Seaduse järgi võib ka kõige pikema karistuse saanud kinnipeetav 25 aasta möödudes taotleda ennetähtaegset vabastamist. Eestis on hetkel 27 eluaegset vangi ja tänavu ongi neist karistuse kergendamist küsinud juba kolm, lähema aasta jooksul avaneb see võimalus veel seitsmel. 

"Pealtnägija" võttis ette Sillamäe kolmikmõrvari juhtumi, et uurida, mida sarimõrtsukas tegi ja mida tähendab üldse eluaegse vabastamine. 

Sillamäe kolmikmõrv oli šokk ka politseinikele

Irina Oleinitš ja Tatjana Rikas on hõimlased, kelle elu pööras pea peale koletu kuritöö, kus esimene kaotas poja ja teine vanemad. Juhtunu on isegi ligi 27 aastat hiljem nii traumeeriv, et naised ei ole valmis sündmust näost-näkku kaamera ees meenutama.

1998. aasta suvel elasid Irina ja Tatjana perekonnad Sillamäel. Irina mees oli Tatjana vend. Pered käisid tihedalt läbi ja andsid lapsi hoida Tatjana vanematele, kes elasid samas rajoonis. 

"Me saime väga hästi läbi. Helistasime iga päev, käisime üksteisel külas. Jagasime kõike, mis toimus minu või mu venna peres. Minu ja minu venna lapsed elasid vanaema-vanaisa juures. Meil oli selline oma väike maailm," meenutas Tatjana.

Oli sisuliselt juhus, et Tatjana ei lubanud saatuslikul õhtul oma tütreid vanavanemate juurde külla, aga Irina, kes pidi varakult tööle minema, lubas oma pojal vanavanematega ööbida. 

"Juhtus nii, et ainult Saša jäi nende juurde. Oli väga rahulik päev, läksin pärast tööd talle järele. Tanja tüdrukud mängisid karussellide juures. Küsisin, kus Saša on. "Vanaema juures." Mõtlesin, et tore, läksin vanaema juurde. Tanja oli minust ette jõudnud ja seda hirmsat pilti näinud, mis seal juhtunud oli. Seda pole võimalik kirjeldada," kirjeldas Irina mõrvajärgset hommikut.

Vaatepilt, mille Tatjana järgmisel päeval oma vanemate juures avastas, oli kohutav. Ka keskkriminaalpolitsei ida regiooni toonane komissar Aleksandr Žegulov ja tema endine ülemus Andres Anvelt ütlevad, et isegi pöörastel 90ndatel, kui maffia arveteklaarimised Ida-Virumaal olid tavalised, oli see veresaun, mis ei lähe meelest. 

Viienda korruse korteri esikus lebasid 60-ndates pensionärid, magamistoas seitsmeaastane lapselaps, tapetud noa ja köögihaamri hoopidega. Ainsana pääses koer Bim, kes oli üleni verega koos. 

"Moraalselt oli väga raske last näha, see ületas kõik piirid. Väga verine koht," meenutas  Aleksandr Žegulov.

"Inimesed olid harjunud sellega, et lastakse autosid õhku, tulistatakse automaatidest, aga üksteist, mitte ei tungita kallale rahumeelsetele pereinimestele," sõnas Andres Anvelt.

Uurijate sõnul tiirles sündmuspaiga ümber algusest peale Boriss Barmotin. Toona 43-aastane endine põlevkivikaevur oli pärast töökaotust langenud alkoholi küüsi, elas sisuliselt prügimäel ja elatus taara korjamisest ning abirahast. 

"Ta pakkus aktiivselt oma teenuseid, tundis huvi juurdluse käigu vastu, tiirles kogu aeg aktiivselt meie ümber, suhtles, püüdis meid kuhugi suunata, sööta meile ette nimesid, kes seda teha võisid," ütles Žegulov.

