Justiitsministeeriumi memo vanglarendi võimalustest on valmis ja ootab valitsuse arutelu.

"Nüüd on see valikukoht, et kas minna välislepingu läbirääkimistesse päris ametlikult Eesti riigi nimel või seda mitte teha. See on poliitiline valik," ütles ERR-ile ministeeriumi vanglate asekantsler Rait Kuuse.

Britid otsustasid mõnda aega tagasi, et tegelevad oma vanglate ülerahvastatuse probleemiga kohapeal. Huviliste seas on aga endiselt Holland ja Rootsi. Kas ja kuidas edasi minna, sõltub muuhulgas õiguslikest võimalustest.

"Loomulikult teise riigi vaatest on oluline küsimus sellest, milline kontroll ja vastutus on võimalik neil säilitada oma süüdimõistetud kinnipeetavate üle sellel ajal, kui nad on teise riigi territooriumil," rääkis Kuuse, kelle sõnul eelistaksid riigid sellist tehingut, millega nende vastutus ei katkeks.

Justiitsministeerium palus Soraineni advokaadibürool hinnata, kas ja kuidas saaks Eesti vanglahooneid välja rentida nii, et kinnipeetavate suhtes kohaldataks välisriigi õigust. Jaanuari alguses valminud analüüs ütleb lühidalt, et Eesti vanglas peavad kehtima Eesti seadused.

"Kui vanglarendi tehing peaks tulevikus sündima, siis selle reeglid ja elluviimine peab lähtuma ikkagi Eesti õigusruumist ja alluma meie kontrollile," kinnitas ka Kuuse.

Põhjused peituvad Eesti põhiseaduses. Sorainen analüüsis nii saatkondadele kui ka liitlassõduritele kehtivaid reegleid ning jõudis järeldusele, et väljarenditud vanglale neid laiendada ei saa.

"Selline võimalus, et keegi avab tükikese oma riiki meie vangla territooriumil, ei ole põhiseaduspärane," sõnas Kuuse. "Me ise ka ei ole seda versiooni eriti heaks variandiks pidanud."

Vangide kaebused lahendataks Eesti kohtutes

Edasi analüüsis advokaadibüroo, kas välislepingus saaks kokku leppida, et konkreetsetele kinnipeetavatele kehtiksid sarnased reeglid nende koduste saatusekaaslastega.

Kuuse ütles, et mingis ulatuses saaks tingimusi saatjariigiga sarnasemaks muuta. Samas on vangistuse korraldamine riigi tuumikfunktsioon, umbes nagu karistuse määramine, ning kellelegi üle anda riik seda ei saa.

"Kõik käib Eesti riigi ametnike poolt, Eesti riigi ametnike vastutusel ja meie õigusriigi kohaselt," kordas Kuuse.

Oluline on see, et erinevalt näiteks Hollandist, mis ka ise on vanglarendi teenust pakkunud, ulatub Eesti põhiseadus igasugusest välislepingust kõrgemale.

Muuhulgas tähendab see, välismaalt pärit kinnipeetava sõnumisaladus peab olema niisama hästi kaitstud kui kohalikel vangidel.

"Paljudes riikides on vanglaametnikul õigus lugeda läbi kogu kinnipeetavate kirjavahetus, kuulata pealt ka telefonikõnesid ilma kriminaalmenetluse raames kohtult luba küsimata. Meil sellist võimalust ei ole ega ka tule ja sellega tuleb arvestada," ütles Kuuse.

Sorainen analüüsis ka seda, kes peaks menetlema vanglas toime pandud kuritegusid või lahendama kinnipeetavate kaebusi. Siingi oli vastus Eesti.

"Kasvõi sellised lihtsamad asjad, et kui keegi ei ole rahul ametniku otsuse või tegevusega, siis ta peab saama õigusabi," sõnas Kuuse märkides, et näites Eesti kinnipeetavad on üsna aktiivsed kohtussepöördujad.

