Kas oleme nüüd Euroopas ja ka Eestis lõpuks aru saanud, et tegude inimene Donald Trump läheb lõpuni? Ukraina ja Venemaa surutakse ühise laua taha ja Trump on valmis selle nimel tegema uskumatuid uperpalle?

Kas me oleme kindlad, mis kõik tulevikus saab seoses Trumpiga, siis ma vastan, et me ei ole kindlad. Eks iga hommik on jälle natuke teistsugune. Eile Kongressis esinedes ütles ta väga selgelt, et Ukraina on valmis läbi rääkima ja Venemaa on valmis läbi rääkima.

Teisipäevane uudis, et Trump peatas sõjalise abi andmise Ukrainale, oli pigem seotud sellega, et avaldada Ukrainale survet. Samamoodi nüüd räägitakse ju sellest, et maavarade leping lähiajal, arvatavasti järgmisel nädalal siis allkirjastatakse.

Kas see kõik täpselt nii läheb, on väga raske öelda. Ainuke, kes väga soovib seda rahu väga kiiresti, on ju Trump. Aga ma arvan, et Putin kasutab enda kasuks ära võimaluse, et Trump on avanud need läbirääkimised ka kõikvõimalikel teistel teemadel. Ja see kindlasti ei ole üldse hea pilt, mis avaneb.

Eestis küsitakse kogu aeg, kas viies artikkel kehtib või ei kehti. Toomas Hendrik Ilves andis ERR-i raadiouudistele intervjuu, kus ta ütles, et me tegelikult oleme olukorras, kus me ei saa USA-le loota ja ta kahtles, kas NATO evib üldse enam mingisugust tähtsust.

Ma olen täiesti veendunud, et artikkel viis kehtib. Meie oleme suhelnud oma Ameerika partneritega samamoodi enne seda, kui vestlus Valges Majas käest ära läks. Kohtumisel Ukraina presidendiga Valges Majas oli küsimus ka Balti riikide kohta ja president Trump ütles väga selgelt, et Balti riikidel on kehv naaber ja ta on pühendunud Balti riikidele ja samamoodi NATO-le, nii et meil ei ole siin põhjust üldse spekuleerida.

Tõsi on see, et meie peame tegema oma töö ära, Euroopa peab ise olema võimeline rohkem tegema, aga kaitse vallas see on täna juhtumas.

Donald Trumpi sõnumid kalduvad muutuma. Miks me peaksime uskuma seda kinnitust, et ta on pühendunud Balti riikide kaitsmisele?

Me peame seda võtma tõsiselt sellepärast, et NATO on olemas. NATO-l on oma kokkulepped, need kokkulepped ju peavad. Ja ma arvan, et me ei pea kogu aeg spekuleerima, mis võiks kõik olla.

Mul ei ole täna Eesti välisministrina ühtegi alust arvata, et artikkel viis ei tööta. Ja oleme nüüd natuke realistlikud: kui NATO ei peaks olema võimeline reageerima Venemaa rünnakule, siis see kahjustab oluliselt Ameerika Ühendriikide positsiooni kogu maailmas.

Me peame selgelt rahu säilitama ja tegelema nende asjadega, mis on meie võimuses.

Retoorikast veel rääkides. Teisipäeva hommikul kirjutas europarlamendi saadik Riho Terras X-is, et Donald Trump on reetur…

Ma ei saa aru, miks on vaja tekitada paanikat? Neid poliitikuid on ka Eestis ju palju, kes alati ootavad hetke, millal hästi põnevaga välja tulla.

Muidugi me peame esitama küsimusi, sest me ju tegeleme Eesti iseseisvuse ja  väga eksistentsiaalsete küsimustega. Ma olen absoluutselt nõus sellega, et nii keerulist aega julgeoleku- ja välispoliitikas ei ole meil olnud ikkagi alates 1938. aastast.

Aga kordan veel kord – viies artikkel töötab. Ja mina kutsun küll üles Eesti poliitikuid ja avalikus arvamuses tooniandjaid pigem andma kindlaid sõnumeid ja keskenduma sellele, mida me saame teha.

Absoluutne enamik Euroopa Komisjoni teisipäevase kaitsealgatuse hiigelsummast peaks tulema liikmesriikidelt endalt. Siin on üks aga: meil on endiselt terve rida liikmesriike, kes ei pea väga vajalikuks kaitsekulude tõstmist ja seda nad ei teekski, kui Donald Trump ei sunniks. Belgias ja Hispaanias ei muretseta Venemaa agressiivsuse pärast.

Selles võtmes mulle president Trump väga meeldib. Ta väga brutaalsel viisil tuletab Euroopale meelde, et me peame ise oma kaitsesse investeerima. Soovmõtlemine, et keegi teine, näiteks Ameerika Ühendriigid tulevad ja lahendavad meie probleemid ära, seda ei ole enam. Ja Trump on siin väga konkreetne – kui te ise ei panusta, siis meie ka ei tule. See on ka suhteliselt aus seisukoht.

