Eesti uus valitsuskoalitsioon lubab vähendada bürokraatiat, et muuta riik "lihtsaks, kiireks ja tõhusaks". Koalitsiooni alusleppes rõhutatakse vajadust "kaotada tarbetud regulatsioonid ja aruandlus", muuta andmete esitamine automaatseks ja ühekordseks ning ühendada riigiameteid eesmärgiga vähendada personali ja kulusid viiendiku võrra.

Need algatused võivad olla tervitatavad, kui need suurendavad haldussuutlikkust ja digitaalse asjaajamise kättesaadavust. Samas on koalitsioonileppes ka punkte, mis viitavad võimalikule nihkele demokraatlikult tasakaalustatud halduselt meelevaldsuse suunas.

Näiteks lubatakse koalitsioonilepingus: "Kiirendame planeeringute vastuvõtmist ja tegevuslubade väljastamist, kaasajastame planeerimisseaduse. Uute tööstuste rajamiseks loome eelisarendusalad, kus ei pea kulutama aega täiendavatele loamenetlustele ja uuringutele".

Kuigi see võib esmapilgul tunduda kui ettevõtlust soodustav samm, sisaldab see ka riski avaliku huvi ja osaluse väljajätmiseks planeerimisprotsessist. Kui "kiirendamine" ja "kaasajastamine" tähendab läbipaistvuse ja kontrollimehhanismide kaotamist, on tegu pigem kodanike õiguste ja demokraatliku kontrolli kärpimisega, mis kujutab endast autoritaarset arengut.

Bürokraatia olemust tuleb mõista ajaloolises ja kontseptuaalses kontekstis. Max Weberi käsitluses kujunes bürokraatia õigusriikliku valitsemise aluseks. Teoses The Max Weber Dictionary tuuakse välja: "Weber väidab sisuliselt, et bürokraatia on kõige tõhusam ja formaalselt ratsionaalseim viis inimtegevuse korraldamiseks ning et see on kaasaegses maailmas asendamatu" (R. Swedberg, O. Agevall 2016, lk. 20).

Teisisõnu tagab bürokraatia võimu teostamise läbipaistvuse, ennustatavuse ja lõpuks ka võrdse kohtlemise. See hõlmab ametkondlikku erapooletust, dokumenteeritud ja formaliseeritud menetlusi ning kodanike õigust osaleda ja esitada vastuväiteid. Kui neid mehhanisme asendatakse meelevaldse efektiivsuse loosungitega, võib tagajärjeks olla õigusriigi nõrgenemine.

Autoritaarsusele kalduvad režiimid näivad esmapilgul efektiivsemad: seal tehakse otsuseid kiiresti, ilma avaliku arutelu või institutsionaalse kontrollita. Ent sellise näilise efektiivsuse hind on läbipaistmatud protsessid, võimu kontsentratsioon ning kodanike õiguste ja huvide eiramine.

Demokraatlikus süsteemis on otsustusprotsessid aeglasemad ja formaalsemad, kuid need põhinevad õiguslikul legitiimsusel, osalusvõimalustel ja kontrollimehhanismidel, mis tagavad poliitiliste otsuste õiguspärasuse ja sotsiaalse aktsepteeritavuse. Nõnda ei ole demokraatlik bürokraatia mitte takistus, vaid oluline kaitsemehhanism meelevaldse võimu vastu.

Eriti murettekitav on koalitsioonilepingu tendents eemalduda mõjuhindamisest, see võib tähendada oluliste keskkonna-, sotsiaalsete või kogukondlike riskide eiramist. Kui loamenetlused ja uuringud kõrvale jäetakse, võib juhtuda, et uute tööstuste arendamisel ei käsitleta nende tegelikku mõju avalikkusele ega elukeskkonnale. Avalikkuse rolli kavandatakse justkui takistusena, mida tuleb kõrvale tõrjuda "tõhusa" halduse nimel.

Seega tekib õigustatud küsimus: kas valitsuse eesmärk on tõesti vähem paberit või hoopis vähem õigusi? Bürokraatia vähendamine saab olla legitiimne ainult siis, kui see tugevdab, mitte ei nõrgenda demokraatlikke protsesse. Ilma läbipaistvuse, kontrolli ja kaasamiseta ei ole tegu mitte efektiivse, vaid meelevaldse riigivalitsemisega.