Toimetus hoiatab, et osa videokaadreid selles loos on häirivad.

21. september 2023. Tallinna sadama piirkonna valvekaamerad fikseerivad, kuidas mootorrattur liigub mööda Reidi teed lubava fooritulega. Samal ajal läheb ristuval Petrooleumi tänaval tuli punaseks. Nii uskumatu kui see pole, sõidab järjest üks, kaks, kolm, neli juhti keelava tulega ristmikule ja viies – valge kaubiku juht – põrutab mootorratturile otsa. Kaherattalise juht paiskub mitukümmend meetrit eemale teisele poole teed.

"Pealtnägijal" õnnestus rääkida kõigi osapooltega, alates ohvrist, lõpetades allaajaja ja liiklusjuristiga ning kõnealune juhtum pole lihtsalt ränk tragöödia, vaid nende meelest ka kõnekas näide, miks on viimaste aastate liiklusohutuse programm läbi kukkunud.

Filminduses tegutsev Siim soetas mootorratta 2019. aastal, sest see võimaldas tööst välja lülituda ja andis vabaduse tunde. Seda vabadust sai ta nautida 2023. aasta 21. septembrini, mis oli veel suviselt kaunis päev.

Siim ja tema elukaaslane Liisa esinevad anonüümselt, sest tragöödia jättis nii füüsilised kui mentaalsed armid. Seejuures Liisa räägib siin loos põhjusel, et mees ise ei mäleta saatuslikule päevale eelnenud ega järgnevat paari nädalat.

"Põhimõtteliselt kõik, mis ma nii-öelda nüüd ütlen, on sealt videost võetud, sest ma ei mäleta midagi muud. Mulle on nagu roheline tuli./…/ Ja siis sealt on näha, et ma nagu võtan hoo maha. Lasen neli autot, kes tahtlikult sõidavad üle keelava fooritulega, üle ristmiku. /.../ Ma eeldan, mõtteviis oli selline, et see on selline päris võigas tegevus, et rohkem ikka ei tule. Ja siis sealt videost oli näha, et ma sõitsin, jõudsin ristmiku keskele ja siis paremalt tuleb viies kaubik," jutustas Siim.

Autojuh selgitas, et algul oli tal roheline tuli fooris. "Ja ma üldse nagu ei vaadanudki, et enam roheline pole ja läksin punasega üle /…/ Ma mäletan seda, et käis mingi pauk."  

Siim jätkab sündmuste kirjeldamist: "Kaubik sõidab otsa, siis ma käin peaaegu katuselt nii-öelda üle ja kukun sinna maha. Siis mootorratta alumiiniumist esivelg murdub küljest ja hakkab seal põrkama. Kui ma seda nägin, siis mõtlesin, et vau, et sellise asja saab üle elada."

Siim, kes oli imekombel teadvusel, toimetati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kuhu tormas ka Liisa.

"Ta ütles niimoodi, et ta ei mäleta mitte midagi, aga ta ütles, et täitsa pekkis, mul on peaaegu 20 luumurdu või midagi siukest," sõnas Liisa.

Mees ise loetles, et tal oli väga tugev ajupõrutus, katki olid kõik roided, abaluud, jalal oli hulgimurd. Kui algul tundus, et asi piirdub põrutuse ja hulgimurdudega, siis järgmisel öösel toimus järsk pööre halvemuse suunas.

"Tal olid krambid. Ta ei suutnud rääkida ja ta puristas tati suust välja. Ma küsisin ka, et kas tal on valud ja kõik ütlesid, et me ei tea," kirjeldas Liisa.

Siimu tabas harva esinev seisund nimega rasvemboolia ehk luumurdude tõttu sattus veresoontesse rasv, mis need ummistas. Mees viidi kunstlikusse koomasse. Pärast kümmet päeva intensiivraviosakonnas hakati Siimu vaikselt äratama.

"Kõigepealt ma võin öelda kõigile televaatajatele, et see ei ole nagu filmis. See ei ole see, et keegi teeb hägusalt silmad lahti, tunneb su ära ja siis te kõnnite koos päikeseloojangu suunas… See on ülivaluline ja raske protsess," hoiatab Liisa.

"Ta oli nagu teistsuguse, tõsise suhtumisega teismeline plika. /…/ Tal oli kõige kohta mingi arvamus, mida ta suutis väga hästi väljendada vaatamata sellele, et ei saanud rääkida. Ja kui ta siis rääkima hakkas, siis ma küsisin, et kas sa tead, kes ma olen. "Muidugi ma tean, kes sa oled." No kes ma siis olen? "Sa oled mats, Andorrast." Ma küsisin viis korda. Iga kord ütles, et ma olen mats Andorrast ja siis ta ütles, et võta kokku nüüd ennast."

Üks asi on, et Siim pidi läbima pika taastusravi ning uuesti õppima igapäevaseid asju tegema. Teine, et avarii jättis jälje ka tema psüühikale.

"Kolm kuni viis minutit suudan maksimaalselt kõndida enne, kui valud hakkavad jalas, mis löövad kuidagi üles õlani välja. Siis pean kas istuma, puhkama vähemalt 30 minutit, tunnike, et need valud hakkaksid üle minema, leevenema, siis võtan valuvaigisteid. Siis istuda kuskil ei saa, pean ergonoomilist patja kaasas kandma. Selle tihtipeale unustan ära, sest mälu on peale õnnetust kehv."

Märkimisväärne on, et kui praegu on Siimule määratud 50-protsendine töövõime ja 32-aastane mees suudab vaid väikese koormusega töötada, siis selle määramine nõudis veel omaette võitlust.

