Taani on toiduainete maksustamises 25 protsendiga esimene, praegu veel oleme 22 protsendiga Bulgaariaga sama pulga peal, aga juulist 24 protsendiga enam mitte. Üldine käibemaksumäär ise on mitmeski Euroopa riigis kõrgem kui Eestis, ent mitte toiduainetel, vähemalt mitte niinimetatud põhitoiduainetel. Võtan praegu järjest ja suvaliselt riike: Prantsusmaa 5,5 protsenti, Saksamaa 7 protsenti, Kreeka 13 protsenti, Ungaris põhitoiduained 5 protsenti, Iirimaal põhitoiduained 0 protsenti, Itaalias esmatarbekaubad 4 protsenti ja muu toit 10 protsenti.

Lätis on käibemaks 21 protsenti, kuid värsketele puu ja köögiviljadele vähemalt käesoleva aasta lõpuni 5 protsenti, Leedus samuti 21 protsenti, ent kehtib erand mõnedele toiduainetele, nagu näiteks beebitoidule.

Veel näiteid. Hispaania lõpetas eelmise aastaga põhitoiduainete käibemaksu ajutise vähendamise meetme ja selle aasta jaanuarist kerkis seal käibemaks sada protsenti, aga seda varasema kahe protsendi asemel neljale. See tähendab, et juulist on Eestis põhitoiduained üksnes käibemaksu arvestades viiendiku võrra Hispaaniast kallimad.

Eesti toiduainete käibemaksumäär edestab juba praegu suurt osa Euroopa Liidust kordades, mitte mõnedes protsentides. Isegi diktaatorlikul Venemaal kehtib toidule ja esmatarbekaupadele kümneprotsendiline käibemaks, sellal kui üldine määr on 20 protsenti.

Hiljuti võrdles Eesti Ekspressi ajakirjanik hindu Soome ja Eesti Prismas ja sai tulemuse: 17 tootega toidukorv läheb Soomes maksma 63 eurot, aga Eestis 112 eurot. Tõenäoliselt on selles võrdluses subjektiivsust ja äärmusi, ent päris kindlasti ka 15 euro suurune käibemaksu erinevus: Soomes on käibemaksumäär 14 protsenti.

Aina sagedamini kuuleme rõõmsaid kiljatusi kusagilt Hispaaniast, Itaaliast või Prantsusmaalt, kuhu eestlased on elama kolinud, et ilm on ilusam, kõik palju odavam ja pole kavatsustki koju naasta ning maksufestivalist osa võtta.

1990. ja 2000. aastatel pareerisid poliitikud käibemaksuerisuste kehtestamist toiduainetele peamiselt väitega, et meie rahvusvaheline leivanumber ja edu pant on võimalikult lihtne ja ühetaoline maksusüsteem. Alates möödunud kümnendist selle taha enam üleliia sageli peitu ei poeta, sest maksude tasumist ei kontrolli enam ametnikud käsitsi, vaid targad IT-süsteemid.

Kas eesti ettevõtja ongi eriti ahne?

Uus argument on demagoogiline pooltõde, mille aluseks pole tegelikult tõsiseltvõetavaid uuringuid ega analüüse: toiduainete käibemaksu vähendamise korral kasutavat tootjad ja kaupmehed seda lihtsalt kasumi kergitamiseks ja tarbija ei saa mingit tulu.

Riigikogu valimistel võib toiduainete käibemaksu vähendamise teemat mõne erakonna programmis isegi näha, ent jutt muutub kohe, kui erakond pääseb koalitsiooni. Järsku saavad toidu tootjatest ja müüjatest verejanulised kapitalistid, kes tahavad eestlastelt seitse nahka koorida.

Järelikult peavad Eesti ettevõtjad olema võrreldes Euroopa kolleegidega iseäranis ahned, sest seal kehtivad endiselt suured käibemaksuerisused ja tarbijat miskipärast ülemääraselt ei koorita. Aga mõtleks veidi? Kui valdav osa Euroopa Liidu riikidest rakendab toiduainetele suuri käibemaksusoodustusi, siis järelikult on neil milleski õigus. Võib-olla on nad isegi targemad kui meie?

Keskendun nüüd peamisele väitele kasumiahnete tootjate-töötlejate-müüjate kohta. Euroopa Keskpanga ja OECD uuringud on näidanud, et enamasti jõuab 50–80 protsenti käibemaksu langetamisest toodete lõpphinda.

Saksamaal vähendati 2020. aasta koroonaajal üldine käibemaks ajutiselt 19 protsendilt 16 protsendile, selle tulemusena kahanesid hinnad keskmiselt 1,3–2 protsendi võrra, ehkki mitte kolm protsenti. Ka Hispaanias ja Poolas on rakendatud ajutiselt toidule käibemaksu alandamisi, mille tulemusena hinnad langesid oluliselt.

Loomulikult ei toimunud hinnalangus sealgi käibemaksu vähendamise ulatuses, põhjuseks eelkõige üleüldine inflatsioon, mis oli toona väga kiire. Tootjatele kerkisid ju kõikvõimalikud sisendhinnad, eriti energia maksumus, ent ometi säästeti raskel ajal tarbijaid.

