Viimased kaks aastat olen doktoritöö raames uurinud lähenemisi demokraatia kriisi olemusele, lähtekohtadele ning lahendustele. Doktoritöö lõplike tulemusteni on veel omajagu aega, aga seoses õiguskantsleri ettepanekuga lubada ka juriidilistel isikutel erakondadele annetada pean jagama hoiatavat näidet Ameerika Ühendriikidest. Nimelt praktiliselt ükskõik mis käsitust ka ei loeks, jõuab see ühel hetkel ikka ja jälle USA ülemkohtu kurikuulsa Citizens United otsuseni.

Tegemist oli kohtuvaidlusega peamiselt vendade Kochide rahastatud konservatiivse mõttekoja Citizens United ja föderaalse valimiskomisjoni vahel selle üle, kas ettevõtetel peaks olema õigus teha poliitilisi annetusi. 2010. aastal võitis Citizens United selle vaidluse napilt (viis ülemkohtunikku poolt, neli vastu) ning varsti laiendati see õigus kõigile juriidilistele isikutele, kusjuures sellega kaasnes õigus teha annetusi sisuliselt piiramatult.

Nii ülemkohus kui ka õiguskantsler on apelleerinud juriidiliste isikute väljendusvabadusele ning väitnud, et annetuskeelu kaotamine ei sisalda täiendavat korruptsiooniohtu. Kumbki väide pole aga lõplikult veenev ning USA juhtum näitab, et tegemist on demokraatiasse märkimisväärse ohukoha tekitamisega. Pole isegi vahet, kas keeld kaotataks ainult kodanikuühendustelt või ka äriühingutelt ning kas materiaalsel kujul või mitte, kuna üks on teiseks suhteliselt kergesti teisendatav.

Demokraatia põhineb ideel kodanike poliitilisest võrdsusest, st võrdsest võimalusest mõjutada poliitikakujundamist. Ehkki see idee pole praktikas kunagi täielikult saavutatav, on demokraatia püsimise mõttes hädavajalik luua tingimusi, mille kaudu saab sellele lähemale liikuda või vähemalt mitte sellest kaugeneda. Õiguskantsleri ettepanek kätkeb piiramata kujul ohtu õõnestada poliitilist võrdsust mitmel moel. Lühidalt on need järgmised.

1. See seaks kodanikud ebavõrdsesse konkurentsi võistluses poliitikute tähelepanu pärast endast märkimisväärselt tugevamate osapooltega.
2. See süvendaks juba olemasolevat poliitilist ebavõrdsust ühiskonna jõukamate liikmete ja tavakodanike vahel.
3. See vähendaks avalikus arutelus ning erakondlikes programmides esindatud poliitilist mitmekesisust.
4. See õõnestaks avalikku usku, et demokraatlikud institutsioonid toimivad vastavuses avalikkuse, mitte suurannetajate erahuvidega.
5. See looks tingimused juriidiliste isikute politiseerumiseks ja neile varjatud kampaaniamaksu kehtestamiseks.

Ehkki on mõeldav, et juriidilistele isikutele laieneksid mõned füüsiliste isikute põhiõigused, on sel juhul juba tegemist selgelt poliitilise õigusega. Äriühingud ja juriidilised isikud üldiselt ei ole aga osa poliitilisest kogukonnast, kuhu kuuluvad kodanikud ja teised riigi püsielanikud. Tsiteerides ülemkohtu vähemuse eriarvamust Citizens United otsuse kohta:

"Äriühingutel pole südametunnistust, uskumusi, tundeid, mõtteid ega soove. /-/ nemad ei ole ise liikmed osast "Meiest kui rahvast", kelle poolt ja jaoks põhiseadus loodi¹."

Science Po majandusteaduste professor Julia Cagé on hinnanud, et ühe hääle hind valimiskampaanias on keskeltläbi 32 eurot². Seega on juba praegu jõukamatel füüsilistel isikutel annetustega lihtsam poliitikat mõjutada kui teistel. Annetusõiguse keelu kaotamisega antaks juriidilistele isikutele laiendataks see eelis ka neile ning võimendataks kaudselt jõukamate kui tihti juriidiliste isikute omanike või rahastajate mõjuvõimu poliitikas. Jällegi tsiteerides ülemkohtunike eriarvamust:

"Äriühingute õiguslik struktuur aitab neil koondada ja kasutada finantsressursse, millele suudavad vastata vähesed füüsilised isikud /-/ Nende võrreldamatud ressursid, professionaalsed lobistid ja ühemõtteline keskendumine selles jõupingutuses muudab korruptsiooni ja selle ilmnemise oma olemuselt tõenäolisemaks, kui nemad (või nende hääletorud /-/) kulutavad valimistele piiramatuid summasid."

