Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) on alustanud terve rea keelatud annetuse menetlusi, mis puudutavad pea kõiki riigikogus olevaid erakondi. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja Keskerakond on oma ettekirjutused kätte saanud ja need kohtusse kaevanud, Isamaa ja selle juhi puhul menetlus käib.

Õiguslikust kõrgpilotaažist hoidudes on neis vaidlustes siiski üks ühine nimetaja: juriidiline isik. Erakonnaseadus (EKS) on selles küsimuses kiretu: juriidilise isiku annetus on keelatud. Keelatud annetuse tegemine ja vastuvõtmine on väärtegu, suures ulatuses (väärtusega 40 000 eurot või rohkem) kuritegu. Need on annetuse andja ja vastuvõtja jaoks karmid tagajärjed.

Keelust sündis kohuke

Meenutagem, et esimesena keelustati juriidilise isiku annetus juba 2004. aasta jaanuaris jõustunud EKS-i redaktsiooniga. Keelu kehtestamisel peeti oluliseks, et annetusi ei saaks teha mitte üksnes äriühingud, vaid ka mittetulundusühingud ja sihtasutused, sest kõigi nende kaudu olevat võimalik varjatud annetuste tegemine. Arvati, et iga annetuse taga peaks olema identifitseeritav inimene, mis suurendab erakonna tegevuse avalikkust. Elu näitab, et nii ei juhtunud.

2005. aasta oktoobrikuistel valimistel puhkes K-Kohukese skandaal. Rohelist kohukest peeti korraga keelatud reklaamiks ja keelatud annetuseks, kuna seda tootis AS Kohuke, täisväärtuslik juriidiline isik. Kui EKS ei oleks seadnud piiranguid poliitagitatsioonile ja annetustele, oleks me skandaali võrra vaesemad.

Kas vähem skandaale on halb? Arvan, et mitte. Juriidiliste isikute annetuste lubamine suurendaks hoopis annetamise läbipaistvust selle asemel, et toota kohukesi, laveerides keelatu ja lubatu piiril.

Tegelikud kasusaajad on teada

Mida rohkem on keelde, seda rohkem on neist üleastujaid või vähemalt katsetajaid. Miski ei takista ka praegu tegelikku annetajat end varjamast, kui selleks on tõeline soov. Eestis on ammu kasutusel tegeliku kasusaaja mõiste ja nende registris avalikustamise kohustus, mis muudab juriidilise isiku annetused oluliselt läbipaistvamaks, kui need olid 2004. aastal.

Juriidilisse isikusse suhtutakse kui majandusüksusesse, mitte lihtsalt kehasse, mille taha end varjata võib. Näitlikult öeldes jääb Urmas Sõõrumaa annetus Urmas Sõõrumaa annetuseks ka siis, kui see on tehtud läbi juriidilise isiku, mille omanik ja lõplik kasusaaja ta on.

Tekkinud on tänuväärne diskussioon

Õiguskantsler Ülle Madise on äsja öelnud, et juriidilise isiku annetuste keeld tuleks kaotada (vt "Õiguskantsler ootab riigikogult erakonnaseaduse muutmist" ja "Ülle Madise: kodanikuühenduste annetuste lauskeeld ei aita tagada ausust"). Vastuseks Ülle Madisele on Karl Lembit Laane argumenteerinud, et õiguskantsleri ettepanek muudaks rahva võimu raha võimuks, illustreerides seda USA näitega.

Kuigi Karl Lembit Laane argumendid on tähelepanuväärsed, kipun selles diskussioonis olema õiguskantsleri poolt. Esiteks ei ole USA probleemid meile kindlasti üks-ühele ülekantavad, teiseks on võimalik seada juriidiliste isikute annetustele ülempiirid ja kolmandaks peaksid olema keelatud sularahaannetused.

Kui tekivad kahtlused raha tegelikus päritolus või annetajas, on võimalik sel viisil raha teekonda üsna hõlpsasti jälgida. Vähetähtis ei ole maksunduslik aspekt, sest äriühingute annetused on üldreeglina ettevõtlusega mitteseotud kulud ja selle maksmine on majanduslikult mõtlevale omanikule kallis. Soodsam on osanikul või aktsionäril võtta dividende ja toetada erakonna maailmavaadet sel moel.

Midagi peab muutuma niikuinii

EKS-is on probleeme, mida alanud diskussioon seni selgelt välja toonud ei ole.

ERJK möönab ka ise, et annetuse kui teenuse hindamiseks puudub seaduses metoodika. Samal ajal ähvardab selles õiguslikult segases olukorras annetuse tegijat või saajat karistus. Kuna ERJK on kollektiivorgan, mis teeb otsuseid hääletades, võib piltlikult öelda, et ERJK otsustab metoodika (annetuse väärtuse) üle hääletades, kas kriminaalasi algatada või mitte.

ERJK lähtub keelatud annetuse puhul kontseptsioonist, mille kohaselt ei ole oluline isegi annetuse tegija ja vastuvõtja tahe annetust teha või saada. EKS ei ütle selle kohta taas midagi. Seega tundub keelatud annetus olevat justkui taeva kingitus, mille kohal hõljub tume karistusõiguse vari. See ei ole õigusriigis normaalne olukord.

Oluline õiguslik probleem on selleski, kas juriidilise isiku annetuse lauskeeldu saab pidada põhiseaduse mõttes proportsionaalseks (sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks). Kuna juriidiliste isikute põhiõigused ja füüsiliste isikute põhiõigused kattuvad põhiseaduse vaates vaid osaliselt, on siin tegemist õigusliku kõrgpilotaažiga, millest lubasin kommentaari alguses hoiduda.

Loodame, et äsja alanud kohtuvaidlused toovad neisse küsimustesse selgust, mis lähtuks demokraatliku õigusriigi põhimõttest. Võib-olla see ongi ERJK eesmärk?