Toiduainete hinnad on Eestis seni kerkinud tõepoolest tohutult ilma käibemaksu tõstmatagi. Samal ajal on mõned Euroopa riigid vähendanud enda inflatsiooni ohjeldamiseks ajutiselt veelgi meie mõistes olematut toiduainete käibemaksu, et inimestel oleks kergem ja hinnatõus taltuks. Eesti poliitikud tõstavad aga veel panuseid ja suurendavad seda.

Kõlab hullumeelselt, sest eelmise aasta detsembris oli tarbijahinnaindeks statistikaameti andmetel 42 protsenti kõrgem kui 2021. aasta jaanuaris. Nii veebist kui ka kauplustest kohapealt hinnainfot hankiva Tarbi Targalt mobiiliäpi värsketel andmetel kasvasid toidukaupade hinnad viimase 12 kuuga 6,5 protsenti, mis tekitab küsimuse, kuhu on meil veel minna.

On fakt, et käibemaksu langetamine tooks endaga hinnalanguse, aga seda eeldusel, et üldine inflatsioon püsib kontrolli all. Ent leidub veel üks paradoks, millest poliitikud ja ametnikud kuigi innukalt rääkima ei kipu: kui maksulangetused langetavad hindu tõepoolest veidi vähem kui nende ulatus, siis maksutõusud suurendavad hindu veel rohkem kui kasv ise. Ühel juhul langeb hind oodatust vähem, teisel juhul tõuseb kardetust rohkem, andes inflatsioonile üksnes hoogu juurde.

Kui riik kergitab käibemaksu kaks protsenti, tekib ettevõtetel võimalus ümardada hindu ülespoole rohkemgi kui maksutõus nõuaks. Kui mingi kaup maksis enne 1,99 eurot, peaks maksutõus viima selle kahe euro ja kolme sendini, ent selle asemel on jaeketil kiusatus kergitada hinda 2,09 või lausa 2,19 euroni.

Miks? Sest tarbija on sellise hinnakujundusega harjunud. Maksude kergitamine mõjub tarbijale vältimatuna ning sestap on müüjatel lihtsam õigustada ka kaupade hinnatõusu. Maksutõusu tekitatud täiendavaid hinnatõuse oleme näinud Eestis varemgi, näiteks 2009. aastal, mil käibemaks kerkis 18 protsendilt 20 protsendini.

Või teine näide: "Euro hinda ei tõsta", mis oli Eesti Kaubandus-Tööstuskoja algatatud kampaania eesmärgiga ära hoida põhjendamatu kaupade ja teenuste hindade tõstmine euro kasutuselevõtu käigus 2011. aastal. Miks mitte tuua see taas lauale ja teha ühiskondlik kokkulepe pealkirjaga "Põhitoiduainete käibemaksu alandamine langetab põhitoiduainete hindasid"?

Aga mis saab riigieelarvest?

Coopi poekett tegi ettepaneku langetada piima, liha ja köögiviljade käibemaks 13 protsendi juurde ning on arvutanud, et riigile laekuks selle võrra 30 miljonit eurot vähem tulu. Kas 30 miljonit eurot päästab kaitsekulude tühimiku? Küllap mitte, aga kindlasti oleks see toeks paljudele tavaliste tarbijatele, kes saavad riigilt tugeva sõnumi, et ta siiski hoolib oma kodanikest. Ja võib-olla on kodanikud nõus tasuma muude kaupade eest ka 25-protsendilist käibemaksu, sest neid oste ei tee nad igapäevaselt.

Isegi kui hinnad lõppkokkuvõttes inflatsiooni tõttu kerkivad, ei tähenda see, et käibemaksu langetamine oleks kasutu, sest hinnad on ikkagi madalamad, kui need muidu olnuks.

Eesti jaekaubanduses on üsna armutu konkurents ja mingitest kartellilepetest pole siin juttugi. Kui üks jaekett langetab hindu, peavad teised sama tegema. Sama käib toiduainete tootjate kohta. Mõned tootjad ja kaupmehed võivad küll lühiajaliselt käibemaksu langetamise arvelt rohkem teenida, ent pikaajaliselt survestab konkurents neid ikkagi hindu langetama.

Eriti kurb on see, et oma poolvalede või pooltõeste väidetega püütakse mõjutada meie kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe. On ju toit esmatarbekaup, millele nad kulutavad suurima osa oma sissetulekutest. Kui riik tahaks vaesust päriselt vähendada, oleks just toidu käibemaksu vähendamine selleks parimaid teadaolevaid mooduseid.

Aastakümnetega oleme kuidagi ära harjunud, et 1990. aastate üliodav kauboikapitalismi maa on kujunenud Euroopa Liidu üheks kalleimaks riigiks. Aga ei saa kunagi unustada, et armastus käib kõhu kaudu – kui järjest rohkemad eestlased peaksid tajuma kõigi keharakkudega, et see riik on muutunud võrreldes teistega kuidagi eriti koormavaks, võib ka see kujutada endast ohtu.