Läinud nädalavahetuse Ukraina teemaline tippkohtumine Londonis oli oluline, sest enne seda oligi avalikkusel mulje, et Vladimir Putini Ukraina kokku pakkimise plaan ainus "rahukava", mida Donald Trumpile oli esitatud. Seda sõltumata asjaolust, et Volodõmõr Zelenski oli varem käinud oma plaani Trumpile tutvustamas.

Vaadates seda, mida Trump on öelnud ja teinud, sisaldab Putiniga läbi räägitud plaan lisaks Ukraina alade loovutamisele ja relvaabi lõpetamisele ka valitsuse väljavahetamist (Ühendriikide luurekoordinaator Tulsi Gabbard teeb Tiktokis kampaaniat, milles maalib Zelenskist pilti kui diktaatorist, kes pole põrmugi Putinist parem, sama teeb X-is Elon Musk) ning agressiooni ohvri majanduslikku allutamist (mineraalide leping ilma julgeolekugarantiideta).

Zelenski probleemisikuna raamimine on Valgel Maja ja Kremli ühise pingutusena osaliselt õnnestunud. Ovaalkabinetis toimunu tõttu on tähelepanu suuresti Trumpi ja Zelenski suhetel ning Trumpi ja Putini liit jäänud selle varju. Trump tunnistab ajakirjanikele, et on pärast 12. veebruari veel Putiniga suhelnud, aga nende kõneluste sisu kohta ollakse kidakeelsed. Vahetati vange, lubatakse majandus- ja muu koostöö normaliseerimist.

Euroopa roll oli Londoni kohtumiseni taandatud Putini-Trumpi plaani polsterdaja omaks. Zelenski käis küll Trumpi juures ka varasemalt oma plaaniga, aga Euroopal rahuplaani polnud.

Venemaale mõistagi Euroopa rahuvalvevägede Ukrainasse saatmise plaan ei meeldiks ja võib-olla seetõttu on ka Eesti ideele toetust avaldanud, kuigi nagu kaitseminister Hanno Pevkur on öelnud, pole rahu, mida valvata, kusagil paistmas. Venemaa on droonisõda hoopis intensiivistanud (USA sõjalise abi katkemine mõjutab oluliselt ka õhutõrjet) ning teeb ka muid agressiooni intensiivistamise tegevusi.

Venemaa läänenaabrite seas on ilmsiks tulnud mõningad eriarvamused kujuteldava rahuvalve teostamise osas. Leedu ja Eesti on olnud toetavad, Poola on sellise osaluse juba enne Müncheni konverentsi välistanud ja Soome president Alexander Stubb ütles Londonist naastes, et Venemaaga piirnevad NATO riigid peaksid panustama kuidagi kaudsemalt, näiteks droonidega.

Ilmselt oleks relvastatud kokkupõrke korral Ukrainas näiteks Soome ja Vene sõdurite vahel juba puht kognitiivsed raskused eristamaks seal toimuvat tulevahetust mõttest, et Soome ja Venemaa (või siis Poola ja Venemaa) ongi sõjas. Nii nagu on faktiliselt sõjas Ukraina vastu Põhja-Korea. Meenutagem aga, et Eestil ja teistel liitlastel olid kuni 2021. aasta lõpuni Ukrainas instruktorid, kes toodi üsna märkamatult enne täiemahulist agressiooni sealt ära.

Prominentsed analüütikud Mike Kofman ja Jack Watling avaldasid hiljuti portaalis War On The Rocks artikli, mida selline Euroopa rahuvalve võiks endast kujutada. Kujustati kolme lahingbrigaadi + logistika + süvatuletoetus (st sisuliselt Eesti diviisi) suuruse maaväekontingendi lähetamist, mis oleks suurusega 15 000–20 000. Õhutoetust saaks anda ka NATO territooriumil paiknevatest lennubaasidest.

Lääne praktika on missiooniüksusi kuue kuu kaupa roteerida, nii et üks üksus on missioonil, teine valmistub missiooniks ning värbab võitlejaid ja kolmas on just missioonilt saabunud ja taastub või lahkformeeritakse. Seega peaks Watlingi ja Kofmani arvutuste järgi vaja minema 45 000–60 000 sõjaväelast.

Üllatav oli tunnustatud analüütikute käsitlus Euroopa vägede sõjalisest heidutusefektist juhul, kui Venemaa peaks relvarahu rikkuma. Sel puhul ei peaks Euroopa väed rindele minema, vaid aitaksid ning võimestaksid tagalas.

Sama arusaam rahuvalvest paistab Macroni avalduste põhjal olema ka Prantsusmaal. Ometi on 45 000–60 000 sõjaväelast väga suur ja kallis operatsioon ning mõjutaks ilmselt Briti ja Prantsuse vägede panust Baltikumi. Prantsusmaa ja Ühendkuningriik mõlemad panustavad oluliselt nii Eesti püsivasse NATO eelpaigutatud lahingugruppi kui ka tugevdusväkke (Briti brigaad + Prantsuse pataljon selle sees).

Seega tekiks Balti kollektiivkaitsesse mõningane potentsiaalne lünk, mille peaks Ühendriigid täitma. Või siis tuleb meil selle lüngaga leppida. Igal juhul vajaks taoline operatsioon lisaks arusaadavale ja mõistlikule eesmärgile ka korralikku arusaama mustade jätkustsenaariumite julgestamise osas ning adekvaatseid ressursiotsuseid. Ühendkuningriigi hiljutine otsus 0,2 protsendi võrra SKP-st ülejärgmiseks aastaks kaitsekulu tõsta pole päris see (britid tegid seda soft power'i ehk välisabi vahendite arvelt), eriti arvestades varasemaid ulatuslikke kärpeid, mida nüüdne tõus lapib.

