Paljudel jooksjatel on kenaks kombeks rajal teist omasugust kohates vandeseltslaslikult naeratada, kergelt noogutada või viibata, ja pomiseda moka otsast "Tere!", "Jõudu!", või "Hei!". Vähemalt käib see Eestis niimoodi.

Mõnes lõunapoolsemas riigis lehvitatakse tervituseks nii laia kaarega, et seda on kahe kilomeetri kaugusele näha ja Ameerikas võib mööduv tervisesportlane kõnetada sind terve lausega: "How are you doing?" Viisakas eestlane hakkab selle peale muidugi jutustama, kuidas tal päev seni läinud on, aga ameeriklane teda ei kuule. Esiteks seepärast, et tal on peas väikesed valged kõrvaklapid, teiseks aga on see niikuinii retooriline küsimus, mis vastust ei oota.

Viimastel aastatel pistan minagi sportides klapid kõrva, nii et ega ma enam teagi, kas vastu tulevad sörkijad soovivad mulle jõudu, teretavad niisama või küsivad lausa "How are you?". Ja nemadki ei tea, mis ma neile ütlen, sest peaaegu kõigil on tänapäeval klapid peas. Aga see polegi väga oluline, kuna me loeme tervitust teise huulilt ja sõnum jõuab ikkagi kohale. Kui me mõne uue tehnoloogia kasutusele võtame, ei tähenda see ju, et meie viisakus, eetika ja väärtused tohiksid kuhugi kaduda.

Seda peaksime meeles hoidma ka praegusel marulisel ajal, mil eurooplased õpivad ennaktempos iseenda eest hoolt kandma. Äratuskelli on tirisenud koroonast saadik omajagu, kuid nüüd, mil Donald Trumpi valitsus senisele maailmakorrale nii julgeoleku kui ka majanduse vallas sahmaka jääkülma vett selga kallas, pole meil enam ärkamisest pääsu.

Vähem kui nädalaga on Trump kuulutanud välja nii palju tolle, et nende dekreetide kuhja ei anna vist isegi maailma pikima tollipulgaga mõõta. Nende eesmärk ei ole pelgalt USA väliskaubandusdefitsiidi parandamine, maksudega eelarve täitmine või tootvate töökohtade Ameerikasse tagasi toomine, vaid ka oma reeglite ülejäänud maailmale peale surumine. Euroopa Liidu puhul muuhulgas ka USA tehnoloogiagigantide, nagu Facebook, Google, Twitter ja Amazon kaitsmine.

Kui Euroopa ajab netihiidudele päitseid pähe selleks, et ohjeldada nende käitumist meie kodus, siis Trump ei piirdu USA-ga, vaid soovib sundida kogu maailma sööma Big Maci, mida ta ise väga armastab.

Maailma suurima majanduse ja sõjalise jõu surve all olles tuleb meil endas selgusele jõuda, kas me allume võõrastele reeglitele või seisame oma väärtuste eest. Olen täiesti veendunud, et enamiku eurooplaste jaoks on see sama retooriline küsimus kui ameeriklaste "How are you?" ja meie valik on jääda oma põhimõtete juurde. Ent suurtes filosoofilistes aadetes on märksa lihtsam veendunud olla kui konkreetsetes praktilistes valikutes.

Ometi on väärtuste garandiks mitte meie sõnad, vaid teod. Kui me peame tähtsaks oma privaatsust, soovime säilitada Euroopa rahvastele omast kultuuri ning tahame ise oma otsuseid teha, kas me peaksime siis ühe teise riigi survel tegema järeleandmisi näiteks tehisaru treenimise reeglites, nagu Euroopa tehisintellektiameti koostatava tegevusjuhise viimases versioonis, mille vastu 38 Euroopa loome- ja erialaliitu eelmisel nädalal avaldatud pöördumises häält tõstsid? Kõige rohkem võidaksid lõdvemast korrast just USA suurkontsernid. Kelle arvelt? Ikka meie oma tarbijate, loojate ja ettevõtete.

Kes meeldida tahab, peab roomama,

"jah" üteldes "ei" peab mõtlema,

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja – tänama!

See Juhan Liivi luuletus iseloomustab praegu vist kõige rohkem seda, mida USA Ukrainalt ootab, aga käib laias laastus ka meie kohta. Kuidas vastab Euroopa Liit, selgub osaliselt juba täna. Euroopa Komisjon peaks avaldama nii oma ambitsioonika AI kontinendiks saamise plaani kui ka vastumeetmed Trumpi tollidele. Kumbki neist ei ole siiski lõplik variant, vaid alles üks peatusi pikas protsessis.

Läbirääkimistel tehakse ikka järeleandmisi ja püütakse leida kõigile sobilikku lahendust. Selles kõiges ju poliitika ja diplomaatia seisnevadki. Kahtlemata tuleb ka Euroopa Liidul oma julgeoleku, majanduse ja tehnoloogilise tuleviku nimel mingites asjades kompromissile minna, aga väga oluline on, milles täpselt. Me peame leidma võimaluse kombineerida sirget selga paindlikkusega niimoodi, et järjekordsest kriisist saaks meie eelis.

Tehnoloogiasektor annab selleks iseäranis head võimalused, sest kui kaupu ostavad Ameerika Ühendriigid meilt oluliselt rohkem, siis teenuste osas on kaalukausid tänu big tech'ile teist pidi kaldu. Seega avaldaksid teenustele seatavad vastutollid või muud sunnivahendid Trumpi valitsusele ja teda toetavatele magnaatidele ka märkimisväärselt valusat mõju.

Kuid mitte ainult. See oleks viimaks ometi võimalus maksustada tehnoloogiahiiglasi, kes viivad siit välja miljardeid eurosid reklaamiraha ilma makse praktiliselt maksmata. See oleks viimaks ometi võimalus anda õiglasem stardipakk enda tehnoloogiasektorile, mis seni üsna lootusetult Silicon Valley järel jookseb.

Küsimus pole seejuures ainult rahas või väärtusruumis, vaid ka julgeolekus. Me sõltume teenustest, mida pakub üks meile geograafiliselt kauge ja märkimisväärselt ebasõbralikumaks muutunud riik. Meie andmed on pilveserverites, mis võivad küll GDPR-i nõuete tõttu asuda Euroopas, aga kuuluvad firmadele riigis, kus iga kord enam isegi oma kohtunike korraldusi ei täideta. Kas me saame siis lõpuni kindlad olla, et nad alluvad meie reeglitele?

Tõsi, Ühendriikide internetihiiud on praegu paljudes valdkondades sisuliselt monopoolses seisus ja nende väljavahetamine võib tunduda ülikeeruline. Ent see ju ongi osa probleemist. Kui me suudame selle kriisi oma kasuks pöörata, võib ühtäkki selguda, et Google ei olegi nii asendamatu. Omal ajal oli üks maailma tuntumaid reklaamlauseid "Do you Yahoo?" ehk "Kas sa kasutad Yahood?", nüüd peab selle otsingumootori meeldetuletamiseks aga guugeldama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.