Ütlesite pärast kohtumist Ameerika Ühendriikide asepresidendi JD Vance'iga, et see oli väga-väga hea kohtumine. Samas ameeriklaste sõnumid avalikult ei ole olnud kuigi julgustavad Euroopa suunal. Mis mängu ameeriklased mängivad?

Seda tuleb küsida nende käest, aga tõesti, need sõnumid on olnud väga vastuolulised. Müncheni julgeolekukonverentsil oli mul palju kohtumisi ameeriklastega: isegi samad inimesed erinevatel koosolekutel saatsid erinevaid sõnumeid. Nii et see kõik on väga palju segadust tekitav küll.

Kuulsite NATO-s ka Ameerika Ühendriikide kaitseministri Pete Hegsethi kõnet, kus ta, mõnes mõttes võiks öelda, et loobus kohe läbirääkimistel kõige olulisematest pidepunktidest vähemasti Ukraina poolt vaadates. Mis te arvate, miks ta tegi seda?

See on hea küsimus, kui vaadata seda, et tegelikult ameeriklased tema seisukohtadest nii-öelda astusid pärast tagasi. Valge Maja korrigeeris, et see ei olnud siiski see, mis oleks Valge Maja seisukoht. See ilmselt kuidagi ehmatas neid ära, aga mida see siiski näitab, on see, et sellised seisukohad Valges Majas või Ameerika uues administratsioonis ikkagi liiklevad. See ei ole väga hea taktika, anda ära nii-öelda vastaspoole põhilised nõudmised juba enne seda, kui läbirääkimised on alanud.

Kas selline informatsioon siis ei viita sellele, et tegelikult me ei saa ameeriklasi usaldada?

Ameeriklased on ikkagi meie suurimad liitlased ja seda nad on. Selge on see, et meil on erimeelsusi ja neid erimeelsusi me peame lahendama. Aga selge on ka see, et Euroopa peab tegema oma kaitseks rohkem. Me oleme seda rääkinud eestlastena väga pikalt. Me oleme seda toetanud ja seda rääkis president Trump ka siis, kui ta viimati ametis oli. Ehk siis kindlasti peavad eurooplased jalad kõhu alt välja võtma ja tegema rohkem oma kaitse jaoks. See tähendab valusaid otsuseid liikmesriikides - ilma selleta lihtsalt ei ole võimalik kaitsesse investeerida ja neid valusaid otsuseid peavad ka erinevad liidrid siis oma inimestele selgitama.

Needsamad liidrid Münchenis tegelikult kordasid kõiki neid samu sõnumeid, mida on eelmistel aastatel mitu korda öeldud: me peame rohkem panustama ja me peame rohkem kulutama kaitsesse. Ja nüüd me kuuleme seda jälle. Miks me peaksime seekord seda uskuma?

See, et ameeriklased saadavad selliseid segaseid sõnumeid, ma arvan, on nii mõnelegi olnud ka selline raputus võib-olla, mida on vaja. Vähemalt mul oli see tunne ka Münchenis, kui me kohtusime erinevate Euroopa liidritega ja koordineerisime välisministritega.

Ma tunnen, et seal on uus momentum tõesti, et me oleme koos, me teeme, me suudame neid asju teha ja seda momentumit ei tohi kaotada. Ma tõesti loodan, et kõikide liikmesriikide poolt ei ole need ainult sõnad, vaid need on päris teod, sest see asi on ikkagi väga-väga tõsine, kui mõelda selle peale, et Putin ei ole kuidagi oma eesmärkidest loobunud ei Ukraina osas ega ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümberkirjutamise osas.

Ma küsin otse, kas eurooplastel on tekkinud hirm?

Ma… arvan küll, et selline raputus see igal juhul on. Ma ei tea, kas seda hirmuks saab nimetada, aga selge kainenemismoment, et me oleme nüüd uues olukorras ja me peame selle uue olukorraga toime tulema, me peame toimetama väga kiiresti ja väga resoluutselt.

President Kaljulaid ütles enne kohtumist Putiniga, et parem on olla laua taga kui menüüs. Praegu on selline olukord, kus Eestit ei ole kutsutud Pariisi tippkohtumisele laua taha. Samuti soovivad ameeriklased rääkida venelastega läbi nii, et eurooplasi ei ole laua taga, nii et paratamatult tuleb küsida, kas siis Eesti on menüüs?

Ei, me teeme kõik selleks, et Eesti menüüs ei ole. Selge on see, et igasugune kokkulepe, mis puudutab Ukrainat, puudutab ka Euroopat ja ilma ukrainlaste või eurooplaste osaluseta selliseid kokkuleppeid jõustada lihtsalt praktikas on võimatu. See on küsimus ka ukrainlastele, et kui teie peate vastu ja ei ole nõus mingit halba tehingut aktsepteerima, et siis meie eurooplastena oleme ka ukrainlaste selja taga.

Kas Putin on suutnud lüüa kiilu ameeriklaste ja eurooplaste vahele?

Seda ta kindlasti soovib. Ta soovib lüüa kiilu mitte ainult ameeriklaste ja eurooplaste vahele, vaid ta soovib lüüa kiilu ka eurooplaste vahele üldiselt: seesama, et Euroopa Liitu ei tunnistata, vaid räägitakse läbi suurte riikidega. Putini tsitaat oli see, et Euroopa riigid teevad seda, mida Ameerika ütleb, et nad on nagu Ameerika sülekoerad, kes limpsivad Ameerika saapaid ja liputavad saba ja teevad kõik, mis Ameerika ütleb. Nii see siiski päris ei ole ja seda kõike me peame ka oma ühtsuse, oma tugevusega näitama.

Kas eurooplased oleksid valmis Ukrainas ise rahu tagama?

Rahu tagamise jutt on absoluutselt ennatlik, sest mingit rahu ju ei ole ja Putin ei ole kuidagi öelnud, et ta rahu tahaks ega kuidagi näidanud, et ta rahu tahab.

Kui küsimus on selles, kas eurooplased suudavad Ukrainat aidata ka ilma Ameerikata, siis kogu sõjalisest abist, ja see on nüüd Ukraina kaitseministrilt tulnud andmed: kogu sõjalistest kulutustest 55 protsenti nad panevad oma eelarvest, 25 protsenti tuleb Euroopa liikmesriikidelt ja 20 protsenti tuleb Ameerika Ühendriikidest. Kui see vahekord oleks teine, et Ameerikalt tuleb 80 protsenti ja 20 on teisel pool, siis ma arvan, et see jõuõlg oleks tõepoolest Ameerika käes. Muidugi 20 protsenti on suur osa ja loodetavasti ameeriklased siiski ikkagi selles osalevad, sellepärast, et Ukraina kaotus oleks ka Ameerika kaotus ja ma usun, et president Trump ei taha siis kuidagi korrata seda stsenaariumit, mis on juhtunud Afganistanis või ka Vietnamis. Tegelikult need asjad kukuvad kokku, kuigi Ameerika on seal taga olnud.

Vaata ka "Impulsi" kokkuvõtet möödunud nädalal palju kõneainet pakkunud sündmustest ja sõnavõttudest.