Puhtalt Euroopa rahuvalvest Ukrainas pole siiski ka Ühendkuningriik rääkinud. Briti peaminister Keir Starmer on öelnud, et igal juhul vajab Euroopa vägede Ukrainasse viimine teatud toetust Ühendriikidelt. Ühendriigid jagasid Müncheni julgeolekukonverentsi ajal küsimustikke liitlastele, ka Eestile, et aru saada, millist sõjalist ressurssi ollakse valmis Ukrainas rahu tagamiseks rakendama ja millist toetust Ühendriikidelt eeldatakse.

Arvestades, kui palju aega on mööda läinud, võib arvata, et Eesti on juba midagi vastanud. Igasugune sõjaline kaasumine saab aga toimuda juhul, kui on reaalsed rahuläbirääkimised (mitte Ukraina nn kotti tõmbamise operatsioon), kui maavägede saatmine on sõjaliselt mõttekas ja kui see reaalselt Venemaad heidutab.

Sõjalist vajadust kusagil Lääne-Ukrainas istuvate brigaadide järgi otseselt ei ole, Ukraina vajadused on ammu teada, need on süvatuli, kaudtuli ja õhutõrje. Lääne üksuste probleem on ka lahingukogemuse puudumine ning eriti droonisõja kompetentsi- ja võimelünk, mida Ukrainas kohalolu aitaks samas leevendada.

Võib ilmselt jäädagi arutlema, kas Putin jõudis oma Ukraina tükeldamise plaaniga Euroopa-Ukraina rahualgatusest kuidagi ette – kuigi ka Zelenski käis varasemalt Trumpile oma ideid tutvustamas – või oleks suhete normaliseerimine Putiniga olnud igal juhul Trumpi eelistatud olukord.

Pole ju välistatud, et Trump sõltumata Vene agressiooni jätkumisest majandussuhted Moskvaga normaliseerib, seda enam, et nn süüdlane rahukõneluste läbirääkimiste nurjumises on nüüd leitud ja see pole Trump ega Putin. Nii saab Vene agressioon järjekordse võimsa sponsori ja vastutuul Ukrainale-Euroopale ainult tugevneb.

Londonis lubati vastuseks Ukrainat tugevdada ja Keir Starmer käis välja ka 3,8 miljardi naela suuruse abi, üle poole sellest katab tulu Vene külmutatud varadelt. Kas Euroopa Liit uue käigu sisse paneb, selgub 6. märtsi erakorralisel ülemkogul, kus Ursula von der Leyen on lubanud Euroopa taasrelvastamise 800 miljardi euro suurusele plaanile toetust küsida.

Sõltumata Trumpi motivatsioonist ja Vene osalusest selles on varasematest läbirääkimistest Talibaniga teada, et Trump ongi võimeline omatahtsi varasema vaenlasega diili tegema ja seda tagajärgedest hoolimata. Iisraeli-Hamasi sõjas saavutatud vaherahu on ka osaliselt Trumpi võimuletulekuga seotud, kuigi selle korraldas Joe Biden, ja ehk mõeldakse sama šablooni järgi, et kõigepealt relvarahu ja siis vaatame edasi.

Euroopa ja teised Ukraina liitlased näevad asju nii, et kõigepealt tuleb luua kestliku ja õiglase rahu eeldused (nii, et agressor samuti millestki loobuks) ja siis hakatakse seda kestlikku rahu valvama. Muidu on jätkusõjad (sh nende eskalatsioon Euroopa-Vene ulatuslikumaks konfliktiks) liiga tõenäolised ning huupi tehtud vaherahu võib anda eelise jätkupealetungiks Venemaale.

Pole välistatud, et USA uuel administratsioonil on koherentne teooria globaalsetest suhetest ja võimujaotusest ja see teooria näebki ette, et ideoloogilise sümpaatia alusel lepitakse teiste "suurtega" mingeid asju kokku.

Venemaa ja Euroopa pole majanduslikult kaalult samas kategoorias, et USA eelistab vaest arengumaad partnerina, näitab ehk ideoloogia rolli Washingtoni praeguses välispoliitikas. Trump on näidanud ekspansionistlikku huvi lähivälismaa vastu ning üritab vastastikusi majandussõltuvusi tollidega monetiseerida. Ning vähemalt praegu tunnustab Putinit soosivate "rahutingimuste" eest kõneldes Venemaa õigust üle-aia-imperialismiks.

Kui Zelenski oleks mineraalide lepingu ilma igasuguste julgeolekugarantiideta allkirjastanud, siis oleks ta tõenäoliselt sõlminud oma riigile kahjuliku või siis üldse arusaamatu tehingu. Veider oleks sellise tehingu nurjumise üle kahju tunda.

Putini-Trumpi liit on miski, millest tuleb rohkem rääkida. Meie ja teiste Euroopa riikide ministrid ja diplomaadid ei tee seda niikuinii diplomaatilisest alalhoiu ja liitlassuhete hoidmise (iseenesest adekvaatsest) loogikast lähtudes, aga peamine küsimus ei ole praegu Trumpi ja Zelenski vaheline vimm, mis huvide erinevusi arvestades oligi ehk paratamatu, vaid Putini ja Trumpi ootamatult tihke vendlus ja selle võimalikud tulevased viljad.