Eestis karistuse kandmine võiks olla vabatahtlik

Kokkuvõttes tähendab see, et Eestilt vanglapinda rentiv välisriik peaks oma kinnipeetava koos saba ja sarvedega meie õigusruumi käsutusse andma. See, kas taoline kokkulepe saatjariigi õigusesse sobib, on juba teise poole otsustada. Rait Kuuse sõnul on nii Holland kui Rootsi meie õigusanalüüsiga tutvunud.

"Siiamaani see on võetud teadmiseks. Me ei ole ju veel konkreetsetes läbirääkimisteski," sõnas Kuuse. "Keegi laua tagant lahkunud ei ole ja öelnud, et me ei saa seda teemat arutada. See võib saada takistuseks aga ei pruugi.

Omaette küsimus on, kas vangid ikka soovivad Eestisse tulla.

Soraineni analüüs viitab Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusele, mis lubab kinnipeetava võõrasse riiki saata ainult juhul, kui inimene sellega ise nõustub. Rahvusvaheline õigus pakub ka mõned erandid, aga suurem osa neist vanglarendile ei sobi.

Niisiis soovitab Sorainen, et kinnipeetava nõusolek seataks üheks vanglarendi tingimuseks. Ka Rait Kuuse ütles, et õiguslikult on kindlam, kui inimene Eestisse tulemisega nõustub.

"Kui saatjariik otsustab kedagi vastu tema tahtmist teise riiki vanglakaristust kandma viia, siis tõenäoliselt tuleb arvestada, et ka nende enda riigis on võimalik otsuseid kohtus vaidlustada ja see toob kaasa täiendava koormuse," rääkis asekantsler.

Ta lisas, et vägisi Eestisse saadetud inimese motivatsioon õiguskuulekalt käituda võib olla madalam. See omakorda tähendaks vanglale rohkem tööd.

Taasühiskonnastamisega saaks aidata saatjariik

Pealegi ei tähenda vanglateenuse pakkumine ainult inimese luku taga hoidmist. Tegelema peab ka taasühiskonnastamisega, mis lihtsustatult tähendab, et kinnipeetavat valmistatakse pidevalt ette vabadusse pääsemiseks. Sealhulgas on olulised nii erinevad sotsiaalprogrammid kui võimalus lähedastega kokku saada. Tähtis on seegi, et inimesega suheldaks keeles, millest ta aru saab.

Rait Kuuse märkis, et taasühiskonnastamise olulisus sõltub muuhulgas sellest, kes siia täpselt saadetakse. Räägitud on ka sellistest kinnipeetavates, kes pärast karistuse kandmist ei pääseks tagasi Hollandisse või Rootsi, vaid saadetaks välja enda kaugele sünnimaale. Nende puhul pole taasühiskonnastamine Kuuse sõnul nii prioriteetne.

Siiski rõhutas Kuuse, et vangla peab kindlasti tagama selle, et kinnipeetavatel oleks mõtestatud tegevust. Nad peavad saama tööd teha, õppida ja riske maandavates programmides osaleda.

"Me oleme rääkinud saatjariigiga, et oleks võimalus kasutada edasi nende digilahendusi näiteks õppimiseks, erinevateks programmideks, võib-olla kohtumiseks ka nende ekspertidega, kes valdavad kinnipeetavate keelt või teavad nende kultuuriruumi paremini," rääkis Kuuse.

Kuna põhiseaduse järgi saavad siin avalikku võimu teostada Eestile lojaalsed ametnikud, tegeleks ka välisriigist toodud kinnipeetavatega peaasjalikult kohalikud. "Kindlasti on võimalik see, et saatjariigi eksperdid või spetsialistid võivad selles töös igapäevaselt kaasas olla," lisas Kuuse.

Kõike seda saaks tema sõnul teise riigiga läbi rääkida. Aga enne, kui kõnelusi alustada, on vaja poliitilist otsust.

"Õiguslikult on vanglarent võimalik, vanglateenistus suudaks seda teatud kohanduste ja ümberõppimistega ellu viia ja rahaliselt võib see riigile olla ka päris tulus," rõhutas asekantsler.