Paljud poliitikud on kohalikel valimistel kandideerimiseks teadlikult esitanud oma püsiva elukoha kohta valeandmeid. Neid pole selleks midagi takistanud ja nad pole selle eest saanud ka karistada. Kui seadusest tuleneva nõude, et kandidaat peab püsivalt elama selles linnas või vallas, mille volikogusse ta kandideerib, kontrollimine käib riigile üle võimete, siis kas on mõtet seda säilitada?

Tulenevalt Elva volikogu Isamaa liikmete kaebusest jõudis riigikohus hiljuti järeldusele, et kohalikul omavalitsusel on õigus kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Riigikohus kinnitas, et igaüks võib Eestis valida omale vabalt elukoha, kuid elukoha andmed tuleb rahvastikuregistrile esitada tegelikkusele vastavalt. Sellise pealtnäha iseenesest mõistetava järelduseni jõudmiseks kulus erinevates kohtuastmetes kolm ja pool aastat.

Siiski ei pruugi see otsus senises praktikas palju muuta, sest riigikohus selgitas, et kontrollimine tähendab eelkõige õigust küsida asjaosalistelt endilt lisadokumente, aga mitte viia läbi valeandmete esitamist tõendavat jälitustegevust. Elva vallavolikogu esimees Sulev Kuus möönis näiteks ERR-ile, et kõik jääb samaks ehk endiselt üsna halliks alaks.

Põhjarannikule on aastate jooksul mitmed tuntud kohalikud poliitikud ausalt tunnistanud, et nad on kandideerinud nendes omavalitsustes, kus nad tegelikult ei ela. Valimiste eel on nad kirjutatud sisse nii teise poliitiku või tema ema koju, aga ka näiteks pastoraadihoonesse. Mõni neist on selle üle ka piinlikkust tundnud, teised on öelnud, et ei näe selles probleemi, kuna paljud teised teevad samamoodi.

Toonane õiguskantsler Indrek Teder märkis juba 2012. aastal, et valimisõiguse saamiseks valeandmete esitamine on taunitav ning vastava kohaliku omavalitsuse üksuses tegelikult püsivalt elavate isikute õiglustunnet riivav. Ta tõi muuhulgas ka välja, et selline valeandmete esitamine on koguni kuritegu, mis on karistatav rahalise karistusega või kuni üheaastase vangistusega.

Ilmselged kahtlusi, et kohalikud poliitikud on esitanud oma elukoha kohta valeandmeid, on üle Eesti olnud arvukalt. Seni on nad saanud teha seda karistamatult.

Huvide konflikt seisneb juba selleski, et kui esitatud elukohaandmete kontrollimise kohustus on kohalikul omavalitsusel, siis mõnel pool on selle juhid ise valimiste eel valeandmeid esitanud. Nad peaksid ise või andma oma alluvatele ülesande uurida, kas see aadress, mille nad rahvastikuregistrile esitasid, on ka tegelikult nende endi püsiv elukoht või mitte. Ehk see on justkui Mikk Mikiveri kehastatud Hinckuse juhtum ulmefilmist "Hukkunud alpinisti hotell": "Mina tulin minule peale!".

Hiljemalt 1. augustiks tuleb kandidaatidel olla selle valla või linna elanike registris, kus nad sel sügisel toimuvatel kohalikel valimistel kandideerida kavatsevad. On üsnagi tõenäoline, et osa neist teevad selleks taas fiktiivseid sissekirjutusi aadressidele, kuhu nad ilma GPS-i abita ei oska võib-olla minnagi.

Vahelejäämise tõenäosus on endiselt väga väike. Kontrollimine on suuresti formaalne improvisatsioon ja võib kesta kauemgi kui neli aastat, mis on ühe volikogu koosseisu ametiaeg. Tulemust ei pruugi tullagi. Kas püsiva elukoha kinnitamiseks piisab näiteks, kui saadik oskab peast nimetada selle aadressi ja sinna on tellitud ka näiteks ajaleht? Või tuleb esitada veenvamaid tõendeid? Kui palju tunde aastas peab ta sel aadressil viibima ja kui palju tohib olla mujal?

Samal ajal kutsuvad nii riigiasutused kui ka omavalitsused tavakodanikke pidevalt üles esitama oma elukoha kohta õigeid andmeid. See on vajalik, et piltlikult öeldes teada, et kui paljudele tuleb lõunaks suppi keeta ja kui paljud selle eest ka ise maksavad. Aga miks peaksid tavakodanikud oma elukohast korrektselt teada andma, kui osa kohalikest võimuesindajatest ise seda ei tee?

Kui riik ei ole paljude aastate vältel suutnud sisuliselt kontrollida, kas kohaliku poliitiku tegelik elukoht on tema väidetud omavalitsuses või mitte, siis on ehk mõistlik sellest nõudmisest loobuda.

Võib-olla see julgustaks ka neid tundlikuma seaduskuulekuse kompassiga inimesi kandideerima selles linnas või vallas, kus nad tegutsevad aktiivselt näiteks oma töö kaudu, aga magavad hoopis naaberomavalitsuses. Praegu nad ei taha seda seda teha, et mitte saada oma kaela süüdistusi valetamises või teoreetiliselt ka kahtlustust kriminaalkuriteos.

Aktiivsete ja pädevate inimeste hulk, kes tahaksid pühendada oma vaba aega kohaliku elu korraldamisele, ei ole enamikus omavalitsustes üleliia palju. Pealegi on üha enam levinud ju seegi, et enam ei pea saadikud ilmtingimata osalema isegi volikogu istungitel sama linna või valla territooriumil. Nad saavad seda veebi teel teha ükskõik millisest maailma otsast.

Lõpuks otsustavad selle üle, kes sobib nende huve kõige paremini esindama, ikkagi kohalikest elanikest valijad. Kui kohalik poliitik on selles osas usaldusväärne, siis teenib ta ka hääled, sõltumata sellest, millise omavalitsuse territooriumil asub tema püsivoodi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.