Kristen Michal on ilmselt kõige tehnokraatlikum peaminister, kes on Eestit seni tüürinud. Kuigi taolise juhtimisstiili järgi oli tema ametisse astumise ajal selge ühiskondlik nõudlus (vajati kedagi, kes Kaja Kallase tekitatud maksusegaduse ära klaariks), siis pikemas perspektiivis võib tekkida ootus palju värvikama ehk eestvedavama ja visioonikama juhtimise järgi. Kas Michal suudab teha käiguvahetuse ja seda meile pakkuda?

Laias laastus võibki poliitilised juhtimisstiilid jaotada kaheks: tehnokraatlikuks ja eestvedavaks. Neist esimene eeldab, et eesotsas on keegi, kes teab, kuidas poliitikat teha ja riiki juhtida. Tal on head mänedžeriomadused ja ta suudab asjad n-ö joone peal hoida. Kuid tehnokraatidel puudub visioonikus, vähe on sädelust, inspiratsiooni ja karismat.

Eestvedava juhtimise puhul on aga kõik vastupidi: kuigi valitsemise tehniline pool võib longata, siis selles juhtimises on ometi kirge ja hoogu. Võetakse riske, püütakse näha laiemat pilti ja mõelda vajadusel kastist väljas. Heal juhul on eestvedavad juhid karismaatilised, aga isegi kui nad seda pole, vähemalt pakuvad nad inspiratsiooni ega jäta inimesi ükskõikseks.

Vaadates Reformierakonna varasemaid juhte Siim Kallast, Andrus Ansipit ja Kaja Kallast, siis kuigi ei saa öelda, et kõik nad oleksid olnud eeskujulikud eestvedavad liidrid, siis skaalal eestvedamine–tehnokraatia, on nad kindlasti pigem eestvedamise poole kaldunud. Selles osas on Michal isegi Reformierakonna kontekstis erandlik – nii üdini tehnokraatlikku juhti pole sellel erakonnal varem olnudki.

Vaatame neid kolme parteiesimeest võrreldes Michaliga lähemalt.

Kõigepealt Siim Kallas, kelle 1995. aastal kirjutatud "Kodanike riigi manifest" lõi Reformierakonnale ideoloogilise aluse. Kui partei ajaloos võiks üldse kedagi paigutada lahtrisse eestvedav-inspireeriv liider, siis Siim Kallas oli just seda.

Andrus Ansip polnud küll teab, mis suur erakonna maailmavaate uuendaja, kuid ta tõi mängu mitmed uudsed momendid, millele Reformierakonna edu ja dominant sai aastaid püsida. Lihtsustatult öeldes sõlmis Ansip Eestiga lepingu, milles lubas, et kaitseb meid Vene mõju vastu, hoiab turuliberaalset kurssi jätkates Eesti majanduse õitsengukursil ning tagab seeläbi kõigile teatava heaolu ja sotsiaalse turvatunde. See leping toimis ja Reformierakond sai katkematult valitseda õige pikalt.

Ansip suutis oma otsese ütlemise ja veidi autoritaarse stiiliga tekitada endale hulga veendunud poolehoidjaid, aga ka sama palju vihaseid vastaseid. Viimane kehtib ka tegelikult Kaja Kallase puhul, kes tekitas samamoodi väga vastakaid emotsioone ja ükskõikseks jättis ta väheseid. Kallas oli neist kolmest ehk kõige vähem ideoloogia uuendaja, kuid oma kompromissitu vastuseisuga Vladimir Putini agressioonisõjale Ukrainas, suutis ta kindlasti inimesi inspireerida. Kust muidu need 32 000 häält viimastel valimistel tulid?

Mida on sellele vastu panna Michalil? Seni tehtud peaministriuuringud kõnelevad selget keelt. Kui inspireeriva ning karismaatilise juhiga meil ikka tegemist on, kui peaministri reiting on jätkuvalt suuresti samas punktis, kuhu see Kallase aja absoluutses madalseisus püsima jäi?

Lisaks sellele on olukord ka sisulises plaanis muutunud. Nimelt on Ansipi ajastul sõlmitud lepingusse Eestiga tekkinud tõsised mõrad. Paljud lihtsalt enam ei usu, et just oravapartei juhitud valitsused on meie kõige parem kaitsekilp Venemaa vastu ning nad saavad samal ajal edukalt toime majanduse arendamise ja heaolu kasvatamisega. Kus on Michali vastus neile kahtlustele? Kus on tema uuendused erakonna ideoloogias ja sõnumiseades?

Geopoliitiline olukord ning dünaamiline maailm võivad mingil hetkel hakata eeldama midagi enamat kui lihtsalt asjade eeskujulikku haldamist. Vaja on visiooni, laiemat vaadet, riskijulgust ja kastist välja mõtlemist. Kas Michal suudab vajalikul hetkel teha käigumuutuse ning halli tehnokraadi kuue vahetada eestvedava ja inspireeriva liidri palju kirkama ülikonna vastu?

Kui mõnele meenub Andrus Ansipi peaministriks oleku algusaeg aastatel 2005–2006, siis Ansip jättis samuti esialgu üsna tehnokraatliku mulje. Kõik see muutus hoobilt Pronksiööga. Seega, oodakem ära mõni tõsine kriis ja katsumus, siis saab näha, millisest puust on tehtud Kristen Michal.

Väljapaistvateks eestvedavateks liidriteks karastutaksegi läbi kriiside. Mõned poliitikud saavad väljakutsetega hakkama ja inspireerivad edaspidi masse, mõned aga jäävadki lõpuni hallideks tehnokraatideks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.