Tõenäoliselt pole inimest, kes poleks midagi kuulnud rohepöördest. Tegemist on Euroopa olulise ja vajaliku algatusega, kuid kahjuks on see saanud negatiivse kuvandi ja sel teemal jagatakse kriitikat igast suunast. Euroopa on selles aga ise süüdi, sest Brüsselis viljeldav ebamõistlik bürokraatia on muutunud ohuks hädavajalikule rohepöördele. 

Viimasel ajal on palju vastukaja saanud ESG-ga seonduv ehk suurematele ettevõtetele kohustuslik kestlikkusaruandlus ning sellega kaasnevad ebamõistlikud kulud, umbes 300 000 eurot aastas. On absurdsuse tipp, et ettevõtte põhitegevuse asemel kulub põhiaur tohutule aruandlusele, mis peale selle maksab meeletult palju.

Lisaks ESG-le on viimasel ajal meediasse jõudnud ettepanek lükata edasi juba heaks kiidetud ning alates 2027. aastast transpordikütustele rakenduv süsinikumaks. See puudutab heitkogustega kauplemise süsteemi ETS2 (Emission Trading System) rakendamist transpordikütustele, mis oleks analoogne energiamajanduses juba 2005. aastast kehtiva ETS1-süsteemiga.

Mõistetavalt on transpordikütuste CO₂-maksu edasilükkamine poliitiline otsus, kuid sõltumata sellest, kas ETS2 rakendumine lükatakse edasi või mitte, pole avalikkusele selgitatud sellega kaasnevat järjekordset tohutut aruandluskohustust. Absurdne on see, et riik soovib kütusemüüjaid viia tagasi "kiviaega", sundides ettevõtteid esitama mahukaid andmekogumeid keerulistel Exceli vormidel. Need on nii komplitseeritud, et isegi ministeeriumi ametnikud ei suuda neid arusaadavalt selgitada.

Veelgi arusaamatum on asjaolu, et samu alusandmeid esitatakse ametkondadele juba aastaid automaatsete rakenduste vaheliste API-liidestuste kaudu ühe nupuvajutusega, lihtsalt teisel eesmärgil. Pärast sel nädalal toimunud kohtumist kliimaministeeriumis tekkis siiski õhkõrn lootus, et mõistlik lahendus võib olla silmapiiril, kuid täielikku kindlust selles veel pole.

Rohepööre ja kulude kasv

Rohepöördega kaasnevad ka suured kulud. Tarbijate jaoks tähendab ETS2-süsteemi ehk süsinikumaksu rakendamine bensiini ja diislikütuse hinna tõusu. Sõltuvalt CO₂-kvoodi hinnast võib liitrihind tõusta kuni 20 senti, kuid halvemal juhul isegi 80 senti.

Ei saa heaks kiita Euroopa otsust kopeerida transpordikütuste CO₂-kvoodisüsteem energiamajanduses juba 2005. aastast kasutusel olnud ETS1-süsteemist. See süsteem sisaldab liiga palju spekulatiivseid elemente, mis võimaldavad finantsasutustel ja vahendajatel CO₂-kvoote kokku osta, turul kunstlikku puudujääki tekitada ning sellega tonnihinda tõsta.

See on järjekordne näide, kuidas Brüsselis tehakse asju keeruliseks. Lähenemisel on küll omad põhjused, kuid jääb vaid loota, et Euroopa Komisjon suudab efektiivselt kontrollida turule antava CO₂-kvoodi mahtu ning hoida seeläbi CO₂ hind majandusele talutaval tasemel. 

Rohepööre vajab mõistlikku lähenemist 

Kirjeldatud näited on vaid osa põhjustest, miks rohepööre on saanud negatiivse kuvandi. Peamine süüdlane on Brüsseli bürokraatlik masinavärk, mis muudab ülemineku keeruliseks ja kulukaks.

Probleemi teine tahk on suurriikide, nagu Hiina ja USA, erinev suhtumine kliimapoliitikasse. USA on juba teist korda Pariisi kliimaleppest välja astunud, samal ajal kui Hiina jätkab fossiilkütustesse investeerimist, arendades paralleelselt ka taastuvenergiat ning juhtides elektriautode ja akutehnoloogia innovatsiooni. USA kliimapoliitika sõltub presidendi administratsioonist, kuigi mitmed osariigid edendavad jätkusuutlikkust ka sõltumata föderaalsest suunast.

Euroopa rohepööre on küll ambitsioonikas, kuid selle elluviimist pärsib ülereguleerimine ja bürokraatia, mis tõstab ettevõtete kulusid ning pidurdab innovatsiooni. Kui Hiina ja USA suudavad kiirelt kohaneda ja oma strateegiaid paindlikult kohandada, siis Euroopa ettevõtted jäävad tihti kinni reeglite ja aruandluskohustuste rägastikku.

Kui Euroopa Liit ei suuda vähendada bürokraatiat ning soodustada innovatsiooni ja konkurentsivõimet, riskib ta mitte rohepöörde eestvedajana püsimisega, vaid sellest hoopis maha jäämisega. Taastuvenergia investeeringute ning elektriautonduse osas juhib Hiina ning Euroopa on USA ees teisel kohal.

On tõsi, et Euroopa peab praegu panustama kaitsevõimesse, mis nõuab suuri rahalisi ressursse. Kuid see ei tähenda, et peaksime rohepöördest loobuma. Nii nagu pole mõistlik lõpetada prügi sorteerimine pelgalt seetõttu, et naaber seda ei tee, pole ka mõistlik rohepöördega pidurdada. Kuigi CO₂ heitkoguste vähendamine peab olema globaalne pingutus, ei saa Euroopa lihtsalt käega lüüa. Rohepööre on hädavajalik, kuid seda tuleb ellu viia targalt ehk viisil, mis ei kahjusta Euroopa majandust ega konkurentsivõimet.

Copernicuse 2024. aasta globaalne kliimaraport kinnitab, et möödunud aasta oli kõigi aegade kõige soojem ning esmakordselt ületas aastane keskmine temperatuur 1,5°C. Seega on Pariisi kliimaleppe eesmärk hoida kliimasoojenemine alla 1,5 kraadi juba ajutiselt ületatud, mis rõhutab kiirete ja tõhusate kliimameetmete vajalikkust.

Isegi kui teeme kliimaeesmärkides leevendusi, ei tohi me rohepöördest loobuda. Selle asemel tuleb kiiresti tegutseda, et vähendada ebamõistlikku bürokraatiat. Euroopa on oma regulatsioonidega aga lörtsinud mõiste "rohepööre", mistõttu tuleb koos bürokraatia vähendamisega leida ka uus, positiivse kuvandiga termin, mis ei seostuks ülemääraste kohustuste ja kuludega. Kliimamuutused on suur probleem, kuid lahenduste edasilükkamine või keeruliseks ajamine ei tee seda paremaks.