Anvelt lisas, et Barmotini huvi ei piirdunud ainuüksi sündmuspaigaga, vaid ilmus ka ohvrite matustele. 

Nädal pärast kolmikmõrva peetakse Barmotin kinni. Esimene ülekuulamine kestis kaheksa tundi, aga kahtlusaluse keelepaelad ei avanenud.

Žegulov küsis Barmotinilt, kas too süüa soovib, mille peale mees rõõmustas.

"Ta muutus täielikult, oli nagu teine inimene ja ütles: "Jah, tahan." Ütlesin, et palun söö, pakkusin talle vorsti ja muud, mida poisid olid toonud. Ta sööstis toidu kallale nagu inimene, kes on aastaid nälginud, sõna otseses mõttes sööstis, ajas toitu suhu... Sõi ja matsutas ja äkki hakkas rääkima kõigi üksikasjadega, kuidas ta ühe tappis, kuidas teise, kuidas tappis poisi, kuidas tal suu sulges, kõri läbi lõikas," kirjeldas Žegulov.

"Ja mis kõige iseloomulikum oli, et ta rääkis sellest nii nagu, räägiksime siin liiklusolukorrast Gonsiori tänaval," lisas Anvelt. 

Tänapäeval see kõne alla ei tuleks, aga pärast uurimistoimingute lõppu ja enne kohtusse saatmist lubas politsei toonasel krimisaatel "Avatud toimik" kolmikmõrvarit usutleda. Barmotin rääkis, kuidas läks varahommikul Juri ja Nina ukse taha, et klaarida justkui tüli, mis tema samas majas elaval naistuttaval pensionäridega tekkis. 

"Kui naabrite juurde jõudsin, kutsus mees mind sisse ja siis tuli tema naine köögist, mulle vastu. Ta hakkas kirvest tõstma ja mulle tundus, et ta tahab mind tappa. Hakkasin kirvest ära võtma, ta oli minust natuke lühem ja kogemata ma lõin teda. Pärast kui ta mees hakkas minu poole tulema, jäin ma nende vahele ja sellepärast ma enesekaitseks neid noaga lõingi. Kõik juhtus nii äkki, kontrollimatult, ma lihtsalt ei suutnud ennast kontrollida," ütles Barmotin saates "Avatud toimik".

Arhiivis säilitatud toimiku andmetel tunnistas Barmotin algul korduvalt tapmise üles, aga hiljem hakkas veiderdama - esmalt muutis versioone, miks ja kuidas veretöö aset leidis ja lõpuks hakkas üldse eitama, et tema selle sooritas. Lisaks esialgsetele ülestunnistustele oli siiski ka muid tõendeid. Näiteks leiti sündmuspaigalt Barmotinile kuuluvad potased ning omakorda Barmotini juurest ohvrite korterist pärit mündid ja postkaart, mistõttu saadetakse endine kaevur kohtu alla. 

Süüalune mõisteti Sillamäe linnakohtus õigeks

1999. aasta oktoobris saabus aga šokk nii ohvrite lähedastele kui ka politseiuurijatele. 

"Sillamäe linnakohus mõistis reedel õigeks ja vabastas vahi alt 45-aastase Boriss Barmotini, keda politsei kahtlustab jõhkras kolmikmõrvas ning kes on oma võika teo üles tunnistanud ka "Avatud toimikule"," vahendas toona nimetatud saade.

Kahtlustati, et otsust kallutas asjaolu, et kohtunik ja kohtualuse ema olid varem miilitsas kolleegid, aga kirjalikus otsuses heitis kohtunik Rafkat Mindzatov ette, et sündmuskohal koguti liiga vähe füüsilisi tõendeid. Lisaks toodi välja, et Barmotini algsed ülestunnistused pole piisavad ja ei välista koguni, et roima sooritas hoopis vanaisa, keda vaevas kõhuvalu, mistõttu ta eemaldas ise oma siseelundid. 

