Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Eesti on võtnud kohustuse korraldada riigiasju demokraatlikult ja kui selle vastu eksitakse, siis on kodaniku kohus pahaseks saada ja sellest ka avalikult teada anda. Pean tõdema, et minu probleem käesoleval juhul võib tegelikult olla johtuv ebaõnnestunud kommunikatsioonist või solidaarsusest, et ka mittepoliitikul on raske olla loll või siis lammas.

Minu arusaamine on, et demokraatiaks kvalifitseerumise lävendiks on vabade ja õiglaste valimiste kaudu võimu delegeerimine ja seda riigiehituse kõigil astmetel: parlamendivalimistel, hääletustel parlamendis, presidendivalimistel, aga ka erakonna esimehe ja juhatuse valimistel, sama käib kohalike omavalitsuste volikogude kohta. Ja otsustaksid selle üle rahvusvahelised vaatlejad ja riigi valimiskomisjon ning vajadusel riigikohus, kas valimised on piisavalt vabad ja õiglased.

On öeldud, et kui erakonna sisemine tegutsemine pole demokraatlik, siis ei toimeta see erakond ka riigitüüril olles demokraatlikult. Lisaksin, et kui valimised pole läbi viidud vastavuses üldaktsepteeritud demokraatliku rutiiniga ja valitud juhi toetuspind jääb ebaselgeks või väga piiratuks, siis on kõrgendatud risk, et kannatab tema otsuste kvaliteet.

Kummastav on olnud viis, kuidas riigikogus usaldushääletatakse. Et ministrit umbusaldab 39 liiget ja usaldab… täpselt null liiget. Kui sellisel viisil toimetamine pole sõjaväelist meenutava distsipliini rakendamine demokraatlikus institutsioonis, siis mis see on? Olgu, on demokraatia grimass.

Ridamisi on erakonnad valinud endale esimehe ühe ülesseatud kandidaadi hulgast, mis meenutab Nõukogude Liidu kombeid ja peaks olema seadusega keelatud. On ka liidri valimistest mõnikord sootuks loobutud, sest erakonna juhatuse enamuse jaoks on olnud selletagi selge, kes on boss. Vandenõuteoreetik küsiks kohe, et millest küll selline üksmeel.

Sisevalimistest loobumise korral on keeruline erakonda demokraatlikuks lugeda. Võib muidugi ka öelda, et tegemist on demokraatia innovaatilise avaldumisvormiga või siis näitega n-ö reguleeritud demokraatiast, mis tagab stabiilsuse.

Samal ajal võiks ju ikkagi oletada, et peaministrikandidaadiks kvalifitseerumiseks peaks poliitik olema üldkogul erakonna esimeheks valitud, vastasel korral tekib küsimus, et milleks see 500 liikme lävend erakondadele. Aga jah, oleks olnud tõesti piinlik, kui salajasel hääletusel juhatuses selgunuks, et kõik on vastu.

Kahjuks ei sätesta kehtiv erakonnaseadus, et erakond peab oma tegevust korraldama demokraatlikult. Möödunud aastal viskas üks erakond välja isiku, kes oli teatanud soovist kandideerida erakonna esimeheks. See oli šokeeriv. Juht valiti seejärel ühe kandidaadi hulgast. Kuid kõik oligi õige ja aus ja seadusele vastav, ka põhiseaduse kirjatähele, milles puudub erakonda defineeriv peatükk.

Pole õige väide, et põhiseaduses erakonnast üldse juttu pole. Mitmes paragrahvis eristatakse erakonda selgelt teistest mittetulundusühingutest.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on kirjutatud, et erakonna täpsem käsitlus jäeti lõpptekstist välja arvestades Jüri Adamsi argumentatsiooni, et pole vaja, et kodanik peaks eelistama üht poliitilise ühenduse tüüpi oma poliitiliste huvide kaitseks mõnele teisele.