Teiseks võib see otsus tähendada tavakodanike väljendusvabaduse ning avalikus arutelus esinevate vaadete mitmekesisuse kitsendamist. Teatud ühiskondlikud vaatenurgad, probleemid, meetmed ja jõud nende lahendamiseks võidakse uputada miljonitesse eurodesse ulatuvate vastukampaaniate alla ja teema üldiselt üle küllastada, kui nende vastalistel jagub selleks piisavalt vahendeid³. Ülemkohtunike arvates võib see viia ka poliitikute enesetsensuurini:

"Piiramatu eraraha voolamine valimistesse loob "käsi peseb kätt" kokkulepete peegelpildi läbi ähvarduste /-/ Poliitikuid, kes kardavad, et mõni äriühing võib rikkuda tema võimalust saada tagasi valitud, võidakse heidutada selle äriühingu suhtes vaikima. /-/ "Esindajad peaksid otsustama küsimuste üle vastavalt nende valijaskonna kasu või soovide pinnalt" mitte "vastavalt nende soovidele, kes on teinud suuri rahalisi annetusi" – või kulutusi."

Kuna ettevõtete omanike, kodanikuühenduste rahastajate ning ühiskonna jõukamate kihtide (kes mingil määral kattuvad) poliitilised eelistused võivad erineda tavakodanike omast märkimisväärselt, võib see viia seaduste ja otsusteni, mida laiem avalikkus ei toeta⁴. Kodanikes süveneks ajapikku taju, et poliitikat on võimalik osta, demokraatlikud institutsioonid ei peegelda enam rahvast selle mitmekesisuses ning põhimõte "üks isik, üks hääl" on asendunud põhimõttega "üks euro, üks hääl". Jällegi, ülemkohtu vähemuse vaatest:

"Kodanikud /-/ võivad kaotada usu enda võimekusse mõjutada poliitikat. /-/ Selle ennustatav tulemus on küünilisus ja pettumus: suurenenud taju, et suured kulutajad "tellivad muusika", ning vähenenud "valmisolek valijatena osaleda demokraatlikus valitsemises"."

Selline olukord võib ohustada ka ettevõtete omanikke ja teiste juriidiliste isikute rahastajaid, viies ka mittepoliitiliste ühenduste politiseerimiseni vastu nende tahtmist. Kui poliitikutel avaneb veel üks marjamaa, kust kampaaniaressursse koguda, võivad nad olla varmamad avalikku võimu kasutama nende vastu, kes jätsid nad toetamata või toetasid nende konkurente. Nagu kirjeldasid ülemkohtunikud:

"Mõned äriühingud kardavad, et poliitikud tulevad neilt tulevikus end toetavaid reklaame välja pressima, nii et nad peavad kulutama valimiskonkurentsi võidurelvastudes üha suuremaid summasid ja avalikkuse usaldus ettevõtete vastu väheneb. Süsteem, mis sunnib ettevõtteid tõhusalt kasutama oma aktsionäride raha nii esindajatele juurdepääsu säilitamiseks kui ka nende kättemaksu vältimiseks, võib paljudele ettevõtetele lõpuks osutuda pigem kahjulikuks kui kasulikuks. See võib suruda neile peale omamoodi varjatud maksu."

Kuna erakonnaseadus tuleb riigikogus arutlusele niikuinii, on küsimus, mida siiski teha. Teen paar soovitust:

1. Juriidilistele isikutele annetusõiguse laiendamine on libe tee, mida peaks vältima: on liiga suur oht, et see muutub sisuliselt oligarhiliseks võimuhoovaks. Kodanikuühendused on seni saanud avalikult hinnata erakondade programme oma avaliku poliitika seisukohtade vaatest ning sellest peaks piisama.
2. Kui juriidilistele isikutele siiski annetusõigus anda, peaks lubatav summa või mittemateriaalse toe väärtus olema madal, Julia Cagé hinnangul kuskil paarisaja euro juures aastas⁵. See vastaks keskmise inimese annetusvõimekusele ning tagaks, et kui poliitiline ebavõrdsus peaks ka kasvama, siis määral, mis poleks poliitilise protsessi mõttes määrav. Sama meedet peaks rakendama füüsilistest isikutest annetajatele.
3. Et hoida ära erakondade kampaaniakulutuste võidurelvastumist, tuleks neile seada piirangud⁶. Parlamendiväliste jõudude konkurentsivõime säilitamiseks on neile aga vaja tagada piisav riigipoolne rahastus.

USA on hoiatav näide sellest, kuidas eraraha võim poliitikas on muutunud sedavõrd oluliseks, et see on muutunud pigem miljardäride kui tavakodanike pärusmaaks. Ehkki nõustun õiguskantsleriga, et on vaja säilitada eraannetuste läbipaistvus, pole see kaugeltki piisav. Parimal juhul aitab see vaid jõuetult pealt vaadata, kuidas poliitika meie silme ees ära ostetakse.

Kuni ühiskonnas säilib või isegi suureneb märkimisväärne majanduslik ebavõrdsus, on majandusliku ja poliitilise võimu selge lahutamine ainus viis tagamaks poliitilise võrdsuse püsimine. Eesti peaks vältima USA vigade kordamist ning rahva võimu asendumist raha võimuga.