Eesti on juba pikemat aega poliitilises kriisis, kuigi esmapilgul võib paista, et kellelgi sellest aimu ei ole. Kõik teevad nägu, nagu oleks olukord täiesti tavapärane. Kuid samal ajal teavad sellest kriisist ühel või teisel viisil peaaegu kõik. See kriis oleks nagu väga hästi hoitud avalik saladus.

Milline see poliitiline olukord meil Eestis täpselt on, seda on võimalik paremini mõista, kui kõigepealt vaatame korraks oma naabrite poole.

Soomes toimusid parlamendivalimised 2023. aastal nagu ka Eestis. Pärast valimisi moodustati neljast erakonnast koosnev koalitsioon, mis püsib praeguseni. Koalitsiooni kuuluvad Rahvuslik Koonderakond, Põlissoomlased, Rootsi Rahvapartei ning Kristlikud Demokraadid.

Nagu valitsuserakondade puhul valitsemise käigus ikka juhtub, on vähemalt osalt nende toetus võimul olles mõnevõrra kannatanud. Valitsuse ametisse astudes oli valitsuserakondade koondtoetus natuke enam kui 50 protsenti ning hetkel on see umbes 39 protsenti. Kõige rohkem on langenud Põlissoomlaste toetus, kes on kaotanud natuke enam kui kaheksa protsendipunkti oma toetajaskonnast. Ülejäänud valitsuserakondade toetus on püsinud enam-vähem samal tasemel, mis valimistel.

Rootsis toimusid valimised aasta varem, 2022. Pärast valimisi moodustasid ametlikult valitsuse Mõõdukad, Kristlikud Demokraadid ja Liberaalid, kuid valitsuskoalitsioon sõlmis kokkuleppe ka Rootsi Demokraatidega, mis on seega samuti de facto osa sellest koalitsioonist. Valitsust moodustades oli koalitsiooni toetus napilt alla 50 protsendi ning hetkel on see umbes 45 protsenti. Valitsemine on sealgi nõudnud valitsuserakondade toetusest oma lõivu.

Mis on toimunud meist lõuna pool? Lätis toimusid valimised 2022. aastal ja seal on valitsemine olnud natuke heitlikum kui meie põhjanaabrite juures. Valimiste järgselt moodustati valitsus, mis koosnes kolmest erakonnast: Uus Ühtsus, Rahvuslik Liit ja Ühendnimekiri. See valitsus kestis kuni 2023. aasta septembrini.

Ametisse astudes oli valitsuserakondade koondtoetus umbes 40 protsenti ning lagunedes oli see umbes 35 protsenti. Seejärel moodustati uus ja seekord juba vähemusvalitsus, mis koosnes Uuest Ühtsusest, Roheliste ja Talumeeste Liidust ning Progressiividest.

Selle uue valitsuse toetus ametisse astudes (septembris 2023) oli natuke enam kui 41 protsenti ning nüüdseks on see umbes kümne protsendipunkti võrra langenud. Valijate valulävi paistab seal olevat kõrgem kui Põhjamaades või Lääne-Euroopas. Toetuse tase, mis viis hiljuti näiteks Saksamaal valitsuse lagunemiseni ja erakorraliste valimisteni, ei ole Lätis vähemalt seda valitsust praegu kõigutanud.

Kuidas paistab selle kõrval kõige välja Eesti praegune olukord? Eestis toimusid valimised 2023. aastal ning pärast valimisi valitsuse moodustanud Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koondtoetus oli igati korralik 53,8 protsenti.

Kui Kaja Kallas oma ametist loobus ja selle Kristen Michalile eelmise aasta suvel edasi andis, oli valitsuserakondade koondtoetus natuke enam kui 35 protsenti ning selles suurusjärgus oli see olnud juba enam kui pool aastat. Pärast peaministri vahetust valitsuserakondade koondtoetus pigem langes ning jäi vahetult enne hiljutist valitsusremonti pidama umbes 30 protsendi tasemele. Kui valitsusremondi käigus jäeti koalitsioonist välja sotsiaaldemokraadid, langes valitsuserakondade toetus umbes 20 protsendi tasemele, kus see on püsinud viimased paar kuud.

Valitsemine on Reformierakonnale ja Eesti 200-le läinud kalliks maksma ning valijad on neid nende tegemiste ja tegematajätmiste eest karistanud. Eesti 200 toetus on langenud suurusjärgus kolm-neli korda ning Reformierakonna toetus suurusjärgus peaaegu kaks korda. Olukorra paranemist vähemalt seni näha ei ole.

Sotsiaaldemokraatide näol jäeti valitsusest välja ainus erakond, keda valijad ei olnud karistanud ning valitsema jäid kaks erakonda, mille tagasilöögid on olnud kõige suuremad. Kaks erakonda, millele pole seni veel andeks antud ja mille puhul pole ka näha, et see andeksandmine kuskilt tulemas oleks.

Olgu võrdluseks mainitud, et näiteks Jüri Ratase teise valitsuse, kuhu kuulusid Keskerakond, Isamaa ja EKRE, ning Kaja Kallase esimese ja teise valitsuse vältel püsis valitsuserakondade koondtoetus stabiilselt 40 ja 50 protsendi vahel. Praegune kriis hakkas kuju võtma, kui 2023. aasta teises pooles Reformierakonna ja Eesti 200 toetused nende enda süü läbi kokku kukkusid, millest nad seni taastunud ei ole.

Valitsemine viib ikka toetust madalamale, aga olukord, milles Eestit valitsevad erakonnad praegu on, kujutab endast midagi erakordset. Valitsuserakondi toetab umbes 20 protsenti valijatest ning opositsioonierakondi toetab umbes 80 protsenti valijaskonnast. Ja see ei ole praeguseks enam ajutine võnge, pigem stabiilne seis meie parteisüsteemis.

See on teatud mõttes Eesti demokraatia viimase aja kõige hämaram tund. Nii madala toetusega valitsuse valitsemisvõime paratamatult kannatab, kuna ükskõik, mida see valitsus teeb, on see valijaskonna enamusele ilmselt ikka vastukarva. See mõjub demokraatlikule moraalile painavalt.

Hämmastav, kui kõrge on seoses sellega Eesti avalikkuse ja Eesti valijate valulävi. Võib ette kujutada, kuidas nii mõneski teises Euroopa riigis oleksid valijad juba ammu endast välja läinud, kui nende valitsus nii õhukesel jääl kõnniks. Või pigem me tegelikult sellist olukorda ei näeks, kuna poliitiline kultuur oleks nii madala toetusega valitsuse sundinud endale liiga raskest valitsemiskoormast loobuma. Meie aga istume ja ootame vaikselt järgmisi valimisi ning oleme olukorraga näiliselt leppinud.

Küllap need valimised ka peagi kätte jõuavad, aga kui meid saadab valimisteni valitsus, mille toetus on ainult 20 või isegi 30 protsenti, siis selle ajaga jõuavad valijaskonna vimm ja poliitiline kibestumus kasvada palju rohkem, kui meie demokraatiale ilmselt pikemas perspektiivis kasulik oleks.

Miks me kujutame endale ette, et seda kõike nagu poleks olemas? Raske öelda. Vaikides või reaalsusest mööda vaadates jõuavad selle kriisi tagajärjed lõpuks palju rajumalt kohale, kui probleemide tekkides ausalt tõele näkku vaadates.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.