Saks: see ei olnud ka Zelenski poolt kõige paremini läbi mõeldud visiit

Reedese sõnasõjaga lõppenud kohtumisega USA presidendi Donald Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski vahel kaotasid mõlemad; küsimusi tekitab aga, miks Zelenskil oli üldse vaja minna kohtumisele, millele oli juba eelnenud teatav sõnasõda, ütles intervjuus ERR-ile julgeolekuekspert Rainer Saks.
Reedene Trumpi ja Zelenski kohtumine läks vastupidiselt kõigile ootustele. Mis teie sellest välja lugesite? Kas Ukraina lootus saada USA-lt julgeolekugarantiid muutus võimatuks või kuidas läbirääkimised üldse nüüd jätkuda saavad?
Ega väga hästi ette ei kujuta, kuidas need läbirääkimised jätkuda saavad, sest tegelikult läbirääkimised rahuprotsessi üle pole üldse veel alanudki. Käivad konsultatsioonid Venemaa ja USA vahel, et kuidas seda protsessi teha.
See on üks asi ja teine asi – USA on küll avalikult survestanud väga palju, nagu ka viimati Washingtonis, Ukrainat tulema rahuprotsessi. Aga seda protsessi ju ei ole. Ja selles mõttes USA presidendi ja asepresidendi käitumine on eriti destruktiivne. Taheti lihtsalt, et president Zelenski ütleks kaamera ees kuidagi välja, et ta sisuliselt on USA tingimustega nõus mingit rahulepingut sõlmima, neid tingimusi nimetamata.
Selline üsna emotsionaalne ja absurdne kohtumine ja tõenäoliselt ajaloos pretsedenditu, mis näitab pigem seda, et USA praegune administratsioon mängib täiesti uute tavade või kommetega diplomaatilist mängu, millega teised peavad nüüd kuidagi kohanema või arvestama.
Kas see näitab ka seda, et (kuivõrd) Ukraina jättis enda selja sirgeks, siis nüüd USA veelgi rohkem hoiab distantsi Ukrainaga ja sobitub Venemaaga rohkem?
Seda ma ei oska öelda, sellepärast et praegu ilmselgelt president Trumpi käitumisest võib järeldada seda, et temal ei ole oluline mitte selle rahulepingu sisu, vaid fakt, et midagi selle rahuprotsessi mõttes toimub. Ja tal ei ole mingit selget ettekujutust, kuidas see leping peaks välja nägema ja kuidas selle lepinguni täpsemalt peaks jõudma.
Tema jaoks on hetkel ainult see fakt, et oleks võimalik näidata, et ta istutas kaks osapoolt laua taha. Muus osas ma ei julge hinnata, mismoodi ta ette kujutab, mis on USA tegelikud huvid ja kas tal selles osas üldse mingit kindlat plaani on.
Kas tahab Ikkagi Ukraina ja Venemaa laua taha istutada või tahab ise Venemaaga kokkuleppe teha?
Ei, ta ei saa. Tal ei ole ju võimalik Venemaaga mingit kokkulepet teha. Tema ainuke võimalus on kas mõjutada Venemaad või Ukrainat oma käitumise, lubaduste või ähvardustega, aga ta ei saa sundida neid omavahel läbi rääkima või tegema ise lepingut.
Kas Ukraina saab hakkama ilma USA toetuseta?
No mingi aeg, aga tegelikult Ukrainal on USA toetust rohkem vaja, kui seda hetkel lastakse välja paista, ja seda asendada millegagi on väga keeruline. See toetus on väga mitmekihiline, väga suur osa sellest on igapäevaselt nähtamatu.
Tuleb öelda, et suured probleemid on olnud ka seni lubatud abi üleandmise ja sellega täitmisega. Ja president Bideni administratsioon kindlasti oleks saanud teha palju, palju rohkem. Aga nagu ka Venemaa president tegelikult on ju öelnud – eks tal on selles mõttes õigus –, et Venemaale kõige suuremat kahju on teinud luureinformatsioon, mida on antud USA poolt Ukrainale.
Kuidas Euroopa on reageerinud Zelenski ja Trumpi kohtumisele?
