Reformierakond esitas riigikogu fraktsioonidele eelkooskõlastamiseks eelnõu kavandi ja seletuskirja muutmaks passiivset valimisõigust ehk kandideerimisõigust. Eelnõuga soovitakse kaotada kohustus tegelikult ja püsivalt elada selles linnas või vallas, mille volikokku kandidaat kandideerib.

Sisuliselt soovitakse poliitturism muuta õiguspäraseks ja kaotatakse seeläbi kohaliku omavalitsuse baaspõhimõte, mille kohaselt peavad kohaliku elu küsimusi otsustama kohalikud elanikud.

Passiivne valimisõigus ehk kandideerimisõigus

Kandideerimisõigus on olemuselt õigus olla valitud kohaliku omavalitsuse volikokku. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus sätestab nii hääletamis- kui ka kandideerimisõiguse, millest mõlema puhul on esimeseks eelduseks püsiv elukoht vastavas vallas või linnas, kus soovitakse hääletada või kandideerida.

Püsivaks elukohaks loetakse elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse. Elukohta on määratletud kui inimese elukorralduse ruumilist keskpunkti, samuti kui kohta, kuhu ta ikka ja alati tagasi pöördub.

Riigikohus on leidnud, et püsiv elukoht tähendab kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms.

Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduse kohaselt peab olema võimalik kohalike valimiste läbiviimisel lähtuda tõestest andmetest valijate elukoha kohta. Andmed rahvastikuregistris peavad olema tõesed ehk tegelik elukoht ei tohi lahkneda rahvastikuregistris olevatest andmetest.

Eelnõu algatajad on tuginenud eelnõu seletuskirjas õiguskantsleri arvamusele, mille kohaselt põhiseadus ei esita kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise eeldusena elukoha nõuet.

Nii riigikohtul kui ka õiguskantsleril on selles osas õigus: põhiseadus tõepoolest otsesõnu seda ei sätesta. Küll aga on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks ka välislepingud, millega Eesti liitunud on ning mis on põhiseaduse ees ülimuslikud.

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kui välisleping, mille lisaprotokoll sätestab, et osalisriik tunnustab seadusega oma kodanike õigust osaleda kandidaatidena elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse esinduskogu liikmete valimistel. Seega, kuigi põhiseadus elukohajärgsust ei sätesta ning vastava regulatsiooni leiab üksnes seadusest, tuleb silmas pidada hierarhiliselt kõrgemal asetsevat õigusakti, mida tuleb kohaldada juhul, kui esineb vastuolu Eesti seaduste või muude aktidega.

Ebaõige rahvastikuregistri kande tagajärg volikogu liikmele

Kui volikogu liikme püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel vastavas vallas või linnas, siis volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega, mis on isiku passiivse valimisõiguse riive. See ei saa aga olla kontrolli välistamise või piiramise põhjuseks, sest juhul, kui kanne on algusest peale olnud vale, on isik osutunud volikokku valituks pettusega, mis ei vääri kaitset.

Riigikohus selgitas, et ka siis, kui kanne omavalitsusüksuse territooriumil elamise kohta muutub ebaõigeks hiljem, ei ole isik enam kohalik elanik ja tema volitused volikogu liikmena peavadki seaduse kohaselt lõppema. Kui volikogu liikme volitused lõpevad, määrab valla- või linna valimiskomisjon otsusega tema asemele asendusliikme.

Eelnevast tulenevalt tuleb volikogu liikme elukoha küsimuses ühest küljest kaaluda õigust olla valitud ja mandaadi saamisel ka valitseda ning teisest küljest konkreetse inimese eraelu puutumatust ja õigust otsustada, kus inimene püsivalt elab.

Riigikohus on varasemalt leidnud, et selline piirang valimisõiguse eeldusena ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna isik saab ise mõjutada oma elukohta. Nõue, et elukoht peab olema kandideerimise perioodil registreeritud sellesse valda või linna, mille volikogusse ta soovib kandideerida, on ka asjakohane, kuivõrd kohaliku elu küsimusi saavad otsustada need isikud, kes tegelikult vastavas kohaliku omavalitsuse üksuses elavad. Riigikohus on selgitanud, et nõude täitmine ei ole kulukas, aeganõudev ega muul moel põhjendamatult koormav.