Võib oletada, et Adams pidas silmas eeskätt valimisliite ja nendesse ühinevate isikute õiguste piiramise ohtu erakondadega võrreldes? Valimisliitudel hetkel enam väljundit parlamendis pole. Parlament on erakondade päralt. Erakond on seega kindlasti asendamatu eriline mittetulundusühing, mis on riigiehituse tähtis osa.

Olen veendunud, et on aeg lisada põhiseadusesse peatükk, mis defineeriks erakonna demokraatlikud tegutsemispõhimõtted, ülesanded ja õigused. Nagu see on kirjas riigikogu, presidendi, valitsuse, õiguskantsleri jt. kohta. Muuta tuleks ka erakonnaseadust ja võib-olla piisab sellest esialgu.

Kindlasti peaks sätestama erakonnaliikme õigused ja kohustused. Näiteks kohustuse tasuda liikmemaksu, mis võiks anda õiguse ja ühtlasi panna kohustuse osaleda sisevalimistel.

Seadusesse võiks kirja panna, et erakonnaliikme liikmemaks on üks protsent deklareeritud tulust, see jätaks erakondadesse vastutustundlikud ja motiveeritud liikmed. Kohustuslik liikmete arv võiks jääda endiseks. Oleks pikk samm kodanikuühiskonna poole, sest erakondade riikliku rahastuse saaks sel juhul lõpetada. Muide, ametiliitude ja -ühingute liikmed maksavad brutopalgast ühe protsendi liikmemaksu ning need liidud täidavad ka riigile olulist rolli tööturu korraldamisel sotsiaalpartnerina.

Kehtiv erakonnaseadus keelab üldjuhul erakonna siseasjadesse sekkuda, kuid vähemalt erakondade sisevalimised, nii juhi kui asejuhtide jt kandvatesse rollidesse valimised, peaksid edaspidi olema õigusriigile kohaselt reguleeritud ja alluma kontrollile, kasvõi riigi valimiskomisjoni omale. Võiks kaaluda sellist muudatust erakonnaseadusse. Nagu öeldud, erakond ei ole tavaline mittetulundusühing, sellest sõltub palju, võib sõltuda ka demokraatliku riigikorralduse püsimajäämine.

Erakond ei tohiks kindlasti sarnaneda sõjaväeüksusega, milles käsuliinid rangelt paigas ja avalikkusele avatud diskussioon pole lubatud. Vastav säte on juba seaduses kirjas, nimelt erakonnaseaduse § 4 lõige 2 ei luba sõjaväeliselt korraldatud ühingul tegutseda erakonnana. Paraku näib, et seda sätet täidetakse kehvalt.

Arvatavasti tuleb põhjuseid otsida meie patriarhaalsest hierarhilisest ühiskonnakorraldusest minevikus ja mitte ainult minevikus, mis on olnud samalaadne sõltumata valitsevast režiimist. Siiski, küllap on seaduses mõeldud peamiselt reaalset sõjaväge või sõjaväestatud seltskondi, vormis ja relvadega.

Aga sõjaväeline mõtteviis ja hierarhia erakondades, mis peaksid justkui demokraatliku Eesti eest seisma, on vahest halvemadki, sest olles raskemini identifitseeritavad ja jäädes sellistest keeldudest lõpuks ikkagi välja, murendavad need samm-sammult sedasama demokraatiat, kustutades inimeste peadest ja harjumustest sellised olulised põhimõtted, nagu pluralism ja sõnavabadus.

Võidakse vastu väita, et ebademokraatlikult tegutsevad erakonnad kaotavad toetuse ja lagunevad moraalselt ja seejärel ka organisatsiooniliselt oma kehvadest otsustest tulenevalt. Paraku ei pruugi see juhtuda või ei juhtu see piisavalt kiiresti. Ja probleem on, et kui selline saatus peaks tabama võimul olevat erakonda või erakondi, et kuidas see võiks mõjuda riigi tervisele?

On tervitatav, et ettepanekuid erakonnaseaduse muutmiseks on hakatud jälle üha valjemal häälel tegema ning olen veendunud, et erakondade rahastamise küsimused pole seejuures kõige tähtsamad.