin ma peaaegu kaks nädalat Kasahstanis. Kasahstanis viibisin ma kolmes linnas, Astanas, Karagandas ja Almatõs ning see oli suhteliselt pöörane sahmimine, kuna Kasahstan on territooriumilt suur ja vahemaad on seal pikad.

Kasahstan on huvitav riik. Vene keel on seal põhiseaduse järgi "rahvastevahelise suhtlemise keel" ning praktikas tähendab see, et tihti võib vaadata vene keelele kui de facto kõige tähtsamale riigikeelele. Teatud mõttes teeb see vene keelt oskavale inimesele elu lihtsamaks.

Kuna inglise keele oskusega on Kasahstanis lood kehvad, siis saab vene keeles ilusasti hakkama. Lisaks sellele, et vene keeles on sisuliselt võimalik kõiki asju ajada, on ka suur osa silte kas kakskeelsed (vene ja kasahhi keeles) või siis ainult vene keeles ja sellest johtuvalt on ka orienteeruda lihtsam.

Venemaa agressioon Ukrainas lükkas Kasahstanis käima huvitavad protsessid. Ütleme nii, et Kasahstanis on alati Venemaa poole vaadatud ettevaatlikkusega. Neid tundeid pole ka vähendanud Venemaa poliitikute väljaütlemised läbi viimaste aastakümnete – küll on keegi jälle väitnud et Põhja-Kasahstan peaks kuuluma Venemaale, küll on räägitud venelaste diskrimineerimisest Kasahstanis, küll on öeldud, et Kasahstan on Venemaa liitlane ehk peaks olema omalaadne vasallriik.

2022. aasta jaanuaris oli Kasahstanis sündmus, mida sealmaal tuntakse nime all kantar. Need olid nädal aega kestvad protestid, mis vähemalt kolmes linnas lõppesid autode põletamise, poodide rüüstamise, tänavalahingute ja isegi inimohvritega.

Protestide allasurumiseks saatis Venemaa juhitud kollektiivse julgeolekulepingu organisatsioon, mida tavaliselt teatakse venekeelse lühendiga OKBD, Kasahstani paar tuhat kiirreageerijat, kellest enamik olid Venemaa sõdurid. Kantar on siiamaani lahtine haav, sest ametlikult pole mingit juurdlust toimunud, kedagi sisuliselt pole süüdi mõistetud ja ning keegi ei tea, kes või mis protestide ja rüüstamiste taga seisis. Seda enam liiguvad erinevad kuuldused ja vandenõuteooriad.

Kui sõda Ukrainas ja kantar midagi saavutasid, siis seda, et need sündmused tõid ühiskonnas rohkem nähtavale radikaalselt meelestatud äärmused.

Ühelt poolt aktiviseerusid Kasahstanis äärmusrahvuslased, keda kohapeal nimetatakse natsionalistideks ning kelle eesmärk on katkestada Kasahstani sidemed Venemaaga ja integreerida Kasahstan tugevamalt panturgi maailma. Teisalt said ühiskonnas järjest nähtavamaks venemeelne seltskond, kelle seas on nii kasahhe, venelasi kui ka teiste rahvaste liikmeid. Nemad kordavad ka meil tuntud Venemaa jutupunkte sellest, kuidas lääs mandub, Venemaa on uus maailmavõim ja lääne vandenõu süütu ohver.

Käimasolevat sõda Ukrainas meenutab veel see, et alates 2022 aastast on Kasahstani saabunud nii Ukraina sõjapõgenikke kui ka mobilisatsiooni-, majandus- ja poliitilisi pagulasi Venemaalt. Kusjuures ma hiljuti õppisin uue väljendi: Venemaa inimesed nii eksiilis kui ka Venemaal endal nimetavad selliseid majanduspõgenikke колбасная эмиграция ehk vorstimigrandid, kes peamiselt lahkusid Venemaalt kuna kartsid ennekõike lääne sanktsioonide mõju oma elujärjele ja sissetulekule.

Nende äärmuste vahele jääb suur osa elanikkonnast, kelle suhtumine Venemaasse on pigem neutraalselt positiivne. Ühesõnaga Venemaad ei vaadata kui vaenlast, vaid kui lähedast riiki, millega seovad tihedad ja mitmekülgsed sidemed. Venemaale minnakse õppima, seal käiakse arsti juures, Venemaal elavad sugulased ja Venemaa ning Kasahstani vahel on ka tihedad majandus-, kultuuri-, akadeemilised jne sidemed.

Vene keel ja Venemaa meedia on siiani paljudele Kasahstani elanikele aknaks maailma. Maailmast toimuvast saadakse enamasti teada vene keele vahendusel, uut teaduskirjandust loetakse venekeelsetest raamatutest ja artiklitest, Venemaalt sõidetakse Kasahstani konverentsidele ja vastupidi.

Kasahstan on riik, mis on saanud üheks platsdarmiks, mille abil väldib Venemaa Euroopa Liidu, USA ja teiste lääneriikide kehtestatud sanktsioone. Läbi Kasahstani, aga ka Kõrgõzstani liiguvad kaubad, mida Venemaale otse müüa ei tohi, ei saada või ei taheta. Nii on Kõrgõzstani eksport kasvanud alates 2022. aasta veebruarist 20 korda ja pole palju vaja arvata, mille arvelt.

Kasahstan on saanud ka omalaadseks akadeemiliseks vahendajaks lääne ja Venemaa vahel. Kasahstani teadlased käivad Venemaal arhiivides ja avaldavad oma uurimistööde tulemusi lääne ajakirjades või artiklikogumikes. Siiski, viimasel ajal on Kasahstani ülikoolid ja teadlased muutunud ettevaatlikuks Venemaaga koostöö suhtes, sest paljudes lääne rahastatud projektides Venemaa teadlasi heal meelel ei nähta või on koostöö suisa keelatud.

Peab mainima, et ega Venemaal ka ei magata. Hiljuti asutati Venemaal välisministeeriumi juures osakond, mille eesmärk on monitoorida endise Nõukogude Liidu aladel eksisteerivaid meeleolusid ja levitada Venemaale soodsaid narratiive. Nii seisab mustvalgel asutamisdokumendis, mis on ka vastava ametkonna lehel kättesaadav.

Ma sain Almatõs kokku vana sõbraga ja küsisin tema arvamust selle kohta, et kui tõenäoline on see, et Kasahstani ühiskond ja riik pöörab Venemaale selja ja integreerub kas rohkem panturgi maailma või läheneb Euroopa Liidule. Mu sõber arvas, et seda niipea ei juhtu, kui üldse.

Venemaa on Kasahstani elanikele siiamaani see riik, millele vaadatakse kui millelegi suurele ja võimsale. Kasahstan elab Venemaa info-, meedia- ja kultuuriruumis, mida näitab kasvõi see, et igal pool mängib Venemaa poppmuusika ning Venemaa artistid esinevad tihti Kasahstanis, kõik raamatupoed on täis Venemaa raamatuid ja toidupoed Venemaa toiduaineid. Leidub terve rida kasahhe, kes on Venemaal karjääri teinud ja neid vaadatakse kui edukaid rahvuskangelasi.

Kasahstan kirjeldab oma välispoliitilist orientatsiooni kui mitmevektoriaalset. See tähendab, et tahetakse olla heades sidemetes maailma erinevate jõu- ja majanduskeskustega. Sarnane poliitika valitseb ka teistes Kesk-Aasia riikides. Asju aetakse kõigiga ning välditakse kindlate positsioonide võtmist. Selline poliitika jääb nähtavasti kauaks ning see on ka Kesk-Aasia riikidele väga mugav.