Kui Ukraina president Volodõmõr Zelenski maavarade lepingut tahtis, siis, kahju küll, aga ta kukkus Washingtonis läbi. Kui ta sellist lepingut ikkagi ei tahtnud, siis kukkus ta samuti läbi. Mõistlik oleks olnud siis Washingtoni minemata jätta.

Ma arvan, et valesti läks see, et Zelenski lootis, et ta suudab ajakirjanduse ees saavutada Donald Trumpilt lubaduse, et maavarade lepe seotakse julgeolekugarantiidega. Argumendina näitas ta röövitud laste pilte, rääkis hästi teadaolevat, et Vladimir Putin on sõjakurjategija, sõja alustaja ja okupant, kelle lubadused ei kehti. Kas tõesti lootusega, et Putiniga diili teha sooviv Trump sellega avalikult nõus on? Muidugi näitas president Zelenski, et ta on visa vend ja ajab igas olukorras sama juttu. See väärib lugupidamist.

Ja kui Trump seda lepingut tahtis, siis kukkus ta ka läbi. Lepingut ei tulnud. Terve maailm nägi otseülekandes Valge Maja uut stiili, Ameerikat valitsevate meeste kultuuri, nende haridustaset ja argumentide "sügavust". Eks paljudele jättis see vägeva mulje, et kus alles põrutasid. Suurele osale tekitas lihtsalt piinlikkust.

Toimunu oli mõlemapoolne läbikukkumine. Ma arvan, et see lihtsalt juhtus. Polnud seal mingeid kavalaid lavastusi, ettekavatsetud peeneid mänge. Ei ühelt ega teiselt poolt. Nüüd on küsimus, et kas ovaalkabinetis juhtunud koledus võib viia positiivsete arenguteni, mida keegi ei planeerinud?

Londonis toimunud 18 riigijuhi kohtumisel andis peaminister Keir Starmer teistelegi kätte kammertooni: Ühendkuningriigilt üle kahe miljardi naela Ukraina abistamiseks ja lubadus jätkata abi seni kuni vaja.

Tähelepanuväärsed olid minu arvates veel kaks detaili: Starmer ütles kuidagi nii, et rääkisin õhtul president Trumpiga. Ei hakka teile siin jutustama, milline see jutuajamine oli, aga ma loodan siiski, et kõik laheneb lõpuks. Teine oluline detail: Ameerikas olles andis peaminister Starmer president Trumpile edasi kuninga kutse külastada Suurbritanniat. Trump oli tähelepanust liigutatud. Nüüd kohtus Ukraina president Zelenski Sandringhami palees kuningas Charles III-ga. Oli umbes tunnipikkune vestlus.

Kas Euroopa hoiakute paradigma muutub? Kasutan siin teadlikult, teatud ettevaatlikkusele vihjates kohati üleekspluateeritud ja mitmeti defineeritavat sõna. Kas juhtubki see, et Euroopa riigid n-ö ärkavad, olukord rindel muutub ja Ukraina hakkab oma territooriume vabastama? See on ainuke asi, mis maksab.

Kui ei, siis on diil ja tuleb rääkida selle tingimustest. Asja tõsidus on vähemalt enamusele Euroopa liidritest kohale jõudnud. Ülemkogul tehti rida paljulubavaid otsuseid. 800 miljardit eurot Euroopa taasrelvastamiseks kõlab suurejooneliselt. Olukorda päriselt muutvate tegudeni on sealt omajagu minna. 20 miljardit eurot lisaraha Ukrainale jäi otsustamata. Ehk kahe nädala pärast?

Venelasi häirib eriti Prantsusmaa ettepanek oma tuumavihmavarju pakkumisel ja Euroopa riikide plaan komplekteerida Ukrainasse saadetavad rahuvalvejõud, tagada oma õhujõududega kaitset teatavale osale Ukrainast. See kõik kokku on loomas olukorda, kus president Trumpi jõud ülikiire ja mistahes tingimustel rahuplaani pealesurumisel on nõrgenemas. Vaatamata sellele, et Zelenski andis oma vabanduskirjas teada, et "oleme valmis töötama president Trumpi tugeva juhtimise all, et saavutada kestev rahu." Venelased on segaduses. Ühinenud lääs otsib sõbralikku diili, aga teistpidi eskaleerib olukorda.

Hinnangud tüli aluseks olnud maavarade lepingule enesele on kahetised. Kolonialism, ameeriklaste jõhkrus, viletsas seisus oleva riigi toores ärakasutamine. Või siis hoopiski ameeriklaste huvisfääri ja sellega kaasas käiva stabiilsuse tagamise huvi defineerimine, kasumite mõistlik jagamine ja reaalne investeering Ukraina ülesehitamisel.

Paistab, et allkirju ootav raamleping ei olegi muud kui ühistegevuse soovi deklareerimine. Sellega oleks kaasas käinud Ameerika abi jätkamine harjunud viisil. Paistab, et leping kirjutatakse siiski alla. Kas Ameerika abi taastumiseks tulevad lisatingimused? Karta võib, et tulevad.

Kõige selle juures jääb suur küsimus: kas mingisugune rahu nähtavas tulevikus või sõja jätkamine? Trump ütleb, et diil, Euroopa ütleb, et territoriaalne terviklikkus.

Kas Trumpi diil? Piir jääb sinna, kus ta parasjagu on, veidi korrigeerime. Vangid vahetatakse. NATO jääb selliseks ja sinna, kus ta praegu on. Ukraina NATO-sse ei saa. Euroopa maksku Ukraina taastamise eest, Ameerika on maavarade valitseja ja äriliselt soodsalt ka kambas. Mingi leping tagab või nagu tagab kokkulepitu kestvuse. Sanktsioonid võetakse maha. Kellegi sõjakurjategijaks kuulutamist pole. Venemaa ei maksa sõjakahjusid.

Sellise hinnaga rahu. Putin on jälle "normaalne mees". Lisaks kokkulepped Süüria, Iraani, Hiina, Arktika, mille iganes kohta. Ehk kujutab Trump ette midagi taolist ja sedagi üsna uduselt. Kas sellise arengu eest võiks saada Nobeli rahupreemia? Kas selline vaatenurk sobib Vladimir Putinile? Vaevalt. Aga tõsi, kui diil, siis inimesed lahinguväljal ja linnade pommitamise pärast enam ei sureks.

Või territoriaalne terviklikkus? Kas nii, et see ei ole enam tappev viik? Või tähendab see tegelikult seda, et kõik kestab samaviisi, nagu see nüüd juba üle kolme aasta on kestnud?

Ja viimasena, kuigi peaks olema esimesena: millega Ukraina nõus oleks? Kui kaugele ulatub nende jaks? Kus on tasakaal? Me oleme kolm aastat sõdinud, nii palju ohverdanud ja me ei jäta. Või: meid ei alistatud. Meie riik on alles, rahutingimused on rängad, aga see kõik on nüüd läbi.