Kui me nüüd vaatame neid ohte, siis see ei ole ju ainult Venemaa. Venemaa on meie piirkonnale kõige lähedasem sõjaline oht ja kõige agressiivsem, aga tegelikult ka kogu see lõuna pool nõuab ju oluliselt kaitsevõime tõstmist.  

Aga tõepoolest, see oht von der Leyeni ettepanekutes ongi see, et lõpuks jäävad need kaitsekulud ikkagi liikmesriikide enda kanda. Mis on ühtepidi normaalne, Eesti seda teeb, aga see pole aus koorma jagamine.

See, mida Eesti siin juba mitu aastat eest veab ja nüüd ka selle paketi raames kindlasti välja ütleb, on, et Euroopa peab ühtselt seda kaitsekulude koormat jagama. Sest paratamatult nii-öelda piiririigid, kes kaitsevad ju NATO-t, kes kaitsevad Euroopat, me maksame ju rohkem. Meil tekib sama nii-öelda dilemma nagu Ameerika Ühendriikidel Euroopaga.

Aga eks see on keeruline. Viiele protsendile ma ei näe, et keegi nendest Lõuna-Euroopa riikidest tuleb. Loodan, et hakatakse tabama seda kolme protsendi raami. Me tõstame üles ka NATO tippkohtumisel 3,5 protsenti keskmiselt kõigile.

Mis segab ikkagi tegemast samasugust kava, nagu oli taastekava koroona ajal? Toona saadi kokkuleppele ligi triljoni euro majandusse paiskamises, miks nüüd kaitsega ei võiks teha sama? Erinevad seisukohad? Näiteks ka Soome on sellele vastu?

Covidi ajal suutis Euroopa Liit  kahe nädalaga otsustada 700 miljardi euro kasutuselevõtu.

Probleem on selles, et see tuleks kõikide liikmesriikide poolt heaks kiita.  Ja näiteks soomlastega rääkides, nende jaoks oli see lõpuks kahjulikum, ehk siis nad tegelikult maksid rohkem tagasi, kui nad said. Ehk siis see mehhanism tuleb korralikult läbi rääkida.

Teiseks võib juhtuda nõndamoodi, et kõik 27 liikmesriiki ei ole nõus. Nagu me näeme, Ungari blokeerib ju algatusi, mis puudutab Ukraina toetust.

Me peamegi nüüd selle von der Leyeni ettepaneku vaatama selle pilguga läbi, et ainult üks riik ei blokeeriks kogu Euroopa julgeoleku arengut. Muidugi on menetlused olemas, kuidas Ungari lõpuks, ma ei tea, Euroopa Liidust välja visata või võttes temalt hääleõiguse. Aga see ei ole tegelikult ju see lahendus.

Probleem ongi selles, et meil on sellised kokkulepped Euroopa lepingu alusel. Seega kõikide riikide parlamendid peaksid sellega nõus olema. Ja seal ma näen väga tõsist riski. Nii et me peame leidma teised lahendused, kuidas lahendada ühisrahastuse probleemi ja ma arvan, et me need leiame.

Milles on lahendus?

Tegelikult on võimalik ka tänase Euroopa lepingu alusel teha nii-öelda enamus-hääletusi, leppida kokku liikmesriikide vahel mehhanismid, kuidas ühisrahastus üles ehitada, et oleks võimalikult laiapindne koorma jagamine.

Ma lihtsalt ei näe, et tuleb päris sarnane ühisrahastus, nagu oli taastekava koroona ajal. See lihtsalt ei lähe läbi tänases poliitilises olukorras, kus meil on mõned liikmesriigid, kes ei ole sellest absoluutselt huvitatud.

See võti seal on pigem juriidiline küsimus.

Viimane küsimus on optimistlikum. Kui Euroopa teeb Trumpi survel ära järsu tõusu kaitsekuludes, selle tulemusena võiks me ennast viie, kuue aasta pärast tunda Venemaa vastu kindlalt?

Ma arvan, et ega meil täna ka sõjaliselt Venemaad karta vaja ei ole, kui NATO täiel rinnal oma võimed lauda paneb. Selles mõttes Eesti inimesed peaksid olema rahulikud.

Aga me oleme Vilniuse NATO tippkohtumisel vastu võtnud uued kaitseplaanid meie regioonile. Ja need tähendavad, et me ei lase Venemaad näiteks absoluutselt oma territooriumile. See on teine kontseptsioon, see nõuab teisi võimeid.  

Just nende võimete arendamine ja tagamine on praegu see kõige suurem siht. Ja nüüd selles valguses ma olen optimistlik. Euroopas saadakse lõpuks aru, et ameeriklased ei tule kogu tööd meie eest ära tegema. See uus arusaamine annab lootust.