Pereisa Aleksandr Kilmet sõnas "Pealtnägijas" ilusti eesti keeles, et on õppinud keelt juba tervelt aasta ning Tallinnasse kolisid nad perega kaks aastat tagasi. Aleksandri vanaisa ja vanavanaisa olid eestlased.

Perepoeg Mihhail Kilmet tunneb rõõmu, et tal on võimalus oma vaarisade jälgedes astuda ning Eesti kultuuriga tutvuda. 

"Minu vaarisal ja tema perel oleks tore teada, et me läheme nende jälgedes, et me lõimume, tutvume kultuuriga, ajalooga, saame sellest osa oma kogemuste põhjal," ütles Mihhail.

Võib öelda, et Kilmetite pere, kuhu täna kuuluvad isa Aleksandr, ema Natalja ning juba täiskasvanud lapsed Mihhail ning Anžela, on repressiivsete režiimide tõttu pidanud korduvalt nullist alustama. Kilmetite ajalooline kodutalu asus Virumaal Illukal, kuni nõukogude võim pärast Teise maailmasõja lõppu kõik segi paiskas. 

"Vanavanaisa Bernhard ja tema vennad Aksel ja Leonhard sattusid repressioonide küüsi. NKVD väed represseerisid mu vanavanaisa, ta saadeti välja ja talle mõisteti kümme aastat. Ta saadeti Venemaale Krasnojarski kraisse," kirjeldab perekonna saatust Mihhail.

NKVD hukkas ebaõiglase otsuse alusel Mihhaili vanavanaonu Aksli ning tema isa ja vend Leonhard saadeti Bernhardile Krasnojarski kraisse järele.

"Ta kandis oma karistust seal väga kaugel umbes 10 aastat. Vabanedes võttis oma isa Aleksandri spetsasulast. Kahjuks tema vend Leonhard oli sel hetkel juba surnud. Pole teada, mis põhjusel. Oli lihtsalt surmatõend – arusaamatul põhjusel. Minu vanavanaisa Bernhard võttis oma isa Aleksandri kaasa ja sõitis Kasahstani, Karaganda oblastisse Šahtinski linna. Seal elas ta praktiliselt kogu elu. Seal sündis minu isa, seal sündis minu vanaisa. Lugu liikus Eestist Kasahstani, siis Venemaale ja uuesti tagasi Eestisse. Väga pikk tee," rääkis Mihhail.

Nagu tuhanded teised represseeritud jäid Kilmetid kaugele maale. Kui vanavanaisa ei rääkinud enne küüditamist teadaolevalt vene keelt, siis tema järglased ei osanud enam eesti keelt. Aastakümnete jooksul vanavanaisa side Eestiga katkes, kuigi kõik perekonnaliikmed rehabiliteeriti 90-ndate alguses ehk karistused tunnistati õigusvastaseks.

Mihhaili sõnul oli tema vanavanaisale pere saatus niivõrd raske taak, et ei soovinud minevikku Eestis meenutada ega julgenud naasmisega riskida.

Täna 24-aastane Mihhail teab pere lugu põhjalikult, sest 2021. aasta sügisel avastas ta Eesti Rahvusarhiivi veebirakenduse, kus on kättesaadavad ka nõukogude ajal täiesti salajased küüditamisdokumendid. Riigi peaarhivaari asetäitja Toivo Jullineni sõnul on siinsete inimeste saatused arusaadavalt ajalooliselt kõige rohkem põimunud suure idanaabriga, kuhu ainuüksi eelmisel sajandil rändas nii vabatahtlikult kui viidi vägisi väga suur hulk eestimaalasi. 

"Kui Eesti iseseisvus ja sõlmis Venemaaga rahulepingu 20-ndal aastal, siis seal oli üks säte, mis võimaldas Eesti päritolu, Eesti juurtega inimestel valida, kas nad võtavad Eesti kodakondsuse või võtavad Nõukogude Venemaa kodakondsuse," sõnas Jullinen. 

Riigiarhivaari asetäitja hinnangul oli neid inimesi, kes oleksid võinud valida Eesti kodakondsuse üle 200 000, kellest umbes 100 000 esitas taotluse, umbes 80 000 tegelikult sai kodakondsuse, kuid enne sõda asus Eestisse elama alla 40 000 inimese.

Kui kokku liita varasem väljaränne ja Teise ilmasõja ajal ning järel toimunud küüditamine, on Jullineni sõnul teoreetiliselt tänaseni idapiiri taga kümneid tuhandeid inimesi, kellel võib olla õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Ükskõik, kas kodumaalt lahkumine oli vägivaldne või vabatahtlik, siis võtmekoht on, et eelkäija pidi olema Eesti Vabariigi kodanik kahe ilmasõja vahel.