"Šokk oli päris suur, sest see oli üks väheseid kriminaalasju, kus me tõendusliku poole pärast üldse ei muretsenud. Saime kohe aru, et siin võivad olla taga mingisugused teised mõjutused selles samas kohtumõistmissüsteemis. Asusime koheselt koos prokuratuuriga tegelema selles suunas, et kuidas otsus edasi kaevata ja kuidas kohtu väited ümber lükata," ütles Anvelt.

Ringkonnakohus purustas linnakohtu otsuse ja mõistis Barmotini süüdi. Muuhulgas mängis rolli üks varem kahe silma vahele jäänud detail. Nimelt, kui Barmotin algul oma süü üles tunnistas, lasi politsei tal teha joonise sündmuspaigast, sh ohvrite asenditest. 

"Kui mulle toimikut tutvustati, vaatasin neid joonistusi ja ühel hetkel küsisin uurijalt, kes need joonistas? Tema ütles, et need joonistas Boriss Barmotin, aga mina nägin joonistuselt, et teada, kuidas laps algul lamas, võisime ainult mina ja mõrvar," meenutas Tatjana. 

Anvelt selgitas, et mõrvar kirjeldas näiteks lapse asendit koos mänguasjaga enne seda, kui ta selle lapse mõrvas. 

"Ta kirjeldas seda olukorda vahetult enne kuritegu, mis otseselt sidus teda sellega, et keegi teine seda näha ei saanud," sõnas Anvelt.

Punkti pani 2000. aasta veebruaris riigikohtu kolleegium, kes mõistis Barmotini lõplikult süüdi ja eluks ajaks vangi. 

Irina, kes kaotas oma mehe liiklusõnnetuses ja poja, äia ning ämma läbi mõrva, on näiliselt justkui eluga edasi läinud – ta on edukas andragoog, jurist ja triatleet. Tatjana kolis välismaale, aga mõlemad ütlevad, et kannavad pitserit siiani. 

"Ma ei teagi, millega seda võrrelda. Nagu oleks pind jalge alt kadunud. Oleme kõik need aastad elanud nagu kaaluta olekus. Kõik need 27 aastat," ütles Tatjana "Pealtnägijale" telefonikõnes.

Eluaegne vangistus ei tähenda eluaegset vangistust

Märtsis rebiti haavad aga uuesti lahti, kui tuli uudis, et Barmotin võib vabaneda. Nimelt ütleb moodne kriminaalpoliitika, et isegi eluaegse karistuse kandjat on võimalik taasühiskonnastada. Eesti seaduste kohaselt on 25 aasta vangistuse täitudes võimalik taotleda tingimisi vabastamist. Eesti ei ole seejuures unikaalne ega leebe. 

"Eluaegne kindlasti ei ole eluaegne, ta ei ole kuskil maailmas eluaegne tegelikult või siin lähiriikides Euroopas. Mõnedes riikides on see isegi kaks korda vähem kui Eestis. Siin Skandinaaviamaades - 12 aastat, 16 aastat," lausus Anvelt.

Tallinna vangla üksuse juht Kristo Viimsalu selgitas, et iga kinnipeetava puhul viiakse läbi spetsiaalne riskihindamise protsess, mille käigus hinnatakse üle põhjused, mis viisid isiku kuritegu sooritama. 

"Meil on erinevad sotsiaalprogrammid, erinevad sekkumised, erinevad ravimid, mis aitavad maandada siis kuritegude toimepanemise uut riski," ütles Viimsalu.

Viimsalu sõnul, kui piisavalt palju karistust on kantud ja uusi tõsiseid rikkumisi pole, käib kõik sisuliselt automaatselt. Lisaks ei ole tema sõnul õige öelda, et kinnipeetav vabaneb, vaid et ta liigub kriminaalhoolduse alla. 