Ent peamine põhjus, miks "Pealtnägija" juhtumist niivõrd põhjalikult räägib, peitub selles, et Siim on üks osa statistikast, mille tõttu asjatundjad ütlevad, et Eesti viimaste aastate liiklusohutuse programm on läbi kukkunud.

"Selle valdkonna spetsialistide jaoks oli see, nii kurb, kui see ka ei ole, üsna tavapärane õnnetus," nentis liiklusjurist Indrek Sirk. "Neid ei juhtu küll liiga palju meie liikluses, aga 2000 vigastatut aastas, 70 hukkunut aastas on tegelikult see hind, mida me oma tähelepanematuse ja ja arrogantsusega tegelikult kanname kogu ühiskonnale."

Riiklikke liiklusohutuse programme tehakse viie aasta kaupa ja viimane selline nägi ette, et hukkunute arvu suudetakse ajavahemikul 2021-2025 vähendada 55-lt 40-ni aastas, tegelikult hukkus mullu 69 inimest. Liiklusõnnetuste arv kasvas samal perioodil 1572-lt 1914-ni.

Liiklusjurist Indrek Sirk ja liikluspolitsei juht Taavi Kirss nendivad, et karmi olukorra on tinginud kohati kehvalt planeeritud või hooldatud taristu, lünklik järelevalve ja võrdlemisi leebed karistused, mis viib omakorda liiklejate närvilise ja hoolimatu käitumiseni. Ehe näide on just keelava fooritule eiramine, mille kohta leidub ohtralt materjali sotsiaalmeediast, aga klippe saadavad "Pealtnägijale" ka televaatajad.  

"Autojuhid hakkavad seda lõppu varastama. Mõni varastab selle kollase pealt, aga nii kurb, kui see ka ei ole, väga paljud varastavad ka juba täispunast ehk siis sellist fooritsüklit, kus ristuval teel rohelisega liikuvad juhid enam ei oska seda ette näha. Ja see täpselt siin juhtuski," rääkis Sirk.

"Kollane on ju tegelikult keelav foorituli ja kollasega ei tohi ristmikule sõita. Ma arvan, et võib-olla paslik oleks siin ka ära öelda, et kollase tulega võid sa ristmikule sõita sellisel juhul, kui sind ohustab liikluses mingi situatsioon, on su selja taga mingi auto liiga lähedal, või siis, kui sa oled juba ristmiku stoppjoone peale jõudnud ja sel hetkel süttib kollane. Need on kaks juhtu ainult, kus võib kollasega ristmikule minna. Punane on alati keelav, aga just kaks päeva tagasi peatasin sõiduki, kes kiirendas jõuliselt, et jõuda üle ristmiku ja tema jaoks oli see kõik okei," rääkis Taavi Kirss.

Transpordiameti eelmise aasta üle-eestiline liikluskäitumise monitooring näitas, et Tallinnas sõitsid juhid 67,5 protsendil juhtudest ristmikele kollase tule alt ja ligi 16 protsendil juhtudest punasega. Liikluskindlustuse fondi andmetel oli läinud aastal pealinnas fooritule rikkumise tõttu 366 õnnetust. 

"See, mis liiklejaid tegelikult mõjutab, on vahele jäämise hirm. Ehk siis see, et mind märgatakse ja minuga võetakse midagi ette. Politsei töö on eelkõige see, mis paneb selliseid liiklejaid, kes on natuke hoolimatumad, oma käitumist muutma," usub Sirk.

See toobki meid järelevalve juurde. "Pealtnägija" jälgis reidi Tallinna ühel ohtlikumal ristmikul, kus möödunud aastal juhtus 116 õnnetust ehk keskmiselt üks pauk iga kolme päeva tagant.

2024. aastal tehti fooritule rikkumise tõttu kokku ligi 5300 trahvi, millest 2000 tegid kaks automaatkaamerat Tallinnas. Taavi Kirss möönis, et ressursi nappuse tõttu ei jõua politsei nii palju patrullida ja tundub, et ka trahvisummad elukalliduse foonil ei mõika nagu vanasti.

Siimu alla ajanud mees läks raske tervisekahjustuse tekitamise eest kohtu alla, aga talle mõisteti oktoobris kokkuleppe korras poolteise aasta pikkune tingimisi karistus ja 10 000 eurot hüvitist Siimule.

"Miks ta ei saanud süüdistust tapmiskatse eest? Kui ta viienda autona punase tule alt läbi läheb ja sealt videost on näha, et ta paneb gaasi ka juurde, sest seal on natukene tühja maad," imestab Siimu elukaaslane.

Juht möönab telefoniintervjuus, et juhtunu mõjutanud ka enda tervist ning elu on läinud pärast õnnetust allamäge. "Tööd jäi vähemaks, kõike, kõike vähemaks. Raha jäi vähemaks, kõike. Ma arvan, et kui seda poleks juhtunud, oleks see võib-olla hoopis teistmoodi olnud. /…/ Kusjuures, kui vaatad praegusel ajal, siis minge vaadake praegusel ajal, praegu toimub täpselt sama asi."

Indrek Sirk nendib, et kiirusest ja punasest tulest on keeruline politseile teada anda ja seda inimest seda maha võtta, aga lähedastena saame sekkuda. "Kui keegi punase tulega sõidab, siis teeme märkuse oma lähedasele, ütleme seda, see kindlasti aitab, see piinlikkustunne ja subjektiivne risk, mis liikluses on väga oluline, ehk siis see, et sul on vahelejäämise hirm kasvõi oma abikaasa ees või piinlikkustunne oma laste ees, kes märkavad seda, et sa sõitsid keelava tulega või ületab lubatud sõidukiirust."