Planeeritava muudatuse tagajärjed ehk Elagu poliitturism

Kohaliku omavalitsuse üks aluspõhimõtteid on kohalike elanike õigus osaleda selle teostamisel. Valijad annavad volikogu liikmetele mandaadi otsustada kõikide oluliste kohaliku elu küsimuste üle. Esinduskogu tähendab seega valla- ja linnaelanike jaoks kohalikku poliitilist esindusorganit. Selles avaldub demokraatia printsiip.

Riigikohus on leidnud, et demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et mitmesugused ühiskondlikud huvid oleksid ka kohalikul tasandil poliitilise otsustamise protsessis võimalikult ulatuslikult esindatud.

Kohaliku elu küsimused on riigikohtu seisukoha järgi lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi.

Seega on planeeritava muudatusega soov luua olukord, kus kohaliku kogukonna küsimusi võiks arutada sisuliselt ükskõik, milline Eesti või Euroopa Liidu kodanik, kes on vähemalt 18-aastane. Võib puududa mistahes seos kohaliku kogukonna ja piirkonnaga ning seega on igati ootuspärane, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hakatakse aina enam kasutama poliitturistidest häälemagneteid. See võib esmajoones kaasa tuua selle, et kohaliku elu küsimusi asubki otsustama inimene, kes ei ole kohalik.

Samuti võib juhtuda, et volikokku saab poliitturisti asendusliige, kes ei ole tegelikult kohalike elanike poolt valitud. Kummalgi juhul ei ole kaitstud kohalike elanike huvid ning sisuliselt kaotab oma mõtte ka kohaliku omavalitsuse aluspõhimõte – kohalike elanike õigus osaleda kohaliku elu küsimuste üle otsustamisel.

Õiguskantsler on oma arvamuses selgitanud, et omavalitsuslikku võimu teostavad valla- ja linnavalitsused ning nende ametiasutused, milles töötavad inimesed ei pea olema kohalikud elanikud.

Tegemist on õige tähelepanekuga, kuid oluline on ka meeles pidada volikogu pädevusi, milleks on muuhulgas valitsejate valimine ja määramine, nende tegevuse üle järelevalve teostamine ja olulisemate valda või linna puudutavate otsuste (näiteks eelarve, maksud, laenude võtmine jpm) tegemine. Kohaliku omavalitsuse ametnikud viivad kõigest ellu volikogu liikmete seatud poliitikat, olulised küsimused otsustab siiski elanike valitud esinduskogu.

Laiem arutelu poliitturismi küsimuses tõusetus "Pealtnägija" tehtud looga seonduvalt, kus arutelu all oli Elva vallavolikogu liikmete tegelike ja püsivate elukohtade küsimus, mida on vaaginud erinevate nurkade alt kõik Eesti kohtuastmed.

Ringkonnakohus leidis aga jõustunud otsuses, et Elva vald peab kontrollima sisuliselt volikogu liikmete elukoha andmete õigsust. Sellest tõukununa esitas ka Elva vald taotluse riigikohtule viidatud kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. "Pealtnägija" tõi esile probleemi laiaulatuslikkuse ning pika ajaloo, tegemist ei ole niisiis uue murega. Küll aga tõi riigikohtu veebruarikuine otsus selgust selles, kas ja kuidas tuleb tegelikku elukohta kontrollida, mistõttu on ka arusaadav erakondade mure seoses eesseisvate kohaliku omavalitsuse valimistega.

Planeeritava muudatuse tulevik

Planeeritav muudatus on konstitutsioonilise iseloomuga, mis tähendab seda, et muudatuse tegemiseks on vaja kogu riigikogu koosseisu häälteenamust. Riigikogu koosseisu häälteenamus tähendab, et seaduseelnõu poolt hääletab üle poole riigikogu koosseisust ehk vähemalt 51 riigikogu liiget.

Üldiselt on mõistetav, miks võiksid riigikogus esindatud erakonnad tunda huvi seaduse muutmise vastu: pigem on erakondade huvides laiem võimalus valimisnimekirju koostada ja kandidaate üles seada. Seega on oodatav, et muudatus võidakse teha ilma suurema aruteluta ning kiirendatud korras selliselt, et see kehtiks juba eesootavatel kohaliku omavalitsuse valimistel (19.10.2025).

Siiski on planeeritava eelnõuga seonduvalt väga oluline vaadata põhiseadusest kaugemale ning hinnata planeeritava muudatuse vastuolu Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga ning meenutada, miks selline kandideerimisõiguse eeldus üldse loodi. Kohaliku elu küsimusi peavad otsustama kohalikud inimesed.