Oli terve hulk Ukrainat toetavaid avaldusi. Vaadates telepilti, mis tuli Valgest Majast, ei ole selle üle ka mõtet imestada – USA presidendi ja asepresidendi käitumine oli täiesti taunitav, kui väga viisakalt öelda. See oli väga ebaviisakas. Ja sellist inimest, kes niimoodi kaamerate ees kohtumise käigus kaotab närvi, ei saa kindlasti liiga tõsiselt partnerina võtta.
Teine asi on see, et mida Euroopa nüüd teeb. Kuna praegu on paigas kohtumine Londonis, arutamaks, kuidas lõpetada Ukrainas sõda või kuidas Ukrainat edasi toetada, /.../ siis lubadustest ja avaldustest olulisemad on ikkagi konkreetsed teod ja sellega ei ole Euroopas väga hästi.
Kas see tähendab, et ka peale Londoni kohtumist ei pruugi midagi aktiivsemaks või kiiremaks minna?
Probleem on selles, et Euroopa ei võta kuidagi initsiatiivi. Üritatakse kuidagi ühiselt Ukrainat toetada rahaliselt ja sõjaliselt – mis on väga tähtis ja oluline ja Euroopa on selles osas kindlasti väga palju teinud, siin ei ole absoluutselt mingit kahtlust –, aga tegelikult on vaja ka tugevat initsiatiivi selleks, et Venemaa oleks pideva diplomaatilise surve all, et üldse tekiks mingisugune protsess, mis hakkaks seda konflikti lahendama.
Te rääkisite, kuidas Trump käitus kaamerate ees. Kas kogu Ameerika mõtleb praegu nii?
Ei, ma ei usu. Päris nii ühtset reaktsiooni ma ei eelda. Kindlasti on neid, kes peavad Trumpi ikooniks või jumalikustavad teda. Ma ei ootaks üleüldist hukkamõistu oma presidendi käitumisele.
Marko Mihkelson kirjutab, et reedega võis alguse saada lääne liitlasruumi lagunemine.
Ma ei ruttaks nii kaugele ja ei hakkaks defineerima seda, mis kõige halvemad tagajärjed sellisel sündmusel võiksid olla. Aga kasuks see ei tule. Kindlasti on see väga tõsine väljakutse. Aga ma jääks esialgu selle juurde, et tegemist oli emotsionaalse kohtumisega, kus kumbki osapool natuke oleks võinud ennast tagasi hoida. Ja selle tõttu ma ei üldistataks seda ega absolutiseeriks kõigele. Vara veel, enne peaks ikkagi veel väga palju juhtuma.
Kas Trump võis eilse kohtumise kavandada selliseks sõnasõjaks, et edaspidi õigustada koostööd Venemaaga?
Ma ei ole nii hea psühholoog, et ma saaksin (seda) väita. Mulle tundus, et eriti see, mis toimus enne sinna ruumi sisenemist, oli, ma ei taha öelda südamlik, aga normaalne käitumine. See pigem keris sõnasõjaks, mis näitab muidugi seda, et nii Ukraina presidendil kui ka Trumpil on väga-väga tõsised emotsioonid, mis nii-öelda allasurutuna nagu paiskusid välja. Aga ikkagi tundub, et see kohtumine eskaleerus puhtalt inimeste omavahelises suhtlemises, kes ei suutnud oma emotsioone hästi kontrollida.
Kumb sellest kohtumisest võitis vaataja jaoks?
Ei oska öelda, ma arvan, mõlemad kaotasid kokkuvõttes. Esimene emotsioon võib-olla on see, et inimesed ütlevad, et president Zelenski seisis oma rahva eest, mis on ka tõsi, et ta kaitses oma oma rahvast olukorras, kus Ukraina on agressiooni ohver. Selles mõttes ei ole kahtlust, et USA presidendi käitumine oli täiesti kohatu.
Aga kui nüüd vaadata tulemusi, siis president Zelenskil ja Ukrainal on USA toetust väga vaja. Minu küsimus on see, et miks üldse oli vaja minna Washingtoni sellises olukorras, kus sellele oli eelnenud teatav sõnasõda? Me teame, et president Trump improviseerib väga palju kaamerate ees – on hästi ekspulsiivne, tal on väga lai emotsioonide skaala. Räägib, improviseerib, ütleb ootamatusi. President Zelenski kindlasti peab ennast väga tugevaks karakteriks ja näitlejaks, aga ma siiski arvan, et see ei olnud võib-olla kõige paremini läbi mõeldud visiit.
Toimetaja: Marko Tooming