Riburada on avalikku ruumi hakanud tekkima kõikvõimalikud keelumärgid. Nii on poes keelatud jalgupidi külmikusse ronimine ja uue büroohoone pöörduste vahel palli mängimine. Moodne mänguväljak on aga keeldudega üle külvatud. Ühelt poolt nõuavad keelumärke jõuvahendite ja atraktsioonide tootjad, teisalt inimesed ise.

"Seda on tegelikult lapsevanemad öelnud, et tahaks tähelepanu juhtida, aga nemad ei saa reeglit kehtestada, siis on hea, kui saab viidata millelegi, et vaadake, siin on see märk, mis ütleb, et päris hea ei ole, ärge seda palun tehke," märkis Rae vallavanem Tarmo Gutmann.

Ka loomaaias näeb keelusilte igal sammul. Tallinna loomaaia juhi Kaupo Heinma sõnul niisama neid välja ei panda, sest issanda loomaaed pole kirev mitte ainult sealpool puurivarbu.

"Näiteks see sama, et ära tõsta last üle barjääri, sest seal on krokodill. Tundub selline, et kes seda teeks, aga vaatad, et praktiliselt seda tehakse, siis järelikult see silt on ikkagi vajalik," sõnas Heinma.

Nii on loomaaias vanem saatnud lapse šimpansile küpsist viima või täiskasvanud roninud üle aia, et karule ise süüa pakkuda. Heinma sõnul siltide panek loomaaeda õnnetuse korral ilmselt täielikult süüst ei vabasta, aga osaliselt langeb vastutus ikkagi inimese enda õlule.

Advokaat Carri Ginteri hinnangul ei ole siltide püstitamine proportsionaalne.

"Eesti õigusruumis ei ole niimoodi, et kui keegi topib oma näpud sinna karupuuri, et siis loomaaeda ähvardaks mingi väga suur oht," täheldas Ginter. "Eesti kohtud on selles mõttes väga mõistlikud ja need kahjuhüvitiste suurused on pigem väiksed. See siltide armastus ei ole proportsioonis selle ohuga, mis nende taga valitseb."

Tallinna ülikooli doktorandi Heiko Leesmenti sõnul annavad keelusildid märku, et mõned ühiskondlikud kokkulepped ei ole enam kõigile ühiselt mõistetavad. Selleks, et keeld või hoiatus mõjuks, on käitumisteaduslikult väga oluline, kus see asub, mis hetkel see ilmneb ja kui põhjendatuna inimene seda tajub.

"Kui siin näiteks maja ees oleks silt, et ärge suitsetage, aga kõik siin suitsetavad, siis järelikult see tühistab selle keelu. Käitumisteaduslikult on selge, et sotsiaalse normi järgi juhinduvad rohkem kui siltide järgi," märkis Leesment.

Sildirahvaks olemise üheks põhjuseks peab Leesment inimeste suhtlemisprobleeme. Eestis ei juleta kasvõi naabrile rahulikult rääkides probleemist märku anda, selle asemel pannakse üles keelav kiri ja loodetakse, et sõnum jõuab kohale.

"Aga on üks asi, mida Eestis tuleb hakata vaatama, on see siltide üleküllastumine," rõhutas Leesment. "See müra, milles inimesed on, nad ei jõua ära registreerida. Majja sisenedes justkui peaksid veetma fassaadi juures aega, milline manusskript on, piktogramme, mida sa seal tohid teha, mida ei tohi."

Ginteri sõnul näib nagu on osa inimesi kaotamas usku inimloomusesse ja loodavad silte pannes, et nüüd, kui keskmine inimene on hakanud lollimaks jääma, siis äkki märke veel suudetakse lugeda.

"Minu teooria on ikkagi see, et rumalus on konstant. Ma arvan, et see ei ole muutunud ja me oleme hakanud lihtsalt rohkem muretsema," ütles Ginter.