"Eestis on kõik väga selgelt paigas ja siin mingit omaloomingut ei ole. Sellest ei piisa ainult, et sa leiad kellegi, kes on eestlane ja sinu eellane, vaid ta peab olema olnud Eesti Vabariigi kodanik," täpsustas Jullinen.

Idee sugulasi Eestist otsida tuli noorele Mihhail Kilmetile 2021. aasta sügisel. 

"Kuna minu eelkäijad isa liinis on eestlased, siis tahtsin alati neid andmeid kaevata. Ma otsustasin lihtsalt internetis vaadata, kuidas see töötab ja pärast samm-sammult läbisin kogu protseduuri," sõnas Mihhail.

Ehkki asi algas huvist juurte vastu, avastas Mihhail pärast ligi 300 lehekülje esivanemaid puudutava materjali läbi töötamist, et tema isa Aleksandr ja tema ise koos õega kvalifitseeruvad kodakondseks tänu isapoolsetele esivanematele. 

Kilmetid andsid taotluse PPA identiteedi ja staatuste büroosse 2021. aasta lõpus ja kuna tõendid põlvnemise kohta olid selged, sai perekond Eesti passid kätte 2022. aasta veebruaris ehk uskumatu juhusena mõni päev enne Venemaa agressiooni Ukrainas. Sama aasta sügisel oli õhus mobilisatsioonioht ning pere otsustas Venemaalt lahkuda. 

"Olen osaliselt sõjaväekõlblik, aga kui käib sõjategevus, kutsutakse teenistusse kõik. Paljusid on võeti ja paljusid pole enam elus, ka mitmeid minu klassikaaslasi," sõnas pereisa Aleksandr. 

Ühtlasi on mees proovinud hoida kontakti nii oma endiste klientide kui ka kolleegidega.

"Minu kliendid lahkusid Peterburist, suundusid näiteks Jakuutiasse. Mõni kolis Gruusiasse, mõni Kasahstani, mõni Türki. Minu endised kolleegid on mööda ilma laiali."

Lisaks tõdeb Aleksandr, et pere jaoks ei olnud lihtne nullist oma elu Eestis alustada, kuid on tänulik, et sai lahkuda Venemaa valelikust propagandast.

"Tulin sealt ära, sest ei tahtnud kuulata valelikku propagandat ega kavatse seda ka siin kuulata. Miks ma siia tulin? Sest ma ei jaga neid vaateid. Ja tulevik on udune. Aitäh esivanematele, et mul on selline võimalus," sõnas Aleksandr.

Pereisa asutas Tallinnas õigusbüroo, mis annab nõu migratsiooniküsimustes. Mihhail õpib hetkel Saksamaal magistrantuuris. Ema Natalja olukord on aga endiselt keeruline. Algul turistiviisaga saabunud naine sai raskustega elamisloa ja praegu püüab saada samuti Eesti kodanikuks. Tema puhul on ainus tee kodakondsuseni naturalisatsioon, mis tähendab, et ta peab siin elama vähemalt kaheksa aastat ning tegema keele- ja kodakondsuseksami. 

Küll aga sai Natalja tööd floristina, kellena ta ka Venemaal töötas. Peretütar samuti integreerub ning asus tööle veterinaarkliinikusse. Kõik pereliikmed õpivad usinalt eesti keelt, aga täielikult ühiskonda sulandumiseks läheb veel aega.

Ühelt poolt püüavad Kilmetid Eestis integreeruda ja karjääri luua ning otsivad endiselt, kas neil võiks olla siin sugulasi, kellega ajaloo pöörises side katkes. Teisalt tunnistavad nad, et jätsid alles ka Vene passid, sest ka Peipsi taga elab endiselt suur hulk sugulasi. 

"Mul on sugulased, mul on vanaema ja vanaisa, kes elavad Venemaa erinevates nurkades, lõunas ja põhjas. Tahaksin säilitada võimaluse neid külastada. Saame Eesti kodanikena viibida seaduslikult igas riigis, kasvõi Marsil. Võin elada Saksamaal, Prantsusmaal või Eestis. Olen vaba kodanik ja võin teha seda, mida tahan," sõnas Mihhail.

Kuna seaduse järgi sünnijärgsetelt kodanikelt ei saa kodakondsust ära võtta, siis peab PPA tolereerima, et Kilmetid jätsid Venemaa passi alles.