"Esimesed kolm aastat, kui ta vanglast välja läheb, on ta kohustatud alluma kriminaalhooldusnõuetele ja sealt edasi kümme aastat on tal veel katseaeg. Kui ta selle aja jooksul paneb toime mistahes uue teo, siis automaatselt pööratakse ta vangistus uuesti täitmisele ja tõenäoliselt enam uut võimalust ta siit vabaneda ei saa," selgitas Tallinna vangla üksuse juht.

Tänavu märtsis otsustaski Viru maakohus Barmotini vabastada. Ühelt poolt oli ta läbinud justkui sotsiaalprogrammid ja õppis selgeks eesti keele, aga teisalt ajas segast juttu kosmosest ja magnetväljadest ega tunnista tänaseni oma süüd. 

"Mulle oli see algul šokk. Kellest iganes, aga temast ma küll ei arvanud, et teda võidaks vabastada," sõnas Žegulov.

"Miks see süsteem ei taha mõista, et minu tapetud vanematel oli samuti õigus elada, oli samuti õigus mõnusale vanaduspõlvele? Ja et tapetud lapsel oli õigus, kusjuures Eesti riigi poolt tagatud õigus õppida, kasvada, areneda, abielluda, lapsi saada," ütles Tatjana.

Viimastel aastatel on kriminaalhooldusele vabastatud üheksa eluaegset

Prokuratuur vaidlustas vabastamise, sest Barmotin pole nende meelest ohutu ja Sillamäe kolmikmõrvari vabastamine esimesel võimalusel saadaks vale signaali. Asjatundjate sõnul peame aga vaimu valmis panema, et sarnaseid väga jõhkrate kuritööde eest eluaegse vangistuse pälvinud tegelaste vabastamisi hakkab üha rohkem teemaks tõusma. 

"Me peame arvestama seda, et Eesti mõrvade ja sealhulgas ka väga raskete mõrvade, mille eest karistus on eluaegne, toimumisaeg oli 1990-ndad ja 2000-ndate algus. See laine, mis siis üles kerkis, jõuab nüüd kaldale, sest need 25 aastat hakkavad täituma väga paljudel. Me kindlasti hakkame sellega ühiskonnas silmitsi seisma, et kas me oleme valmis selleks, et need inimesed ühiskonda taas vastu võtta," sõnas Anvelt.

Viimastel aastatel ongi kriminaalhooldusele vabastatud üheksa eluaegset. Viimati jaanuaris Rainar Roos, kes tappis 1999. aastal armukadeduse hoos oma naise ja seejärel poja. Lähema aasta jooksul avaneb justiitsministeeriumi andmetel sarnane võimalus veel seitsmel eluaegsel. Tõe nimel tuleb öelda, et enamasti kohtud siiski keelduvad esimesel katsel eluaegse vabastamisest. Näiteks on karistuse kergendamist korduvalt küsinud politseinikutapja Romeo Kalda, kelle taotlust kuulas kohus viimati sel esmaspäeval, aga otsust veel pole.

Boriss Barmotiniga juhtus aga kummaline asi. Juba sel ajal, kui tema vabastamise paberid olid liikunud esimese astme kohtusse, pani ta vanglas kaks korda toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes selles, et mees joonistas ja riputas kambri seinale Hitleri pildi. Paljuski just seetõttu muutis Tartu ringkonnakohus eelmisel nädalal otsuse ära ja jättis Sillamäe kolmikmõrvari veel ikkagi vangi.

"Kui on eluaegne otsus, siis las ta olla vanglas kuni hingab ja las ta sureb seal, et temast rohkem mitte midagi kuulda ega teada oleks. Ehk hingame niimoodi rahulikumalt," ütles Irina.

Boriss Barmotin ise teatas advokaadi vahendusel, et ei soovi meediaga suhelda ja loobub kommentaarist. Kui Barmotini vangi jäämine jääb nüüd jõusse, siis uus võimalus vabastamist taotleda avaneb tal jälle kahe aasta pärast.